üritas tooni võimalikult palju tüdimust valada.
Mõni sekund valitses vaikus.
„Oleme me väga veidrad? Ega sa ei pahanda, me natuke proovisime sind.”
Nüüd oli Šunkto kord turtsatada. „Ma sain aru küll. Ega mul Marge vastu ju midagi ei olnud, te kõik olete noored ja nii ütlemata, põrgulikult seksikad… Ent ma magasin ja ei pannud tähele, millal tema kadus ja sina tekkisid.”
„Me vaatasime, et kõige rohkem vahtisid sa teda, sellepärast mõtlesime…”
„Vaatasin? Võib-olla tõesti,” kehitas mees õlgu, pimedas polnud seda peaaegu näha, ent kuidagi oli see ilmselt tajutav.
„Sulle ei istu see – meie kombed?” küsis tüdruk vaikselt ja natuke nagu vabandavalt. „Või seltskond? Või reis ise?”
„Miks sa arvad? Te olete pööraselt noored ja… sütitavad. Inspireerivad. Tunnen end nagu Ford-T, mida vändast käivitatakse.”
„Välja küll ei paista. Noh… Käitud, nagu oleks sul kõik ükskõik.”
Šunkto naeris ja kallistas tüdrukut, nühkis tal habemetüükaga üle rindade.
„Ära… Rumaluke…” Celii kiljatas summutatult. „Ai, ajad joogi maha!”
„See viimane oli argument.” Šunkto lasi ta lahti. „Aga ma ei ole elu sees osanud mitte millegi vastu karjuvat vaimustust üles näidata,” naeris ta omaette peaaegu hääletut naeru.
Tüdruk rabeles end veel rohkem üles, poolistukile. „Ja ega me nii väga noored enam polegi. Karuma magistrantuuri punt, lõpetasime kolm aasta tagasi. Ma hakkan juba kolmkümmend saama, teised on umbes samas eas… Mis sa hirnud?”
„Ei usu.”
„Tänan komplimendi eest.”
„Ei…” hakkas Šunkto ütlema ja pani siis poole sõna pealt suu kinni.
„Ei läinud läbi,” nentis Celii. „Olgu, ma enam ei lollita, aga teeme nii, et kui ma ausalt räägin, siis vastad sina minu küsimustele ka ausalt?” pakkus ta.
„Eee… Kas see peab mind huvitama?” otsis Šunkto sõnu. „Las elu olla lihtsalt ilus.”
„Las ta siis olla…” ohkas Celii pettunult. „Ma ei saa sinust aru. Täpselt nagu räägitakse – te seal üleval olete kõik mürgitatud, te ei suuda enam ei rõõmustada ega kaasa tunda.”
Mida sellele vastata?„Selles on vähemasti minu puhul kahjuks palju tõtt,” pomises mees.
Teki alt ilmus tume käsi ja otsis tema oma.
„Anna andeks, ma ei tahtnud sul seljas trampida.”
„Ja mina tahtsin ennast lihtsalt kallilt müüa. Vana Marge siis on?”
„Ah et Marge! Aga mina?”
„Eks sa vast sihuke 25-30 oledki. Onju?”
„Olgu, olen jah. Ja Marge on 14.”
Šunkto mõtles hetke. „Kakssada aastat tagasi oleks see paragrahvi alla käinud… Ei ole võimalik – nii palju ma ei saa eksida. Alla 20-ne – seda sain ma juba ta jutust ja olekust aru, püüdis mis ta püüdis, aga…” Mees vangutas pead.
„Sina ja teadmised ajaloost… See käib mingis osas maailmas siiamaale paragrahvi alla – et sa teaksid. Ja mõnes kohas pole kunagi käinud. Ja viissada aastat tagasi oleks sind mõnes teises paigas selle eest neljaks rebitud… Tead, me oleme mitu korda katsetanud talle sobivat vanemakstegevat meiki. Ja nädalate kaupa õpetanud, kuidas rääkida ja käituda. Suuremas osas läks läbi küll.”
„Läks jah,” mees naeris vaikselt. „Milleks seda vaja oli?”
