on mantlitaskutes igasugust kola.”
„Siis pane need tulevikus mujale. Mis sa mõtlesid, et igal sammul tuleb tulistada? Sa äratad nii tähelepanu. Autos ei kanta kunagi mantlit. Ja üldse – relvaga ei saa campusesse sisse, me peame su varustuse mujale peitma.”
„Mul ei ole klassikalist relva. Muu varustus on nähtamatu. Ja vihma ju sadas. Ja see on pigem õhuke kittel.”
„Selliseid kasutatakse siin harva. Väljas käiakse vihmavarjuga.” Kyoto pöördus istmel ja demonstreeris tagaistme vahel turritavat vihmavarjude kobarat. „Ka pähe ei taha keegi vihmavett lasta. Muide, oled sa kindel, et detektorid relvi ei taba?”
Venturi võttis taskust vanamoodsa mobiiltelefoni. „Selle antennis on keemiline laser, mis töötab vaid mõned lasud. Ei välimus ega läbivalgustus näita midagi ebatavalist. Ega ma suhkrust ei ole.”
Naine silmitses teda ligi pool minuti vaikides. „Kas sa õhusaastatusest oled midagi kuulnud,” küsis ta siis pisut kõikuva tooniga. „Siin põhjas ehk tõesti võiks… kui vihm nii külm ei oleks. Tokyo vihmaveega võib ummistunud solgitorusid lahti sulatada ja kombed on sealt. Ja su riided… Ma ei oskagi õieti öelda… Kõik on nagu õige ja ei ole ka. Kust sa need said?”
Venturi surus huuled kokku ja ajas mantli maha.
„Rõivakogu hooldavad inimesed, kes kogu aeg siin käivad; ja muide ei jää vahele – peaksid seda maad ju hästi tundma. Nad ei öelnud midagi. Mis valesti on?”
Kyoto ohkas. „Ega otseselt ei olegi… On teatud… aktsendid. Noh, saa aru – kuub on küll õige, aga kui sa kannad suhteliselt tagasihoidlikke pükse ja tagasihoidlikku mantlit, sa näitad, et tegelikult sa ei salli kohalikku moodi, kannad seda vaid häda pärast…”
Mees noogutas aeglaselt. „Tõsi. Palun aita siis mind. Minu silmis on kohalikud üliõpilased jah kõik täiesti ühesugused maitsetult kirevad kaltsakad.”
Naine ei vastanud, põrnitses jäigal pilgul ette teele.
Venturi piilus pisut aega ta profiili, siis üritas teist juttu teha: „Kaua sa selle töö peal oled?”
Kyoto puhus imekerge mühatusega õhku läbi nina. „Kas sa üldse midagi tead?” Ta kehitas õlgu ja heitis kaaslasele kõõrdpilgu. „Vaatasid ainult fotosid ja leidsid, et kõlban? Mõnikord tundub, et…” Ta hammustas huulde ja jäi vait, märgates, et mees teda ootamatu tõsise huviga silmitseb.
„Miks sa seda tööd teed, kui see sinus selliseid emotsioone tekitab?” Venturi hääl oli sõbralik ja samas ükskõikne, ilmutades huvi rohkem nagu viisakusest.
Kyoto raputas pead, naeratas: „Unusta see.”
Nad vaikisid taas.
Tee oli tasapisi saanud autosid tihedalt täis ning teinekord kurvides ja kõrgematel kohtadel võisid nad näha, et niikaugele, kui silm seletas, oli auto autos kinni. Nende kiirus, mis algul oli olnud üle saja kilomeetri tunnis, oli vähenenud nii ehk poole võrra, langedes teinekord lausa sörkjooksu venimiseni, ehkki päris seisma ei jäänud nad kordagi. Ta teeskleb, mõtles Venturi. Miski on valesti. On ta lihtsalt väsinud? Või on viga minus? Ta andis endale aru, et ta viimane küsimus oli olnud viga – liiga ilmselt „õpikutooniga”, täpselt nagu peab olema, ja teine oli selle ära tabanud. Oli see liiga täpselt õige? Ülemängitud? Ta ei tulnud selle peale, et teisel võib lihtsalt hirm olla.
„Sul oli kuidagi eriti helge ilme, kui sa seal värsket õhku hingasid,” tegi ta siis teist juttu.
„Ah jäta.” Ent toon oli neutraalne.
„Ei, tegelikult ka. Seisin kümmekond sekundit ja imetlesin sind.”
