ei soovitaks õlut,” ütles perenaine etteheitvalt.
Šunkto jäigastus hetkeks, kuid endale meelde tuletades, et kõige tobedam on masina peale vihastada, ohkas. „Sa kannad talle kindlasti ka ette, et ma kakao joomata jätsin? Kas see hommikusöök oli ka Hectori koostatud?”
„Hommikusöök on praegu moesolev, kuigi tõsi, mõned komponendid Hectori soovitusel vahetatud umbes samamaitseliste vastu. Muide, su verepilt ja organite parameetrid näitavad, et sa oled eilse õhtu jooksul tarbinud alkoholi koguses, mida Hector pidas maksimaalselt soovitavaks kahe nädala kohta.”
„Kurat, edaspidi hoia sellised kommentaarid endale.”
„Tahad sa veel lennata? Ei maksa ennast räbalateks sõita ja esimeses nooruses ei ole sa ka enam mitte.”
Šunkto oleks peaaegu suutäie välja pruusanud. Ta pööras pilgu majavaimule, sest inimesel on vajadus oma vihale objekt leida, siis aga hakkas naerda mugisema:
„Mind ju tegelikult hoiatati tema eest… Ütle Hectorile edasi, et ta märkused on küll kasvatuslikud, kuid mitte eriti tujutõstvad.”
„Teade saadetud.”
„TI, keelan Hectori kontekstitundlikud lisamärkused…” Ta mõtles hetke. „Ei. Tühista viimane – lisamärkused lubatud. See on päris lõbus.” Ta ohkas veelkord ja lõpetas kakao, ise omaette sajatades: „Piloodi elu – iga kuradi planeedi kohalikel arstidel on omad kiiksud…”
Šunkto lootis, et kuna ta vahetult enne seda oli asjast rääkinud, lisab TI ehk sellegi märkuse Hectorile saadetavale protokollile. Ta ei jõudnud veel õieti oma hommikusöögi juurde tagasi pöörduda, kui sealsamas ühes kööginurgas libises üles väheldane seinapaneel ja ruumi astus pooleteisemeetrine üleni läikivast metallist robot, mis meenutas vaid ligikaudu inimest ja mille ühel käsivarrel oli valge rätik ning teisel korv õllepudelitega. Šunkto ei vaevunud silte lugema vaid osutas esimesele ettejuhtuvale. Robot valas õlle klaasi ja kummardas. Enne lahkumist tegi ta justkui alles nüüd perenaist märgates vaikselt „uau!” ja näpistas seda tagumikust. Projektsioon kiljatas (samuti summutatult) ja andis robotile kõrvakiilu, mis kostus meloodilise kõllina. Piloot ägas ja peitis kolmandat korda sel hommiku silmad pihku. „Holy shit, need programmeerijad tuleks Pluutole asumisele saata…” Ta lükkas tooli tagasi, võttis õlle näppu ja astus rõdule.
Kolmsada kolmteist… ligi nelikümmend Celsiuse kraadi, mõtles ta päikesest tulist rõdurinnatist katsudes. Helevalget välisseina oli võimatu vaadata, ta libistas pilgu üle vaimustava panoraami, ent ka see pani silmad vett jooksma. Nood majad – ülalt kitsenevad peegelakende ja rõdudega jurakad – kõrgusid nii kilomeetriste vahedega silmapiirini, vasakul pool paistis majade vahelt veel staadioni hiigelrõngas ja paremal väga kaugel vinetas ballistilise kaitse hiigelpoolkera, muidu aga kattis troopiline rohelus peaaegu kõik väiksemad inimtegevuse märgid. Šunkto piilus kätt varjuks hoides ookeanisoppi, mis otse ees küngaste vahelt lähemale sirutus. Sellel hõljus kümneid purjesid ja loksus muidki väikesi aluseid ning ühes kohas lendles vee kohal kihulaseparvena mingeid aparaate, mis peegelduvas päikesevalguses sädelesid. Vees oli ka päris palju ujujaid.
Kauge äikesena prahvatas kusagil kümnete kilomeetrite kaugusel ülehelikiirusel lendava lennuki müra. Šunkto vaatas ülespoole tumesinisesse ainsagi pilveta taevasse ja leidis kõrgel patrulliva xailoni taga laialivalguva udujoome. Oht, mõtles ta. Maal on alati oht. Sõjamasinat silmadega saates oli ta kummardunud ettepoole ja kuulis nüüd altpoolt kommentaari:
„Oo, ka sinna üles on lõpuks elu tekkinud.”
Ta vaatas alla ja avastas kolm varateismelist last – kaks poissi ja tüdruku – alumiselt, pisut kaugemale ulatuvalt rõdult enda poole üles vaatamas.
„Tere,” ütles ta.
Need noogutasid.