„Ta tahtis mõnda vanemat meest proovida.”
„Ah et mina olen see vanem mees!..”
„Nähh, ütleme siis täiskasvanud… Sa saad aru küll.”
„Ja selleks vedasid minu siia?”
„Ei… Sina ka! Sa meeldid mulle ja kui me kokku saime, ma ei mõelnud Margele. Aga ega mul kahju ole.”
„Põhjalikult põrunud punt,” mees naeris. „Aga te meeldite mulle.”
Äike koguneb
Ainult mõni teravapilgulisem Utsunomiya raudteetööline kergitas kulme, kui Karafutolt Tokyosse suunduval ekspressil selles lõpppeatusele eelnevas jaamas veduri tagant üks vagun lahti haagiti ja kõrvale suunati. Kurat teab milleks vajalikud erivagunid iseenesest polnud mitte midagi ebatavalist, eriline oli see, et vaguneid ei seadnud ümber mitte mõni nende kolleegidest, vaid võõrad ilmselgelt relvastatud tüübid. Reisijad ei märganud üldse mitte midagi, (kui mitte arvestada seda, et jaam kihas politseinikest) sest rongi esiosa ei olnud näha tavalistele inimestele mõeldud jaamaosast. Pisut häiritud ja segaduses olid nad hoopis sellepärast, et vagunid olid peatunud ettenähtud kohtadest kolm-neli meetri eemal. Kuid natuke vadistades ja pead vangutades said nad sellest korratusest siiski üle ja siirdusid oma tavalisi asju ajama.
Rongist lahtihaagitud vagunile tuli kusagilt dresiin järele ja see kadus käigulabürinti. Vedurijuhil ei olnud kunagi olnud ei huvi ega vajadustki teada, kuhu need erinevad rööpapaarid viisid ja tegelikult ei olnud üldse tarvis nende kahe mehe külaskäiku, kes end ei tutvustanud ja ilmselgelt tutvustamist ei vajanudki. Vedurijuhil värisesid põlved ja ta tõepoolest täitis käsu punktipealt ning unustas juba samal hetkel mõned viimased minutit oma elust.
Ruum kuuskümmend korrust kõrgemal oli pisike ja umbne. Selle laius ja kõrgus olid pea võrdsed ja ühte ruudukujulisse seina oli lõigatud samuti peaaegu ruudukujuline aken. Ruum oli välisseinas, aken oli tõeline aken ja see muutis pisut eksklusiivseks isegi seinu katva bambustapeeti imiteerida üritava plastiku, mis sest et samapalju tolle roostepruuni tooni kui mõõtmete poolest meenutas tuba kahekümnendast sajandist kasutusel olnud merekonteineri sisemust.
Kaks meest, kes istusid mattidel teine teisel pool madalalt lauda, olid riietatud mustades ja hallides toonides ülikondadesse, mis tundusid edukalt kombineerivat euroopa ja jaapani tööriietuse ebameeldivad jooned, olles võrdselt ja võrreldamatult inetud ja ebamugavad.
„Tema paberid on täiesti korras,” teatas noorem mees, kummardudes seda öeldes vanemale.
„Jah?” vanema mehe näol uitas kergelt sarkastiline muie, selline tabamatu ja määratlematu ning võltsimatult idamaine. „Mis järeldused sa sellest teed?”
„Ooo, see ei saa keegi teine olla!” Rääkides kummardus mees kiiresti pea iga lauseosa tagant. „Ma kontrollisin ja kontrollisin ja kontrollisin. Ta on olemas, kõik tema andmed klapivad, kontrollisin ka Singapuri ja USA andmebaasidest – kõik on kõige paremas korras! Ma ei suuda seda tõestada, kui vaid mitte see, et need on liiga hästi korras.”
„Ei, otseselt ei tähenda see midagi, Akira-san,” peatas teine kaaslase hoogu. „Kuid sa mõtled õiges suunas.”
„Jaa”, noorem naeratas, „see ei ole otseselt tähtis… Tema ise… Ta on liiga… Mitte ükski asi eraldi – näiteks –
