nad ei tulistanud tabamust saanud laeva ja läksid suhteliselt väikeste vigastuste puhul triivima. Juhtimisoskus tehnilises mõttes aitas toime tulla labürindiga, aga mitte robotitega. Robotitega toimetulemiseks oli vaja midagi, mida arvutitel ei olnud – kujutlusvõimet. Laevu juhtis ja võitles tegelikult kompuuter, laeva tehisintellekt, sest inimese täpsus ja reaktsioon on kosmoses allpool igasugust arvestatavat piiri. Kuid ei ole veel loodud tehisaju – mõnede arvates polnud selline tehisaju üldse mõeldav –, mis suudaks „valitseda kaost”, nagu seda mõnikord nimetati – määrata üldist plaani, strateegiat vähese või puuduva info alusel, ning teha seda kiiresti ja piisava hajuvusega – ja inimene võitis. Kiirus oli muide samuti äärmiselt oluliseks muudetud – kohe sisenenu sappa lasi emalaev ka pool tosinat isesihtuvat raketti. Laengut neil ei olnud, aga ega seda polnud vajagi – juba üksi kokkupõrge oli sellistel kiirustel piisavalt hävitav. Oli ainult üks reegel – tuli püsida alas. Välja sai sealt võrdlemisi lihtsalt, aga test polnud siis muidugi sooritatud. Ja kui laev saatis appikutsesignaali, muutusid senised vastased hoobilt abilisteks. Ja veel – kui piloot suutis tehnika üle mängida, tuli ta puhtalt välja; kotkas seedis ka kergemaid vigastusi, mis suuresti välistas juhuslikkuse. Kui aga segadusse sattuda ja siis ka iga hinna eest proovida jätkata, jõudis viies või kuues tabamus reaktorini ja tulemuseks oli igas suunas kiiresti laiali lendav plasma ja metallitükid.
Kõik oli valmis, mehed kohal. Väljumise järjekorda ei olnud keegi määranud, nii et esimene olla oli julguse või pealehakkamise küsimus.
Zero! Mitte number, vaid mees, ei ainsatki mõttevarju ega tundevälgatust liikumatul näol, nime saanud niihästi selle lootusetut ahistust ja tühjust esile kutsuva näoilme kui hirmu täieliku puudumise tõttu, nii et tagasilugemise „null” tähendaski talle alati luba lõpuks ometi peale hakata. Ruumilennuk paisati katapuldil välja, see pöördus ja kadus tulejõe ees kosmosesse. Minut hiljem võis järgmine startida, läks aga mitu sekundit üle, ja siis läks Athos. Ja siis juba teised normaalvahedega.
Kõrgetooniline nõudlik helin tõmbas Judge’i tähelepanu endale, ta heitis pilgu kõrvale ja tõi siis enda ette ekraanile kujutise, mille alaservas põlesid kirjad „Prioriteet: ÕHK” ja „Salastatus: KÕRGEIM”, viimase tõttu oli kujutis ka virvendav ja hääl lame.
„Kuulen sind Mickey-Mouse, mis juhtus?” küsis Judge kiiresti.
„Undarumi tehasest on kadunud umbes viiskümmend Meteor 44-tüüpi laserite südamikku. Nad on vahetusse läinud, keegi ei tea, miks, ja keegi ei tea, kuidas see võimalik on, aga mõningate oletuste põhjal, ja eriti arvestades eilset intsidenti, on nad halvemal juhul Polügoni C-robotitele monteeritud.”
„Millal te selle avastasite?”
„Tehase omad avastasid üleeile, noh umbes 40 tundi tagasi. Alailma läheb midagi vasakule – tead isegi, rutiin. Esialgu otsisid nad ise, veerand tundi tagasi tulid minu juurde. Eilseid numbreid ei ole reklaamitud, ent kui nad selle võimaluse peale tulid, olid nad kohe siin, sest seda teab igaüks, et just nüüd hakkavad koolid lõpetama.”
„Kui palju Meteorid nendest vanadest Titanitest võimsamad on? Kolm korda?”
„Kiiratavalt võimsuselt jah – 3,5 korda, aga nad on tihendatud impulsiga ja paremini fokuseeritud, seega purustusjõud on vähemalt suurusjärgu suurem… pakuksin 20 korda. Need ei ole enam mänguasjad, millega nolgid sõda mängivad, tuhande kildi pealt rebib täpne täisvõimsusel lask kotka tükkideks!”
„Kuidas see võimalik on, et keegi ei märganud? Tähendab, nad sobisid? Markeering? Autotestid? Kontroll?”
