on veel odavam meetod plasmat tekitada. Rivis hõljuvad robotlaevad ärkasid, neile anti vaenlased – kotkad, mis, isesihtuvad raketid tigedate kihulastena kannul, kihutasid kindlal trajektoril kogu selle sodi vahel, millest neid kogu kursuse vältel üldiselt oli õpetatud normaalsetes oludes eemale hoidma.
Tüürmootorid sähmasid lühikeste impulssidena, muutes kotkaste liikumise juhuslikuks ja ettearvamatuks, laevade laserid purustasid teele jäävat sodi ja vaenlasi, kotkad kadusid aeg-ajalt ka ise plasmasse, otsides kaitset jälitajate eest. Aeg kivistus, sekundid muutusid tundideks.
Kaugusest, mida võis ohutuks pidada, näiteks Maalt, oli pilt äärmiselt segane. Polügoni tehnikat, roboteid ja kotkaid näha ei olnud, vähemalt palja silmaga mitte. Mis aga suurepäraselt paistis, eriti kui orbiidil liikuv Polügon juhtus ööpoolel olema, oli plahvatuste laialivalguv tuli ja sähvatused, nagu oleks päike liikuvalt hiigelpeeglilt peegeldunud, kui mõne mootori telg otse vaatajast üle libises. Öösel paistsid ka laseritabamused kiiresti vilkuvate valgete tähekestena.
„Indiana, aeg on otsas,” ütles Kent ja tõi ka Judge’i lisaks Tamakole liinile.
Kõnetatu ei vaevunud end arvutist lahti ühendama ja tõi vestlema oma virtuaalkujutise.
„Tiger lasi mu Astrolabe’i süsteemidesse sisse. Ma ei ole leidnud mingit jälge vastuvõtust, aga seda ma ei oodanudki ja sellega tegelevad Šunkto ja mu abilised edasi. (Kinnitan Growli arvamust, et teade oli lühike, kindlasti alla kilobaidi.) Ma avasin mitmete tegelaste raamatukogud. (Muide, nad näevad seda pärast, nii et kui nad aukohtu poole pöörduvad, siis, nagu me kokku leppisime, viitan ma Judge'i korraldusele, eks ole?) Kurat, kuidas mulle ei meeldi teiste isiklikes asjades sobrada… aga need muide ei olnud ükski kodeeritud.
Kõige huvitavam on kahtlemata Soley oma. Kas tema on see, keda otsime?”
Mehed noogutasid.
Indiana jätkas. „Läbisegi Maa tänapäeva kirjandus, esoteerika, religioon, filosoofia ja kurat teab mis. Päris huvitav kraam, nagu öeldud, kutil on lai silmaring. Praktiliselt kõike, mida sa, Kent, mul otsida palusid – börsiprogramme, kinnisvaraprospekte. Mis antud juhul huvi pakub – jah, tal oli päris palju Maa valitsuste toetatud saasta, enamasti üsna lapsik soga, niipalju kui lugeda jõudsin. Olemas on ka see, mida sa spetsiaalselt mainisid – „Viimane test – Põrguvärav. Miks on vaja lõhkuda kallist tehnikat ja tappa noori inimesi?” (Ta on seda lugenud vahetult enne uinutamist.) Ma ei olnud seda ise lugenud – päris huvitav, stiilipuhas, lausa klassikaline demagoogia – iga lause või mõte algab õigete faktidega, ja siis keerab metsa, lõpp on kas pahatahtlik väänamine, pooltõde või mõnikord lausvale. „Inimene on seega testile mineku ajaks keskmiselt 24 aastat vana, teda on 20 aastat õpetatud, kui juurde arvestada ka see aeg enne tegelikku kooli, kus tema võimeid juba sihipäraselt arendama hakatakse. Tal ei ole muud valida, kui riskida surmaga või leppida eluks ajaks teise sordi kodaniku tiitliga – vähe sellest, et ta ei kuulu süsteemist suurimat kasu saava kildkonna hulka, ei ole tal võimalik isegi ilma luba küsimata paigast paika liikuda.” No peab ikka mõtlemine olema, et asjast niimoodi aru saada! „Õpetajad siiski ei soovita mõningatel testile minna, isegi peale sadu õnnestunud simulaatoriteste. Ebaõnnestumiste protsent on palju kõrgem nende puhul, kes on Maal teistes riikides sündinud ja väljapool Ordu ametlikke õppeasutusi õppinud. Selle loomulikuks põhjuseks on alati toodud seda, et Ordu kasvandikke on juba varasest east paremini sihipäraselt treenitud, ent visalt liiguvad kuulujutud, et Polügoni on „kohendatud”. Tõsi, selle kohta puuduvad meil igasugused andmed.” No tõesta, et sa kaamel ei ole. „Nii või teisiti on Test ordurüütli elu pöördepunkt, tähtsaim sündmus, mis avab ta ees kõik teed, annab võimaluse vabalt valida elu- ja töökohta, hääletada juhtorganite valimistel jne. Karmi karistuse ähvardusel on muidugi keelatud igasugune koostöö Maa valitsustega.” On või? Mina tean ainult Akadeemia auvannet, mis keelab omandatud oskuste kasutamise Ordu vastu ja vist oli mingi möödunud sajandil mingil Suurkogul heakskiidetud soovitus kümne aasta jooksul peale mujale elama siirdumist mitte asuda meile vaenulike struktuuride teenistusse, mida omakorda ei ole vist kordagi rakendatud, sest ei ole veel leidunud kedagi, kes vabatahtlikult Ordust ära läheb. Ah jaa, kas on üldse kunagi olnud aeg, kus meie inimesed end ilma muigamata rüütliteks nimetasid…?”
