ja tema satiinpehme keel masseeris ideaalset kohta. Südame tagumise taustal kuulsin, kuidas tiim küsis, kas mu veebikaamera ja kõrvaklapid ikka töötavad korralikult…
Ajasin selja sirgu, veeretasin tooli lauale lähemale ja panin seadmed tööle. „Palun vabandust viivituse pärast,“ ütlesin elavalt, kui Eva võttis mind sügavamale suhu. „Nüüd, pärast seda, kui teil oli võimalus paketiga tutvuda, arutame samme, mida hakkate tegema, et viia ellu soovitatud parandused.“
Eva ümises mõnust ja see vibratsioon kajas minust läbi. Olin juba nii kõva, et oleksin võinud naelu taguda, ja tema sihvakad sõrmed õrritasid mind, paitasid just parasjagu pigistades, et panna mind rohkem tahtma.
Tim Henderson, projekti- ja tiimijuht hakkas esimesena rääkima. Suutsin vaevu keskenduda, nähes teda rohkem mälu järgi kui monitorist enda ees. Pikale, valusalt kõhnale kahvatu naha ja tumedate lokkidega metsiku pahmakaga mehele meeldis rääkida ja see oli õnnistus, arvestades minu kuiva suud.
„Selle üle vaatamiseks on rohkem aega vaja,“ alustas ta, „kuid eksprompt leian, et see on tõeliselt kiire ajakava. Osa sellest on suurepärane ja olen põnevil, et näha, mida me sellega saame teha, kuid tarbijate beeta-testimise faasi jõuame vähemalt aasta, mitte kuue kuu pärast.“
„Sedasama ütlesid sa mulle kuus kuud tagasi,“ meenutasin talle ja mu käsi tõmbus rusikasse, kui Eva tõmbas peenise endale sügavale kurku. Tundsin kuklas higi, kui ta mind oma kuuma velvetise suuga imes.
„Meie tippdisainer läks LanCorpi…“
„Ma pakkusin asendajat, kelle sa tagasi lükkasid.“
Henderson surus lõuad kokku. Ta oli kodeerimisgeenius briljantse loomingulise meelega, ent mitte tiimimängija ja oli vastu väljastpoolt sekkumisele. See oleks olnud tema eesõigus… kui ta ei oleks raisanud mu aega ja raha.
„Loomingulises tiimis on vaja tasakaalu,“ väitis ta. „Sa ei saa tühjale kohale lihtsalt suvalist isikut võtta. Meil on nüüd tööl õige mees…“
„Tänan teid,“ katkestas teda Jeff Simmons, kelle nurgeline nägu hakkas kiitust kuuldes särama.
„… ja me teeme edusamme,“ jätkas Tim. „Me…“
„…muudkui pikendame sinu kehtestatud tähtaegu.” Mu hääletoon oli karmim tänu mu naise kurjalt väledale keelele. Õrnad, mängulised keeletõmbed peenise juurest tipu poole ajasid mul mõistuse peast. Reied valutasid pingest, lihased olid kõvad jõust, mida oli vaja rakendada, et toolil püsida. Eva keel liikus piki tundlikku veeni, paitades tukslevaid kõrgendikke.
„Luues erandlikku ja murrangulist kasutajakogemust,“ põrutas Tim vastu. „Me teeme oma töö ära ja teeme seda hästi.“
Tahtsin Eva üle oma laua kummargile suruda ja teda keppida. Kõvasti.
Selleks oli vaja sellest neetud koosolekust lahti saada.
„Suurepärane. Ent seda kõike on lihtsalt vaja kiiremini teha. Saadan välja meeskonna, kes aitab teil täita eesmärke õigel ajal. Nad…“
„Oota nüüd, Cross,“ nähvas Henderson, naaldudes veebikaamerale lähemale. „Sa saadad siia mõne tähtsa tähenärija, et nad meile kuklasse hingaksid ja sellega ainult aeglustad meie tööd! Jäta arendamine meile. Kui su abi vajame, ega me küsimata jäta.“
„Kui arvasid, et annan sulle oma raha ja olen passiivne partner, ei teinud sa piisavalt kodutööd.“
„Hmm,“ mõmises Eva klaasi all, silmad naerust säramas.
