Ma olen teadlik, et võin mõnes keerukas situatsioonis valesti käituda, kuid kellega seda juhtuda ei võiks, seda enam, et nagu sa väidad, on situatsioon täiesti uus…”
„See viimane oli nüüd küll puhas demagoogia!”
„Oli küll. Ent aruanne muide vihjab just sellele, et kogu meie agentuur Ida-Aasias – mitte ainult Jaapanis – on löögi alla sattunud ja kõige „keerukam” asi saab olla lihtviisiline röövimine.”
„See ei ole enam lihtviisiline röövimine. Sa oled osalenud kahel operatsioonil, kus Ordul on tulnud hätta sattunud agente ära tuua ja tõepoolest, sellega saame me iga päev järjest paremini hakkama, kuigi ma pean meelde tuletama, et tosina xailoniga Nepaali mägede või Baikaliäärsete metsade kohal orbiidilt alla tuhiseda on võrdlemisi ohutu, tööstusriikide territooriumil ei tuleks see kõne allagi.
Sa oled näinud ettekandeid – tõenäosus, et meie agentide otsa sattumine on juhus, on praktiliselt olematu. Ka ei ole usutav, et oleme mingil põhjusel ainult yakuza rünnakute objektiks sattunud. Kõige halvem on lugu siis, kui sulle üritatakse juhtmoodulit kuklasse lüüa teadmata, et sa oled Kuu Ordu liige; ehk teisiti öeldes on juhtmooduli sisestamisest saanud standardprotseduur ja konkreetsed läbiviijad ei oskagi reageerida meie seadmetele, mis peaksid pakkuma kaitset ka kirurgilise vahelesegamise puhul. Mis juhtub? Checker saab automaatse hävituse läve kätte ja meil ei ole kedagi ära tuua. Samas ei tohi ka ju mingil juhul automaatikat blokeerida, sest siis võid sa ühel hetkel osutuda vaenlase ees kaitsetuks.
Edasi – statistika võib eksida, kuid aktiivsuskese näib olevat täpselt seal, kuhu sa lähed ja kõige mustema stsenaariumi järgi tähendab see etnilist puhastust. Sa ju loomulikult tead, mis juhtus Aleksa rühmaga, ja ka sina nõustusid, et peale Jono kadumist on parem saata mitte inimesi, vaid automaate kontrollima, mis õieti juhtus. Aga me ei saa oodata, nagu sa oma avalduses õigesti märkisid. Me peame valmis olema kiiresti tundmatus suunas tegutsema, samas ei tohi riskida inimestega. Olen valmis isegi andma korralduse kõigi meiega seotud inimeste evakueerimiseks, kuigi see tõmbab kriipsu peale aastakümnete tööle ja annab sellise tagasilöögi, mille kahju on raske hinnata…”
„Kusjuures sa ise loomulikult jääksid?”
„Mina asun Honshiul, mitte Karafutol.”2
„Olgu, see oli sihitu õelus. Ma ju pakkusin välja, et retke olemust tuleb põhimõtteliselt muuta – ei mingit seadmete paigaldamist ega laia ringiliikumist, ei mingeid kohtumisi kõikvõimalike sõbralikult meelestatud tüüpidega. Ohu hindamine Korsakis, Aleksas juhtunu selgitamine ja muidugi pidev valmisolek rünnakute suhtes.”
„Ma lugesin. Sellepärast ma ju sulle helistangi. Ma tahtsin teada, kas sa ikka teadvustad endale olukorda.”
„Teadvustan. Ja meie kohalikud inimesed teevad seda ka. Seda enam ei tohi me esimese ohumärgi puhul neid üksi jätta. Siit ülevalt ei saa ju olukorda lahendada ja me ei saa kõiges ka ainult kohalikele loota… aga seda ma ka tegelikult kirjutasin.”
„Jah. See on argument, mille tõttu nõustun, et keegi peab minema.”
„Nii et miks siis mitte mina? Mu legend ja kõik dokumendid on ette valmistatud.”
Hideaki vangutas pead ja vaikis, siis heitis pilgu kõrvale. „Side katkeb niikuinii kohe. Usu mu väga pikaajalisi kogemusi, kui ma ütlen, et see ei meeldi mulle. Ent ise tead. Eks sa mine. Õnn kaasa.”
Ruum hajus, ent Venturi seisis veel kaua hallis tühjuses, oskamata päriselt ette kujutada, mida ta peaks tundma, olles oma tahtmise saanud.