„Sobivad nad kõik omavahel. Toide, sihtimine, kõik on standardne. Ükski inimene neid ei puutu, teevad ju kõike robotid. Ei kujuta ette, millised kontrollprotseduurid pidid mitte toimima, et see läbi läks, ja millised veel vigaselt toimima, et eelmiste vigu ei märgatud. Tegu ei olnud muide kogu seadmega, vaid just südamikega – need on juba viiskümmend aastat täpselt ühesugused. Titaneid me ei tooda enam kuus aastat, neid kasutatakse ainult õppustel. Kogu aeg vahetatakse laevadel südamikke, vahel on kaks-kolm laeva korraga sees, meie ladu on kord täis, kord tühi ja aeg-ajalt oleme C-robotitele juba redutseeritud võimsusega Meteori esimesi versioone peale pannud – number kuut näiteks sai omal ajal palju tehtud, aga ka teisi, esimesest kümnendani. See kõik jätaks imeväikse võimaluse, et tegu on lolli juhusega, aga mina ei usu, et ilma inimliku abita.”
Judge mõtles hetke. „See „abi” on ülimalt tõenäoline, aga sellega on aega… Oota, see muidugi seletaks… Ei, aga see oleks pidanud näha olema – simulatsioon ju tehti, samuti uuriti kotkaste vigastusi… Jää liinile.”
Ta vajutas paarile nupule. „Growl?”
Ekraanil välgatas korraks kiri „Otseühendus blokeeritud” ja siis näitas ruumikaamera meest, kes otsustades suletud silmade ja kinnasklaviatuuril liikuvate käte järgi töötas virtuaalis. Too pöördus pahuralt ning vastu tahtmist, ent üritas pilku huvi manada, kui lõpuks päris maailma pildi ette sai ja nägi ekraanil lisaks prioriteedikutsungile ka salastatusesignaali. Ta näoilme andis selgelt mõista, et oleks kõigile parem, kui see, mis teda tööd katkestama sundis, osutuks piisavalt tähtsaks.
„Growl, ühe versiooni järgi” – Judge osutas teisel ekraanil kuulavale Mickey’le – „on C-robotitel tunduvalt võimsamad relvad.” Ta seletas paari sõnaga eelmise vestluse sisu. „Sinu arvamus?”
Arvutispets mõtles hetke. „Oota mõnisada sekki, kontrollin. Mickey, sina leiad minust kiiremini nende võimalike vahetatud torude tehnilised andmed ja võimalused – saada need mulle.”
Judge saatis ühendused taustale ning üritas Kenti ja Tamakot kätte saada. Ta tabas hetke, kui mehed olid just oma kotkastesse jõudnud ja startisid. Pilt hüples ja helikanalist tuli veidrat priginat, kui nad läbi kilomeetripikkuse vertikaalse tunneli pinna poole sööstsid, sest vaatamata kõigile täiustustele ja varjestusele olid häired nii tugevad, et kõik tundlikud elektronseadmed kaasa kräunusid, kui lift, või pigem katapult või veel täpsemalt lineaarelektrimootor täispaakidega kakskümmend tonni kaaluvaid kotkaid kiirendusega sada kakskümmend meetrit sekundi ruudu kohta ülespoole läkitas. Toru läbiti nelja sekundiga ja siis tõusid selleks hetkeks juba pool kilomeetrit sekundis liikuvad lennukid kaks korda sama kaua hooga, et mootorite käivitamiseks piisavalt kõrgele jõuda. Nad kallutasid end, et plasma tunnelisuud ei tabaks, ja jätkasid sama kiirendusega.
„Te harrastate ikka veel teravaid elamusi,” kommenteeris Judge nende kiirendusest lapikuid lõustu vaadates. Rääkida nad ei suutnud, Tamako jaksas talle ainult keskmist näppu näidata. Nende trajektorid radarikujutisel eemaldusid teineteisest ja nad vähendasid ka kiirendust nelja G-ni.
„Uhh,” hingas Kent järsult välja. „Hea, et energiapadjad on olemas. Ilma enam kahtteist G-d ei tahaks.”
„Aga see-eest on kahekümne sekiga paokiirus käes,” märkis Tamako. „Palju need padjad aitavad… oli vist kompensatsiooniteguriga 1,6, pealegi mitte ühtlaselt kogu keha paksuse ulatuses. Okei, Judge?”
Judge kordas kiiresti oma juttu laseritest.
Mehed vahetasid ekraanidel pilgu.
„Kas sa katkestad testi?”
„Hilja. Kursandid on väljas. Mul on juba pool juhtkonda kriisikomiteena liinil. Magnutaki inimesed eesotsas Erlendiga töötavad stsenaariume läbi ja arvava, et nendel, kes pihta ei saa, pole vahet.”
„Olgu, oota Growli vastus ära, siis räägime uuesti,” vastas Kent nende mõlema eest. „Leppisime kokku, et mina lähen Polügoni ja Maa vahele, Tamako otse C-robotite stardialasse.”