Naine nuhatas uuesti vaikselt, ent seekord justkui puhus suurema osa oma jäikusest minema ja teda silmanurgast jälginud Venturi pani ta lõpuks mõttes kokku selle noore kena tüdrukuga, kelle pildid olid toimikus olnud. Mees jälgis natuke aega, kuidas auto monitoril vilkusid kirjad, kui masin teetähistega suhtles, libistas pilgu üle kergelt kollendavate salude ja ädalas heinamaade, lasi end siis istme seljatoele ja pööras pilgu taevasse, mis oli valgete pilvede vahel sini-sinine.
„Vaatad? Tänane ilm on hea, eelmised kaks nädalat oli lõputu vihm.”
„Vaatan.” Venturi vaikis hetke, siis lisas vaikselt: „Milline valgus! Selge, habras, kuidagi ülev… Olen Maal olnud vaid Madagaskaril, seal… on valgus otse pealaelt sind maadligi vajutav lõõsk, mis paneb kõik kasvama, kui vett on, ja muudab kõrbeks selle, kus vett pole… siin on valgus hell ja väga ilus.”
„Milline on valgus Marsil?”
„Marsil? Marsil on valgus nõrk ja elutu. Päike on lihtsalt üks valgusallikas ülal kosmoses. Linnade valgus on kunstlik, küll selle moodi” – ta viipas laotusele – „kuid selliseid värve seal pole. Ja muidugi teadmine, et päriselt on see sinakas kilekuppel.” Ta raputas pead ja puudutas auto läbipaistvat lage. „Noh, ka siin on ju põhimõtteliselt kaitsekate vahel…”
Sillad ja igasugused muud konstruktsioonid varjasid järjest tihedamini taevast, kuni märkamatult oligi maantee tunneliks üle läinud. Kiirus langes veelgi – vaid harva tõusis see kolme-neljakümneni, suurema osa ajast aga oleks vähemasti jalgrattaga kiiremini saanud. Graffitiga kaetud tuhm tumehall betoon venis mööda, mitmevärviliste lampide vist lõbusana mõeldud valgus tõi siin-seal sillaalustes esile paadialuste kiletelgid ja muu prahi.
„Palju neid siin õieti elab?” küsis Venturi ühte sellisesse urgu viibates.
Naine heitis talle pilgu, mis oli korraga taas vaenulik. „Mis tähtsust sel on?”
Mees kehitas õlgu. „Huvitav…”
„Sest need on veidrad loomakesed, milliseid teil ei esine. Te olete oma steriilsed elamised kosmoses korda teinud, sa oled kogu oma elu näinud vaid paleede lihvitud luksust ja nüüd tekitab selliste ilmajäetute olukord meeletut huvi? Et kuidas nad ikka… Mis sul nendest? Ordu ei ole kunagi kavatsenudki nende heaks midagi teha.”
Venturi sulges korraks silmad, luges mõttes kümneni, siis muigas. „Jah, on küll huvitav. Jah, ma ei ole sellist inimolemise olukorda mujal kui virtuaalis näinud. Küll ma jõuan vaadata; sinu abiga või ilma. Küsisin aga siiski rohkem sellepärast, et kuna mul tuleb teinekord näiteks öösiti ringi liikuda, oleks huvitav tead, kui suureks näiteks sina kui kohalik hindad neist tuleneva ohu.”
„Kas seda ei olnud juhendis?”
Venturi vaatas teda taas pikalt ja mõtlikult, siis ohkas. „Kas sa aitad mind või mitte? Kui sa ei soovi koostööd teha, ütle nii.”
See lõi naisel vist natuke jalad alt. „Ma ei teadnud, et te nii kergesti solvuvad olete.” Kyoto vahtis ette tunnelisse, vältides hoolega kaaslase poole vaatamist. Ta ei puudutanud rooli, luges vaid tekkivaid kirju ja vajutas „OK”-d. Masin lahkus suurelt teelt, otsis ka ise parkimiskoha ja seisatus.
„Siin külmas põhjas elavadki nad tunnelites tropis, mitte nagu lõunapoolsetel saartel, kus neid kõik kiirteealused täis on. Keegi ei loe neid… Linn on paisunud rohkem kui kümnekordseks sellest ajast, kui shinkansen siiani käima pandi. Ja nüüd juhtub sama Aleksaga… ja kõigi teistega, sedamööda, kuidas raudteed põhja poole ehitatakse. Aga ohtlikud… nad praktiliselt ei ole.”
Nad võtsid oma asjad ja kõndisid üle palja
