kokku pigistada, nii et nad ühinema hakkaksid.
Laeva sada tuhat tonni pidurdusid kiirendusega 200 m/s2, kõike ja kõiki rõhus kahekümnekordne raskus. Inimene ei suuda elada sellises raskusväljas – ja ei elagi, vaid lamab hiberneeritult metallkastis spetsiaallahuses, sellal kui tehisintellekt tema eest töö ära teeb.
Astrolabe’i tagasipöördumist jälgisid masinad, palja silma jaoks oli ta liiga kaugel. Teleskoobiski oleks ta halvasti näha olnud, sest kuigi mootori kiirgus oli väga kitsalt suunatud, oli voog, eriti laeva lähedal, kümneid suurusjärke heledam laevalt endalt peegeldunud valgusest. Kui kiir oleks otse Maale suunatud, oleks ta päikese heledusega võrreldav olnud. Laevalt loomulikult olid Maa sinakasvalge kera, tema kõrval Kuu väiksem pruunikas kuulike selgelt ja suurelt näha sellestki kaugusest – umbes miljon kilomeetrit – kui peamootori pinge langes Maa raskuskiirenduseni, kuigi laev ikka veel jõudsalt Kuu suunas liikus. Veel midagi tegi kompuuter – lahus voolas ära, „kirstud” avanesid ja inertsiaatoriteruumi tuhmis hämaras valguses lamas meeskond energiapatjadel, mis moodustasid võimalikest pehmeima voodi. Masinavärk, üks komplitseeritumaid ja samal ajal häirekindlamaid, nägi vaeva, et inimesi surmataolisest unest tagasi tuua. Pika teadvusetuse mõju üle kehale ja vaimule vaidlesid teadlased sellest ajast, kui töökindel „talveuni” välja mõeldi. Kuigi protseduur oli üldiselt ohutuks tunnistatud, jäid igasugused seletamatud ja mitte just positiivsed kõrvalmõjud, nii et meetodit kasutati ainult seetõttu, et see oli ainus viis läbida mingi vastuvõetava ajaga sadade astronoomiliste ühikute pikkusi vahemaid. See oli ka põhjus, miks äratus vältas tunde, kuigi seda oleks võinud teha mõnekümne sekundiga olukorras, kus kaotada pole suurt midagi.
Lõpuks asendus sügav teadvusetus normaalse unega. Esimesena ärkas sellest Tiger. Hädaohurefleks oli kindlalt juurdunud, alateadlikult pingutas ta lihaseid ning ta esimene pilk libises üle tabloo, kuhu kompuuter kandis jooksvaid lennuandmeid. Esimene oli ta esiteks sellepärast, et tema keha ja aju olid harjunud selliste protseduuridega – ta sõitis juba üle 40 aasta kosmoses. (Et ta nii vana oli – aga ta oli ligi 65 – poleks välimuse järgi talle keegi pakkunud.) Ja teiseks oli see hind, mida tal komandörina tuli maksta – teda äratati pisut kiiremini.
Ekraanidel polnud ühtki punast või vilkuvat rida, ka kiirendustuled, mis tavaliste valgustitega peaaegu et võisteldes põlesid kõikjal, kuhu pilk langes, olid rahustavalt rohelised.
Tiger tõstis käe kõrva taha ja vajutas sinna peidetud sensorile. Pealuusse istutatud koli hakkas aktiveeruma, ta jäi lamama ja ootama, kuni laeva tehisintellektiga otsese kontakti saavutab.
Ta adus juba kasvavat tühjusetunnet – veel ainult õige pisut rabelemist, ja siis on reis läbi. See, et ta seda teadis ja ootas, ei muutnud asja kergemaks. See oli alati nii, ja alati oli ta jõudnud harjuda tolle lõbusa kambaga, kellest alul tundus rohkem tüli kui abi olevat. Ta teadis, et on nendega koos vaid pool aastat, millest kuu nad pealegi veedavad magades. Teadis, et homme helistab Magnutaki ja küsib: „kas kordame?” ja ta noogutab, mis tähendab, et mõne kuu pärast lendab ta järgmise portsuga Kuiperi Vöö suunas, kuid ometi tundis ta alati nukrust, kui tähelaev Kuule lähenes. Järsult langes pinge, mis teda kogu retke ajal vallanud oli, sest siitmaalt oli kõik lihtsam. Baas oli kolme valgussekundi kaugusel ja lähenes kiiresti. Kui ta annaks eetrisse „Mayday”, oleks kolme sekundiga hädasignaal seal ja veel nelja pärast võiks Kuu pinna lähedal alati üleval olevate valvelaevade mootorileeke näha.
Kent tõstis õhukesele paberile trükitud lehti ja vaatas imestunult Judge’i poole.
„Paberkoopia jah,” vastas see ta sõnatule küsimusele. „Iga mees teab, mis on kirjas tema täistoimikus, ja saab teada, kes ja mida on lugenud. Ühel päeval saab see loodetavasti nii ka olema. Seni, paraku, ei ole meil teist võimalust, kui käituda riigina, ükskõik, kui vastik meile oleks meie endi kehtestatud põhimõtteid rikkuda. Teie kuulute sisemisse ringi, mis seob teid vaikimiskohustusega. Ja teie omakorda ärge minult küsige, kuidas ma need nende toimikute primitiivsed koopiad tekitasin.”
