uuesti pead. Ta poleks mingil juhul soovinud, et poiss oleks kätte saadud ja talle oleks haiget tehtud. „Ma tahtsin sind lihtsalt aidata,” kordas ta segadusse sattudes vaikselt. Ning küsis siis: „Miks nad sind jälitasid?”
Noormees pööras pilgu kõrvale ja hingas sügavalt sisse. Cassiel oli tunne, et on tunginud loata võõrale territooriumile. „Hea küll. Ma poleks pidanud küsima…” alustas ta.
„Ei.” Noormees vaatas talle uuesti otsa ja ta suunurk tõusis vildakaks naeratuseks. „Kui kellelgi on üldse õigus seda küsida, siis just sinul. Aga seda on raskevõitu selgitada. Ma olen siin… vales paigas. Kodus ei julgeks nad mind tülitada. Nad ei julgeks mind isegi tigeda pilguga vaadata. Aga siin oleme võrdsed.”
Cassie ei saanud ikka veel millestki aru. „Siin ei armastata inimesi, kes on teistest… erinevad,” selgitas noormees taas vaikseks muutunud häälega. „Ja ma olen teistsugune kui nemad. Hoopis teistsugune.”
Seda kindlasti, mõtles Cassie. Kes iganes ta ka polnud, Jordani ja Loganiga polnud tal midagi ühist. Ta ei sarnanenud kellegagi, keda Cassie seni oli kohanud.
„Anna andeks. Ma tean, et see pole tõsiselt võetav selgitus,” lausus poiss. „Eriti pärast seda, mis sa minu heaks tegid. Sa aitasid mu hädast välja ja seda ma ei unusta.” Ta vaatas Cassiele otsa ja puhkes naerma. „Loomulikult ei näe ma välja sedamoodi, et mina võiksin aidata sind, eks ole? Vähemalt mitte siin. Ehkki…” Ta jäi vait. „Oota üks hetk.”
Käe taskusse pistnud, püüdis ta midagi välja õngitseda. Samal hetkel hakkas Cassie pea ringi käima ja põsed muutusid tulipunaseks. Kas poiss tõesti otsis raha? Arvas, et saab enda aitamise kinni maksta? Ta tundis end alandatuna ja mõistis, et isegi tema rannet väänanud Jordan polnud teda nõnda šokeerinud, ning tahtmatult valgusid ta silmadesse pisarad.
Aga kui poiss käe taskust välja tõmbas, oli tema peopesal kivi, mille sarnaseid võib leida ookeani põhjast. Vähemalt esmapilgul näis see just sellisena. Kivi üks pool oli kare ja hall ning sellesse kinnitusid tillukesed mustad spiraalid, mis sarnanesid teokarpidega. Aga kui noormees oli kivi ümber pööranud, nägi ta helesinisega läbi põimunud halli pinda, mis sädeles päikesevalguses nagu kristall, justkui oleks üleni kaetud kivist karamellidega. Kivi oli kaunis.
Poiss asetas kivi Cassie peopesale ja surus tema sõrmed kokku. Käel kivi puudutust tundes Cassie võpatas, justkui oleks saanud elektrilöögi ja sellest alguse saanud vool levis mööda käsivart ülespoole. Ta ei mõistnud, kuidas see on võimalik, aga kivi tundus elusana. Läbi vere kohina kõrvades kuulis ta, kuidas poiss kiiresti tasase häälega rääkis.
„See on kaltsedon. Kivi, mis toob õnne. Kui sul on mõni mure või peaksid sattuma hädaohtu või on su elus aeg, mil tunned, et oled ihuüksi ja keegi ei saa aidata, hoia seda tugevalt pihus – nii tugevalt…” – ta sõrmed pigistasid Cassie sõrmi – „…ja mõtle minu peale.”
Cassie vaatas hüpnotiseeritult noormehele otsa. Ta hingas vaevu ja tundis rinnas imelikku raskust. Noormees oli liiga lähedal; Cassie märkas, et tema silmad on sama värvi nagu kristall, tundis ta hingeõhku oma nahal ja päikese kuumust peegeldava keha soojust. Tema juuksed polnud üleni punased, vaid mitut värvi; mõned salgud olid nii tumedad, et tundusid purpurpunastena, mõned tumepunased nagu Burgundia vein, mõned kuldsed.
Ta on teistsugune, mõtles Cassie taas; noormees erines kõigist neist, keda ta kunagi oli kohanud. Teda läbis magus tulejutt, pöörane ja paljutõotav. Ta värises üle kogu keha, tajus sõrmeotstes südamelööke, aga ei saanud aru, kas need on tema või poisi omad. Poiss oli veidi varem kuulnud tema mõtteid; nüüd näis poiss olevat ta peas. Ta oli nii lähedal ja vaatas ülevalt alla…
„Ja mis siis juhtub?” sosistas Cassie.