„Millal sa tulid?” küsis vanem, arvata kaheteistaastane poiss. Tal oli hele pea ja ta nahk punetas päikesest.
„Eile keskpäeval. Õhtul hulkusin linnas. Elate siin? Ammu?”
Kõik kolm noogutasid.
„Jääd kauaks?” küsis teine poiss.
„Paariks nädalaks. Kästi puhata. Praegu mõtlesin mere äärde minna.” Ta viipas ja eemaldus rinnatisest.
„Ma ei oska enam lastega käituda,” pomises ta pahaselt, sulges ukse ja jättis õlleklaasi lauale.
„Korista see. Ja ütle Hectorile, et enamik jäi joomata,” turtsus ta ja otsis endale õhukesed lühikesed püksid ja T-särgi.
Ta laskus esimese hooga keldrisse, kust hargnes linna maaalune tunnelitevõrk, ent peatus paar sammu liftist kaugemal ja uuris erilise vaimustuseta pastelset kivi, roostevaba terast ja konditsioneeritud lõhnatut õhku. Ta raputas pead, sõitis esimesele korrusele, väljus kruusasele teele oma neljakümnekraadisesse troopikapäeva ning jalutas aegamööda, vaimustusega kuumust endasse ahmides ookeani poole. Ta viskas riided kaldale ja kahlas vette, ujus muulile, kus üks igavlev tüüp purjelaudu jagas ja avastas – veetes suurema osa järgmisest veerandtunnist üha uuesti ja uuesti sukeldudes ning lauale tagasi ronides –, et on unustanud suurema osa selle riistaga sõitmise trikkidest. Ta sai end siiski korralikult tuulde ja libises üle lahe, riskimata keerata. Ta sai kaubale ühe sealpoolse kutiga, kes oli rõõmus, et keegi asjanduse talle otse kätte toob ja loomulikult lubas too laisalt kõhtu sügav avala naeratusega logeleja selle õigesse kohta tagasi viia. Šunktol ei olnud lubadusse küll erilist usku, ent lõpuks polnud see tema asi. Ta tatsas nõlvast üles ja sõi kõhu täis ühes lahtises, avara vaate ja mõnusa tuulise varjuga kohvikus, ainsaks riietusesemeks rätik, mille ta alt rannalt ühest putkast oli võtnud. Eine ajal jõudis ta sõbruneda seal parajasti end kiirustades täis toppiva seltskonnaga, kes eemale kaljusaarele plaanitses sõita. Need tundsid kohviku peremeest ja kauplesid talle välja uued särgi ja püksid, rätiku jättis ta maha. Nad maabusid tunde hiljem ühes paarkümmend kilomeetrit kirde pool olevas väikeses sadamas ja keegi tundmatu – muidu vormis, aga kuidagi tädilik – daam tõi ta linna tagasi.
Ta kõigepealt teeskles tukkumist, sest daam lõi talle külge, siis jäi päriselt magama ja kui naisterahvas teatas, et sellest punktist hakkab ta linnast taas kaugenema, andis ta viimasele lohutuseks ühe matsuva musi, kobis ringi vaatamata välja ja kui auto oli taas õhkpadjale tõusnud ja minema vuhisenud, pilutas silmi ning püüdis lõplikult ärgata. Päike hakkas loojuma ja Šunkto avastas, et esiteks pole ta pool päeva kellaajale tähelepanu pööranud, ja teiseks on ta jätnud oma telefoni ilmselt koos riietega sinna esimesse ujumiskohta, nii et pole ka võimalust kiiresti teada saada, kas keegi – ja kui eufemismid jätta, siis reaalselt ikka ainult Celii – on teda otsinud. Ta sulges hetkeks silmad, proovides tajuda, kas ümbruses juhtub olema mõni võrk, millesse ta saaks oma modemiga minna, kuid loobus sellest – signaal oli nii nõrk, et ehk vaid hädakutsung oleks läbi läinud ja pealegi meenus talle, et sellest pole kasu, kuna ta pole tüdruku numbrit kuhugi oma suuremasse andmebaasi kandnud, see on vaid seal telefoni mälus… olgu, kodus oli ka, aga kuidas sinna jõuda… ja kuspool see õieti on? Varjud venisid pikaks ja kuigi ta selle järgi teadis, kuspool on meri, ei olnud tal aimu ei kaugusest ega oma asukohast üldse.
„Puhkus…” kirus ta omaette, hakates umbropsu mere poole astuma. „Niipea kui hooletuks lähed, jääd kepist ilma…”
Ta ei saanudki eriti kaua astuda, sest jõudis üsna pea rohtunud tänavale, ja kui ta seal kõhkles, kas minna kuhugi sisse ja küsida, valgus vaevalt sada meetrit eespool ühest aiast teele umbes kümnene kamp noori, kes üritasid ennast mahutada neljale mõeldud vanamoodsasse CML-hõljukisse. Šunkto