Tamako näperdas lehti ja uuris üht vastu valgust. „Päevapaber?”
Judge noogutas. „Homseks on nad tolm.”
Kent muigas korraga ja näitas Tamakole üht lehte.
„Mis veidrad sümbolid…” uuris viimane seda paar sekundit, siis taipas, muigas samuti ja küsis või pigem tõdes Judge’i poole vaadates: „Peidetud ‘tumb print’ käsk?”
„Lahendage ülejäänu ka sama sujuvalt,” porises vanem mees, tooli jälle ekraanide poole pöörates.
„Oota,” lausus Kent kiiresti, et teine ei jõuaks millegi muuga tegelema hakata. „Miks nad kompleksi saboteerivad – olgu need siis USA eriteenistused või kes iganes? Mis nad sellest saavad? Tahetakse inffi, tahetakse meie tehnilisi leiutisi – selge. Otsitakse viise, kuidas meie üle kontrolli saavutada, tekitatakse intsidente oma sisetasakaalu muutmiseks – arusaadav. Ent mis huve teenib koolilõpetajate tapmine?”
Judge heitis neile üle õla pilgu ja nohises kõhklevalt enne vastamist.
„Kent, Tamako – vanad te olete? Nelikümmend kolm minu mäletamist mööda? Need aastad Marsil…” – „Kaheksateist aastat,” pistis Tamako vahele – „on teid muutnud praeguste noorte sarnaseks – te ei tea enam, mis on rumal kurjus; ja see aasta siin ei ole teid seda uuesti tajuma pannud. See oli möödunud sajandil, kui meid peeti… mhh, ja teatud lähenduses me olimegi Kuul baseeruv röövlijõuk. Kahekümne esimene sajand oli meile olemasolu eest võitlemise sajand. Enamik meistki ei saa aru, et see aeg on läbi. Mingil viisil aga mõned Maa valitsused saavad aru, kui nende käitumise järgi otsustada. Meie täht või surm ei sõltu enam Maast – seda sõnumit kannavad endas Marsi linnades sündinud generatsioonid. See on uue rahva tõus, ja otsust Vana Maa kohta, mida nad juba oma olemasoluga endas kannavad, ei suuda paljud seal all taluda.” Ta libistas käega üle näo. „See on nüüd filosoofia. Nii et võibolla on asi lihtsam – meie olemasoluga on tulnud leppida, nüüd üritatakse meid kaugemale ajada. Igatahes on viimastel aastatel juhtunud palju intsidente, mis ei sobi hästi luureteenistuste senistesse käitumismustritesse – meie inimesi ei proovita enam mõjutada, ära osta, tühjaks pigistada, enda kasuks tööle panna, pigem üritatakse neid esimesel võimalusel maha lüüa. Seega (kui see on mingisugune aktsioon alt) öeldakse meile – kerige minema. Võitlus on Maalt kena ilutulestikuna näha, ehk peavad nad seda võimsuse demonstratsiooniks?”
Tiger nihutas käe nuppudele, leidis kobamisi õiged, lasi voodil end poolistukile tõsta, ja viitsimata tõusta, kuna hädavajadust polnud, jälgis talle juba eelmistest kiirendustest tuttavaks saanud ärkamisstseeni. Esimese liikumise fikseeris silm ekraanidel – teistes tiibades hakkasid end kõigepealt liigutama ja pead raputades üles ajama Tacca ja Jalef, laeva piloodid, ja Šunkto, insener, komandöri abi. Nooremate, veel rikkumata inimestena ei talunud nad teadvuseta olekut ja tegid pingutusi, et sellest ärgata. Nemad neljakesi olidki kogu põhimeeskond, ülejäänud neli olid kooli õpetajad ja treenerid. Pool kogu sellest seltskonnast oli muide kunagi lõpetanud oma õppeaja Tigeri laeval ja nüüd sinna tagasi sattunud. Nad olid palju kosmoses rännanud ning kauguse mõiste oli neil atrofeerunud – nende maailm oli ruumilaevade maailm, nende koduks oli päikesesüsteem ja kaugusi arvutasid nad ühtviisi sundimatult kilo- ja terameetrites (aeg-ajalt neid muidugi segamini ajades).
„Siin Astra,” heikles komandöri teadvuses õrnalt laeva tehisintellekti hääl. „Tiger, su modem on täielikult aktiveerunud, DoubleVision on täitnud kolmandiku testidest ja aktiveerub viiesaja seki pärast, TotalRecall on töövalmis, kuid ootel. Kena, et sa oled ärganud. Reis on seni möödunud arvestatavate kõrvalekalleteta plaanist.”
„Tere, Astra,” vormis Tigeri teadvus sõnu otse modemile edastamiseks. „Kuidas ärkamine
