nad rahvarohkematesse koridoridesse. Enamik inimesi tundusid olevat noored – üliõpilased siis. Oli ka õppejõude ja tõenäoliselt igasuguseid ülikooli ametnikke ja laborite madalamat personali. Venturi ei äratanud erilist tähelepanu, sest kuigi ta oli suur ja hele, sattus ka selliseid siin-seal neile vastu tulema, olid nad siis üliõpilased kusagilt Euroopast-Ameerikast või kohalike vene asunike järeltulijad. Vaid mõned pilgud riivasid teda, kui ta enamikust peajagu pikemana tüdruku sabas kõndis, üldiselt aga sundis ta end vaikselt lõdvaks, veendudes, et ta suuremas osas sulab massi.
Liikurtee vupsas korraga hoonest välja klaastorusse, mille välisküljel trummeldas vihm, ja Venturi pilgule avanes märg asfalt tinaraske taeva all – sellal, kui ta magas, oli äikesefrondi asemel kohale roomanud tõsine paks pilvemass, mis melanhoolselt ja rahulikult end tühjendama oli asunud. Väljas langevas vihmas ei liikunud keegi, mitte keegi ei avanud koridoridest välja viivaid uksi. Ja ega selle järele vajadust ei olnudki, sest nii viiekümnemeetrine lapike oli igast küljest ümbritsetud hoonetega.
„Sa ei käi tihti väljas?” Mees riivas pilguga enda ja kaaslase kergeid riideid.
„Ei.” Tüdruk kibrutas kulme. „Teinekord nädalate kaupa ei käi. Eriti talvel.”
Nad pöördusid järgmisse koridori.
„Kas õuest otsem ei saa?” Mees osutas maapinna tasemel hoone alt läbiminevatele tunnelitele.
Tüdruk liigutas pisut häiritult õlga. „Keegi ei tee seda.”
„Uksed ikka avanevad?”
„Avanevad. Näed, seal on kolm järjestikku, korraga nad ei avane… kui ehk tulekahju korral. Kaamerad on uste kohal.” „Kaamerad on igal pool.” Pead sa end sellepärast kogu aeg üleval kui alamakstud statist?
„Tubades ei ole. Aga tulekaitsesüsteemi infrakujutisel on näha, millega ruumis tegeletakse.”
„Siin meid ei kuulata?”
Naine kehitas õlgu. „Suundmikrofoniga… Muidu praktiliselt võimatu.”
„Lutikad?”
„Iseliikuvad ei pääse läbi uste – kontroll on peal. Meie küljes aga… Kui sa oma seadmeid usaldad…?”
Venturi otsustas eelmise teema juurde tagasi tulla: „Kas väljujaid jälgitakse eriliselt?”
„Väljas käivad vaid narkarid… ja igasugused suitsetajad käivad katusel. Sees ei tohi ju ja detektorid on igal pool ning teatud ringkonnad üliõpilaste hulgast jälle on auasjaks seadnud sellised avalikustada. Jälgimine on ju seaduse järgi avalik, lindistusi võib vaadata kes tahes… Suitsetajaid vihatakse, narkareid vähem, aga need ei pea reeglina niikuinii üle poole aasta vastu…”
Neid rünnati niipea, kui nad madala kohviku plastikust lillevaniku alt sisse said. Kummalgi neist haarati korraga kahelt poolt kinni ja üritati neid näoli lauale suruda ilmse kavatsusega käed raudu panna. Venturist haarati kinni esimesena, sest ründajad arvestasid õieti, pidades teda palju ohtlikumaks, ometi ei olnud neil ilmselt otseseid kogemusi ordulastega. Mehe lihased olid asunud tegevusse enne, kui ta üldse midagi mõelda jõudis, ta hüppas õhku ja pööras end, üritades tabada üht peaga ja teisele varvaste peale maanduda. See päriselt ei õnnestunud ja kõik kolm kukkusid käkaskaela maha. Ta ei näinud, mis Kyotoga juhtus, ta jõudis vaid silmanurgast fikseerida, et tollele kahele on igast suunast tulemas abiväge (paistis, et kohvik oli agente pungil täis olnud) ja tajus, kuidas nii ta organism ise, kui abistavad aparaadid võitlusrežiimi läksid kiiremini, kui ta iganes reageerida oleks suutnud. Ta tõmbas ennast looka ja sai jalad uuesti all. Üks käsi oli ebameeldiva nurga all, sellega ei saanud midagi teha, ka teine ei olnud vaba, sest mees rippus selle küljes nagu kaan. Õnneks oli too kerge ja Venturi sai kätt liigutada, ning nii ta siis niitis toda klammerdujat nuiana kasutades kahe järsu rapsakuga jalust pool tosinat lähemaletormanud tüüpi. Seejärel tõstis ta käe üles ja virutas mehe