sügavaid ja vibreerivaid. Pinge ja ootusärevus hakkasid pikkamööda kasvama, justkui oleks midagi… oodata.
Mida?
Kui ta ainiti merele vaatas, tulid tema juurde sõnad. Kerge kõlaga nagu värsid, mida õpetatakse lastele, aga luuletus oli see sellegipoolest.
Taevas ja meri, ohud eemal hoidke.
Kummalisel kombel ei tundunud luulerida sündivat praegu. Pigem oli ta seda kunagi ammu kusagilt lugenud – või kuulnud. Tema vaimusilmas välgatas põgus kujutluspilt: ta oli kellegi käte vahel ja vaatas ookeani. Seejärel tõsteti ta kõrgele õhku ja ta kuulis sõnu:
Taevas ja meri, ohud eemal hoidke. Maa ja tuli, minu…
Ei.
Cassie nahk kirvendas üleni. Ta polnud kunagi varem nii selgelt tajunud taevavõlvi ja graniidist maapinna tugevust ning laine laine järel horisondini ja veelgi kaugemale ulatuva ookeani mõõtmatust. Kogu loodus näis ootavat, teda jälgivat, teda kuulavat.
Ta mõtles, et ei tohi luuletust lõpetada. Ei tohi lausuda enam ainsatki silpi. Veendumus, mis tema üle ootamatult võimust võttis, oli mõistusevastane. Kui luuletus jääb viimaste sõnadeta, on ta kaitstud. Kõik jääb vanaviisi; ta läheb tagasi koju ja elab rahulikult edasi tagasihoidlikku ja tavapärast elu. Senikaua, kuni ta neid sõnu välja ei ütle, on temaga kõik korras.
Aga luuletus kummitas aina tema peas nagu kaugusest kostev jääpurikate tilin ning viimased sõnad läksid iseenesest paika. Ta ei suutnud neid kinni hoida.
Taevas ja meri, ohud eemal hoidke. Maa ja tuli, minu… soovid täitke.
Just.
Jessas, mida ma ometi tegin?
Tundus, justkui oleks katkenud nöör. Cassie oli eneselegi märkamatult püsti hüpanud ja põrnitses ehmunult ookeani. Midagi oli juhtunud; ta oli seda selgelt tundnud, ning nüüd tajus ta, et loodusjõud tõmbuvad tagasi, sest nendevaheline side oli katkenud.
Enam ei tundnud ta end kerge ja vabana, vaid närvilise ja ebakindlana, täis staatilist elektrit. Ühtäkki oli ookean suurem kui eales varem ega paistnud sugugi sõbralikuna. End järsult ringi pööranud, võttis ta suuna kalda poole.
Randa katvale valgele liivale lähenedes küsis ta endalt, kas ta ikka on normaalne, ning hirmutunne haihtus. Mida ta kartis? Et taevas ja meri teda tõepoolest kuulsid? Et need sõnad suudavad midagi korda saata?
Nüüd ajas äsjane kartus talle naeru peale; ta tundis enda pärast piinlikkust ja oli pahane. On tal vast elav kujutlusvõime. Temaga on endiselt kõik korras ja ka maailm on endine. Sõnad on ainult sõnad.
Aga kui ta äkitselt liikumist märkas, mõistis ta, et see hetk jääb talle alatiseks meelde, sest sügaval sisimas oli ta selleks valmis olnud.
Midagi oli juhtunud. Kaldal liikus keegi.
Punaste juustega noormees. Ta oli vaigumändide vahelt välja tormanud ja jooksis luitenõlvast alla. Järsku uskumatult rahulikuks muutunud Cassie kiirendas ülejäänud kaiosal sammu, et liivale jõudnud poisiga kohtuda.
Koer poisi kõrval tegi pikki hüppeid ja vaatas aeg-ajalt poisi poole, otsekui kinnitades, et talle see mäng meeldib ja ta ootab huviga järgmist. Aga Cassie mõistis poisi ilmest ja jooksutempost, et mängust oli asi kaugel.