Lainemurd müüride all
Tumedad vulkaanilised kaljud turritasid veest ja napid ookeanist uhutud madalamad rannaribad nende vahel olid kaetud põrmustunud molluskikodadest helevalge liivaga. Hõljukilendu saatev tasane mühin, mida tekitas peamiselt vihmana alla tagasi rabisev vesi, vaibus palmide taga ja laineloksu igavikulist rütmi segas veel vaid pikk krigin, kui pidurdava masina rattad korallidel libisesid.
„Miks sa siin istud?” Athos uuris teist läbi tõstetud käe sõrmede. Sillerdavalt veepinnalt peegeldunud valgus pani ta kabiini silmisäästva hämarusega kohanenud silmad vett jooksma ja ta suutis eristada vaid kaldapiiril istuvat tumedat varju.
Siluett sätendavas helgis pööras aeglaselt pead, ilmselt mõõtis selja taga seisjat ja ehk ka irvitas, sest ta hääles oli naeru:
„Hau, Dodu Criard. Mis apokalüpsis on keldrikakandid välja ajanud?”
„Mul on sünnipäraselt hele jume, et sa teaksid.” Athos otsis varjulisemat kohta, kavatsematagi solvuda. Ta kahlas jalgupidi sooja vette ja toetas selja vastu kaljurahnu.
„Kas see pole suurepärane?” Frank viipas käega ümberringi. Ta oli umbes meeter üheksakümnene, tugevasti päevitunud ja tema justkui voolitud atleedikehal mänglesid lihased, kui ta end liigutas. Riideid ei vaevunud ta seal palavas kandma ja kogu tema kehal polnud ainsatki karva. Tema kõrge lauba, kitsa nina ja helesiniste silmadega näos, nii nagu ka kogu olemises oli midagi Athosega tabamatult sarnast, kui osata mööda vaadata sellest, et viimane oli kümmekond aasta noorem, piimjasvalge ning kergelt lokkis õlgadeni ulatuva viikingilakaga.
„Baasi mõtled või?” Niipidi oli valgus talutav ja silmad hakkasid ka juba harjuma. Athos laskus mingile kiviribale istuma ja lennutas tossud kaldale. „Suurepärane kindlasti, aga mitte eriti meeliülendav. Mina oleksin vähemalt parema vaate otsinud.”
„Jaa…” Frank uuris huvitul pilgul eemal laintest kerkivat tumehalli kookimeenutavalt lamedat kindlust. „Sellega harjub. Kusagile sa ei pääse, see paistab kõikjalt. Siit ei saa aru, aga see on ju jube suur.”
„Kolm kilti veepealset osa, kakssada meetrit kõrgust… Või midagi sarnast – lugesin, tean.”
Frank pööras pilgu uuesti mere vahulainelisse tühjusse. „Keegi ei käsi vaadata. Peletislik muidugi. Aga nagu ma ütlesin, sellega harjub. Vihmade ajal kasvab ta sammalt täis, siis pole nii hull.”
„Olen kuulnud jah, et linnud teevad pesi.”
Frank noogutas. „Asi läks nii kaugele, et otsustati häireid enam mitte pesitsusajal korraldada.”
„Häireid? Huvitav, kas potentsiaalsed ründajad ka sellest kinni peavad?”
„Sel sajandil ei ole reaalseid rünnakuid olnud. Ainult aeg-ajalt viskab Aldusel üle ja nad lasevad lahti paartuhat „orbiit-maa” tüüpi raketti, seni küll ainult keemilise lõhkeainega; mõnikord tahavad mõned lahingulaevad peost osa võtta ja löövad kaasa. Vaesed linnud – siis nende pesad lähevad… ja teised saavad rabanduse.”
Athos uuris teist. „Kas sa pilkad mind, vieux singe?3 Lõhkeainega?”
Teine mees irvitas. „Tõsi. Laengu asemele pannakse rakettidesse trotüüli või midagi sarnast – palju lõbusam. Ega seda sinna palju ei mahu, paarkümmend kilo vast, aga nad teevad üsna mõnusa käraka.”
„Aga kui mõni alla jõuaks?”
„Esiteks on kindlus arvestatud vastu pidama kerge tuumalaengu otsetabamusele ja teiseks ei ole siiani ükski alla jõudnud. Kaitsesüsteemid lähevad ju pidevalt paremaks ja kui keegi juhmard mingit suurt lollust ei tee, on ka tulevikus tabamuse tõenäosus lootusetult, igavusttekitavalt väike.”
Athos
Geograafiast – Honshiu on see Jaapani saartest, millel asub Tokyo, ja Karafuto on venepäraselt Sahhalin.
Vana ahv (pr. k.)