Pistsin käe kirjutuslaua alla ja pigistasin teda kuklast. „Äpiruumis on väga kõrge konkurents. Sellepärast sa minuga kontakti võtsid. Tutvustasid mulle ainulaadset ja huvitavat mängukontseptsiooni ja üheaastast ajaskaalat arendamisest levitamiseni, mille minu tiim hindas mõistlikuks ja teostatavaks.“
Tegin vahet, et hinge tõmmata, sest mind piinasid soojad huuled, mis libisesid üles ja alla üle mu raevuka riista. Eva töötas nüüd sihipäraselt, pumpas mind kõvasti, rusikas peenise ümber. Enam polnud vaja suurust lisada ega niisama õrritada. Ta tahtis, et mul lahti läheks. Nüüd kohe.
„Te vaatate seda valest perspektiivist, härra Cross,“ ütles Ken Harada, silitades oma sinist kitsehabet. „Seatud tähtajad ei võta arvesse orgaanilist loomingulist protsessi. Te ei saa aru, kuidas…“
„Ära tehke mind siin mingiks kaabakaks.“ Mind haaras tung sisse lükata ja keppida. Agressiivsus kerkis mus üles nagu hiidlaine ja ma pidin end sundima, et viisakust säilitada. „Ütlesite, et tagate kõigi elementide õigeaegse kohale toimetamise selle ajakava põhjal, mille ise koostasite, aga seda te ei tee. Mina ei pea aitama teil täita teie enda antud lubadusi.“
Kunstnik vajus endamisi pomisedes istmele tagasi.
Pigistasin kõvemini Eva kukalt ja püüdsin teda aeglustada. Siis loobusin ja hakkasin teda liigutama, õhutades teda kiiremini imema. Kõvemini. Mind tühjendama. „Nüüdsest näeb see välja nii: te töötate koos minu saadetava tiimiga. Kui te järgmise tähtaja ka mööda lasete, kutsun Timi juhi kohalt tagasi.“
„Jama!“ hüüdis Tim. „See on minu kuradima äpp! Sa ei saa seda mult ära võtta.“
Mul oli vaja rafineeritust, kuid seda polnud, mu aju oli ähmastunud loomalikust vajadusest paarituda. „Sa peaksid lepingut hoolikamalt lugema. Tee seda täna õhtul ja me arutame seda asja uuesti homme, kui meeskond kohale on jõudnud.“
Kui mina olen kohale jõudnud…
Mööda mu selga tormasid külmavärinad. Munad kerkisid ülespoole. Plahvatuseni jäi veel minut ja Eva teadis seda. Tema põsed olid imemisest lohkus, keel laperdas üle peenisepea tundliku alaosa. Süda peksis ja peopesad olid higist niisked.
Jõllitades poolt tosinat vihast nägu ja kuulates klappidest proteste, tundsin, kuidas orgasm sööstab kohale nagu kaubarong. Vajutasin häälenuppu ja tõin kurgust kuuldavale ägina, kui purskusin võimsalt Eva innukalt töötavasse suhu. Ta oigas ja lüpsis mu riista mõlema käega, sikutas ja pigistas ning spermavool ei peatunud.
Tundsin, kuidas mu nägu õhetama hakkas. Jõllitasin külmalt monitori, võideldes sooviga sulgeda silmad, visata pea selga ja tunda end vabalt, et nautida seda plahvatust oma naise rõõmuks. Plahvatasin tema pärast.
Et surve leevenes, lasksin Eva juustest lahti ja paitasin sõrmeotstega tema põske.
Panin mikrofoni uuesti tööle.
„Mu admin helistab teile paari minuti pärast,“ sekkusin käriseva häälega, „et korraldada homset koosolekut. Loodan, et jõuame sõbralikule kokkuleppele. Seniks head aega.“
Sulgesin brauseri ja sikutasin klapid peast. „Tule siia, mu inglike.“
Lükkasin tooli tagasi ja tirisin Eva laua alt välja, enne kui ta sai seda ise teha.
„Sa oled masin!“ hingeldas ta, hääl sama kähe kui mul, huuled punased ja paistes. „Ma ei suuda uskuda, et sa isegi ei jõnksatanud! Kuidas sa saad… Oi!“
Väike pitsiriba, mida ta aluspesuna kandis, kukkus ribadena põrandale.
„Mulle meeldisid need püksikud,“ ütles ta hingetuna.
Evat kergitades