Noormees mõõtis pilguga inimtühja randa. Umbes saja meetri kaugusel kõrgus neem, mille taha oli võimatu näha. Poiss vaatas Cassie poole ja nende pilgud kohtusid. Kannapealt end ringi keeranud, jooksis poiss edasi neeme poole.
Cassie süda tagus.
„Oota!” hõikas ta tungivalt.
Tagasi tormanud, lasi poiss sinakashallidel silmadel üle tema näo libiseda.
„Kes sind jälitab?” küsis Cassie, ehkki arvas vastust teadvat.
Poisi hääl oli terav, sõnad täpsed. „Kaks selli, kes näevad välja nagu nagu New York Giantsi jalgpallimeeskonna kaitsjad.”
Cassie noogutas ja tema süda kloppis veelgi tugevamalt. Aga ta hääl jäi rahulikuks. „Need on Jordan ja Logan Bainbridge.”
„Loogiline.”
„Sa tunned neid?”
„Ei. Aga loogiline, et neil on sellised nimed.”
Cassie oleks äärepealt naerma puhkenud. Talle meeldis noormehe välimus, tuultest sasitud ja ergas, ning poiss isegi ei hingeldanud, ehkki oli täiest jõust jooksnud. Veel meeldis talle hulljulge säde poisi silmades ja ka raskes olukorras säilinud huumorimeel.
„Raj aitaks mul nendest jagu saada, aga neil on paar sõpra kaasas,” lausus poiss minekule pöördudes. Paar sammu tagasi tulnud, lisas ta: „Ma soovitan sul minna vastassuunda – kindlasti ei taha sa nendega kokku põrgata. Oleks kena, kui sa teeskleksid, et ei näinud mind.”
„Oota!” hüüdis Cassie uuesti.
Loomulikult polnud toimuv tema mure… aga miskipärast kõlas ta hääl veendunult. Selles poisis oli midagi erilist; midagi sellist, mis tekitas soovi aidata.
„See tee ei vii kusagile – neeme juurest algavad kaljud. Seal oled sa lõksus.”
„Aga teine tee on liiga sirge. Nad näevad mind kohe, kui siia jõuavad. Mu edumaa pole kuigi suur.”
Palavikuliselt lahendust otsides tuli Cassiele hea mõte. „Peida end paati.”
„Kuhu?”
„Paati. Mootorpaati. Kai ääres.” Ta viipas käega paadi poole. „Kui sa kabiini lähed, jääd nähtamatuks.”
Pööranud pilgu samasse suunda, raputas noormees pead. „Kui nad mu üles leiavad, olen lõksus. Ja Raj pole eriti tugev ujuja.”
„Nad ei leia sind,” kinnitas Cassie. „Nad ei lähe paadi poolegi. Ma ütlen neile, et sa lahkusid rannast teises suunas.”
Poiss ei pööranud temalt pilku, aga naeratus ta silmis kustus. „Sa ei tea,” lausus ta vaikselt. „Need sellid ei mõista nalja.”
„Mul kama kaks,” ütles Cassie ja peaaegu tõukas poissi kai poole. Tema peas vasardas miski: kiiremini, kiiremini, kiiremini. Ujedus oli kadunud. Millelgi peale poisi peitumineku polnud praegu tähtsust. „Mida nad mulle ikka teevad, kas annavad peksa? Mina olen vaid süütu kõrvalseisja,” ütles ta.
„Aga…”
„Palun! Ära vaidle. Tee, nagu ma ütlesin!”
Viivu talle pingsalt otsa vaadanud, pööras poiss end ringi ja patsutas koera kutsudes reit. „Lähme, vanapoiss!” Ta jooksis mööda kaid edasi ja hüppas vähimagi pingutuseta mootorpaati, sukeldus kabiini ja kadus vaateväljalt. Koer haugatas ja järgnes talle üheainsa võimsa hüppega.
Kuss!mõtles Cassie. Kaks paadisolijat olid peidus, aga kai pealt selgelt näha. Ta kinnitas narmendava köie otsas oleva silmuse sadamasilda varjava vaia külge.
Palavikulise pilguga ümbrust uurides läks ta veepiirile ja sumpas veidi kaugemale. Kummardudes