„Siis – võib õnn sinu juurde tagasi pöörduda.” Ta astus järsult sammu tahapoole, otsekui oleks talle äsja midagi meenunud, ning tema hääletoon muutus. Nõiduslik hetk oli möödas. „Tasub järele proovida, või mis?” lisas ta lõbusalt.
Cassie ei suutnud rääkida, ainult noogutas. Poiss näis teda nöökavat. Aga hetk tagasi oli ta olnud tõsine.
„Ma pean minema. Olengi liiga kauaks siia jäänud,” ütles ta.
Cassie neelatas. „Ole ettevaatlik. Minu meelest on Jordanil püstol…”
„Mind see ei üllata.” Poiss tegi keelava käeliigutuse, sundides ta vaikima. „Ära muretse; ma lähen poolsaarelt minema. Vähemalt mõneks ajaks. Aga ma tulen tagasi; võib-olla kohtume.” Ta pöördus minekule. Viivuks seisma jäänud, võttis ta Cassie käe uuesti pihku. Tundes taas tema puudutust, oli Cassie nii jahmunud, et ei osanud kuidagi reageerida. Noormees keeras ta peopesa allapoole ja märganud ta randmel punaseid laike, silus neid õrnalt sõrmeotstega. Kui ta uuesti üles vaatas, oli terasene läige ta silmades tagasi. „Ja usu mind,” sosistas ta, „et selle eest ta veel maksab. Seda ma sulle luban.”
Seejärel tegi ta midagi, mis rabas Cassiet rohkem kui kõik sel üllatusterohkel päeval aset leidnud sündmused ühtekokku. Ta tõstis Cassie kannatada saanud käe huultele ja suudles seda. Huulte puudutus oli ülimalt õrn ja kerge, aga sööstis läbi Cassie keha nagu tuli. Suutmata juhtunut uskuda, jäi Cassie sõnatuna ja üdini vapustatult ainiti poissi vaatama. Ta ei saanud end liigutada ega mõelda; ta lihtsalt seisis ja tunnetas.
Ja siis poiss läks ning kutsus vilega koera, kes kihutas paar ringi ümber Cassie ja sööstis minema. Üksi jäänud, saatis Cassie poissi pilguga, sõrmed tugevalt ümber peopesas puhkava väikese kareda kivi surutud.
Alles siis taipas ta, et polnud küsinud noormehe nime.
KOLMAS PEATÜKK
Hetk hiljem oli Cassie vapustusest toibunud. Ta pidi kohe jalga laskma; Logan ja Jordan võisid paari minuti pärast tagasi olla. Ja kui nad taipavad, et ta oli neile meelega valetanud…
Luitenõlvast üles ukerdades Cassie võpatas. Maailm tema ümber oli jälle endine, maagia ja müstika kadunud. Oli tunne, nagu oleks ta liikunud unenäos ja äsja ärganud. Kust olid tulnud nii veidrad mõtted? Tobedad nägemused hõbedasest nöörist, saatusest ja poisist, kellesarnast ta nägi esmakordselt. Kogu see lugu oli naeruväärne. Kivi tema pihus oli tavaline kivi. Ja sõnad lihtsalt sõnad. Isegi see poiss… Loomulikult ei saanud poiss kuidagi tema mõtteid lugeda. Seda ei suutnud keegi; juhtunul pidi olema mõistuspärane seletus…
Tema haare pihku surutud kivi ümber tugevnes. Ranne, mida poiss oli õrnalt hoidnud, surises ikka veel ning nahalaik, mida poisi sõrmeotsad olid puudutanud, tundus teistsugune olevat kui ülejäänud kehal. Ta teadis, et mis iganes temaga tulevikus ka ei juhtu, poisi puudutust ei unusta ta kunagi.
Jõudnud tagasi majja, mille nad emaga olid üürinud, lukustas ta enda järel välisukse. Ning tardus paigale. Köögist kostis ema hääl, mille kõla reetis, et midagi on viltu.
Proua Blake rääkis telefoniga, selg avatud ukse poole, toru vastu kõrva surutud ja pea veidi langetatud. Nagu alati, üllatas Cassiet ema piitspeenike figuur. Saleda figuuriga proua Blake oli oma pikad juuksed klambriga kuklale kinnitanud ja nägi välja nagu teismeline. Cassiel oli tahtmine teda ülejäänud maailma eest kaitsta. Tegelikult tundus talle üsna sageli, et hoopis tema on ema ja ema tema laps.
Praegu aga kõlas ema hääl teisiti ega lasknud Cassiel jutuajamist katkestada. Proua Blake oli endast väljas ja lausus aegajalt pingul häälega telefonitorusse „jah” või „ma tean”.
Cassie pööras ringi