kogu jõudu kokku võttes vastu põrandat, riskides minna kukerpallile. Ta oli arvestanud õieti, käsi sai vabaks ja ka teine käsi sai parema nurga alla, ent kogu olukord paremaks ei läinud, sest mõned püstijäänud tüübid üritasid temast kinni haarata; õnneks olid nad pisut üksteisel ees. Terav valu läbis külge – too teise käe küljes rippuv kuju äsas talle karatelöögi kaenlaauku. Tavalise mehe puhul oleks võitlus sellega lõppenud olnud, ent ordulase ajju istutatud arvuti blokeeris valu. Järgmiseks aga tegi ta vea, sest vaatamata lõpututele teinekord üsna valusatelegi virtuaalitreeningutele ei olnud ta kahjuks kunagi olnud praktilises võitlussituatsioonis, nii et ilmselt kaasneva vihaimpulsi mõjul otsustas ta esimeseks tolle vastase põhjalikult ellimineerida – ta käsi tõmbus pingule ja sõrmenukkidega antud hoop tabas vastase silmi, vastane lasi lahti, kuid selle asemel, et teistega tegeleda, raiskas ordulane veel ühe löögi, tavaliselt surmavaks osutuva löögi kõrri. Ta matsatas seljaga vastu seina ja siis olid ülejäänud tal kallal. Ta suutis ühele jalaga alakehasse anda löögi, mis samuti oleks tolle rivist välja pidanud viima, kuid ründajaga ei juhtunud muud, kui mees vankus tahapoole. Ilmselt oli neil riiete all mingi kaitse, ning seepärast sihtis Venturi järgmised hoobid pähe. Miski vingatas ja korraga tundis ta valutuiget õlas – sealt vaatas välja suline noolesaba. Mööda keha valgus laiali jõuetus ja uimasus ning kusagil teadvusekaotuse piiril tundis ta, kuidas automaatika teda iga hinna eest aidata katsub, paisates organismi teisi kemikaale ja saates lihastesse tugevamaid signaale. Ta mäletas veel, et kuidagi oli ta suutnud haarata oma telefoni ja õigele nupule vajutada, nii et mõned sekundid virvendas silme ees kollakas leek ja ründajatest järgijäänud räbalad, siis aga tabas teda veel miski ja korraga keeras ruum end viltu. Edasi tuli ainult pimedus.
Triiviv laid
Šunkto ärkas. Tuul oli kuum ja niiske, täis raskeid magusaid lõhnu, tähed kauged ja selged, kõikudes tasakesi sõidurütmis. Ta tõusis järsult istuli, mõtles hetke ja vandus siis vaikselt omaette. Magamiseks oli bussi ülemisel korrusel kaks rida madalaid umbes kaks korda kahe meetrilisi toakesi, mille kogu põrand oligi voodi. Katust sai pealt ära lükata ja sõidutuule tõkkeks vormida ning voodit sai tõsta, nii et keskel harjana kaarduva koridori poole jäi vaid napilt poolemeetrine luuk. Seega magas ta sisuliselt bussi katusel.
„Huvitav, kui ma unes vähkrema juhtuks…” pomises ta ja sirutas käe ülespoole. Sõrme ümber hakkas mänglema sinakas koroonalahendus ja kui ta kätt liigutas, tabas ta ka võrgunööri, millest muide juba tuntava siraka sai.
„Mis sa tola torgid…” pomises tuttav hääl ja tüdruk uuris teda uniselt, niipalju kui ta tähevalguses ja kusagilt eest peegelduvas sõidulaternate kumas otsustada suutis.
„Celii…” ei suutnud mees suud kinni hoida.
Tüdruk turtsatas ja lasi end patjadele tagasi. Ka Šunkto tegi seda, kuid uni oli läinud. Oli üsna palav, ent aeg-ajalt pühkis neist üle rabelev tuulepuhang, mis ei lasknud ka päris ilma teki, või täpsemalt pigem kattelinata end hästi tunda. Šunkto üritas tasa, et teist mitte äratada, nihutada end diskiini ja midagi külma juua tellida. Ta ei jõudnud eriti kaugele, kui tüdruk pomises: „Ma olen üleval…”
„Hääle järgi otsustades on see muidugi kerge liialdus,” lausus Šunkto tasa. „Pigem oli tegemist selle viimase poolune staadiumiga, kus teadlikust tegevusest enam rääkida ei saa. Tahad ka midagi juua?”
Tüdruk turtsatas ta jutu peale. „Jaa.”
Poole minuti pärast kostis diskreetne krabin, siis ulatas robot kandiku kahe klaasiga ja Šunkto võttis ühe neist. Ta oli vahepeal taas arvama hakanud, et nüüd küll jäi tüdruk magama, ent teki alt sirutus käsi ja haaras teise.
„Hea… miks