Nõudliku vilega segasid end nende vestlusesse Growl ja Mickey.
„Asjad on halvad,” alustas esimene sissejuhatuseta. „Keegi on sorkinud mitmeid programme, ent sellisel viisil, et kui ta ei olnud äärmiselt kaval – milles ma kahtlen – võib tulemus olla hoopis midagi muud, kui ta planeeris. Igatahes ei ole selles loogikat. Indiana, leiad sa Astrolabe’ilt üles veerand tundi tagasi saadud teate –” ta tõi ekraanile mingi numbrijada. Indiana klõbistas midagi klahvidel, siis luges paar sekundit ja läkitas teate kõigile nägemiseks. Growl noogutas. „Seda ma arvasin. Modifitseeritud C-robotite järjekorranumbrid.”
„Õnnestub nad tagasi kutsuda?” kummardus Judge oma toolis ettepoole.
„Nad on autonoomsed. Judge, sul läheb kiiremini, anna mulle König.”
„Ma hoiatasin raketikaitset juba neli tundi tagasi, König liinil.”
Growl noogutas uuele kujutisele lühidalt. „Anna mulle nende juhtimine –”
Ta kirjutas kiiresti klaviatuuril. Nad vahetasid üksikuid sõnu, mis olid mõttetud ilma samaaegselt vahetatava arvutiinfota, ja kahekümne sekundi pärast tõstis Growl pea.
„18 on juba liikvel ja liiga sügaval tsoonis. Eile kasutati neist 14, 20 saime tagasi või hävitasime.”
„Mickey, kuidas nad toimivad? On seal mingi eripära? Olete arvutanud, mis eile tegelikult juhtus?”
„Nad tulistavad tavalisel võimsusel, roboti arvuti siiski tunneb ära, et tegemist on Meteoridega, ent tal ei ole konkreetsed andmeid selle tüübi kohta, osa parameetreid on lubatud vahemikest väljas ja ilmselt sellepärast ta lihtsalt ignoreerib uute laserite kiirlaadimislülitusi. Seega, teisiti öeldes tulistab robot seeriates, kümmekond korda kiiremini, praktiliselt pidevalt. Eilsed ebaõnnestumised olid kõik nendega – peale ühe kotka sõelapõhjaks laskmist lähevad terveksjäänud ju uuesti stardialasse. Smithee muide vigastas kõiki viit, nii et need olid mängust väljas, aga mõni selline robot käis ise viis ringi läbi. Loll lugu – testlendajad ei saanud midagi märgata, sest suurelt kauguselt pole vahet, aga kui teed kasvõi üheainsa vea, millest normaalses testis tuled soomuse najal läbi, siis nende puhul oled tolm. Erlend näiteks lasi kaks viimast puruks, aga ei saanudki vahet märgata, kuna ta ise pihta ei saanud. Julius ei saanud ühtegi, sest sel ajal tulid nad parasjagu ringiga tagasi stardialasse ja tabamusjälgede uurimine ei andnud midagi, sest need on tavalised.”
„Tamako, on sul side Polügoniga?” röögatas Judge. „Kus nad on? Kes nad saab?”
„Esimesed kolm gamma-6 Hawkeye, järgmised viis beeta-13 Chumac, siis alfa-11 Khuu ja viimased viis alfa-8 Soley. Lähen labürinti, side katkeb tõenäoliselt kümne sekundi pärast. Loodetavasti on Hawkeye nii hea piloot, kui temast räägitakse.”
„Mis sa õieti teha tahad?” küsis Mickey ja vaikis õnnetult, nähes, kuidas Tamako sideindikaator kustub.
„Väga lihtne – ainus võimalus, kuigi mulle ei meeldi, et ta seda üksi teeb,” urises Kent. „Viis C-robotit saavad sihikusignaali sellelt, kes ilmub esimesse Väravasse. Meie ei saa neid enam kätte ja raketitõrje on ebakindel. Tamako läheb ja võitleb nendega ise, ja… jah, vaadake ekraanile – ta kiilus end Hawkeye taha ja andis kahe kotka ID-d nii et ta sai endale topeltkomplekti, kümme vastast. Chumac ja Khuu teevad lihtsalt haagi ja sisenevad kanalitesse C ja D.”
„Ja saavad viimased viis?”
„Ei,
