ta seda ütlemast. Aga kuidas saab Cassie teda üles otsida, kui ei tea isegi nime?
See oli võimatu. Tõde tegi haiget ja ta mõistis, et peab sellega leppima. Ja kui ta ka oleks noormehe nime teada saanud – ta polnud seesugune tüdruk, kes poisse taga ajab. Tal puudusid kogemused.
„Nädala pärast olen kodus,” sosistas ta. Aga sel korral ei toonud tuttavad sõnad oodatud hingerahu ega sisendanud lootust. Ta asetas kaltsedonitükikese otsustava liigutusega öökapile.
„Cassie! Kas sa ütlesid midagi?”
Cassie keeras end kärmelt ringi ja nägi, et ema seisis uksel. „Emps! Ma ei teadnud, et sa lõpetasid kõne.” Et ema pilk oli endiselt küsiv, lisas ta: „Ma lihtsalt mõtlesin valjusti. Ma ütlesin, et järgmisel nädalal oleme kodus.”
Ema näole tekkis veider ilme, otsekui prooviks ta maha suruda valu. Ta hakkas toas närviliselt edasi-tagasi kõndima, suurte pruunide silmade all tumedad rõngad.
„Emps, mis juhtus?” küsis Cassie.
„Ma rääkisin just praegu sinu vanaemaga. Kas mäletad, et ma rääkisin sulle, et mul on plaanis talle järgmisel nädalal külla sõita?”
Muidugi oli see Cassiel meeles. Ta oli öelnud Portiale, et on otsustanud emaga piki rannikut reisida, mispeale Portia oli nähvanud, et siinkandis ei kutsuta seda rannikuks. Bostoni ja Cape Codi poolsaare vahele jääb Atlandi ookeani lõunakallas ning Bostoni ja New Hampshire’i vahele põhjakallas, aga kui Cassiel on kavas sõita Maine’i osariiki, siis see paikneb põhjakaldal, nii et tema küll ei taibanud, kus ta vanaema õieti elab. Cassie ei osanud vastata, sest ema polnud kunagi maininud vanaema kodulinna nime.
„Jah,” kinnitas ta. „Mäletan.”
„Ma rääkisin hetk tagasi vanaemaga. Tead, Cassie, ta on vanaks jäänud ja tal ei lähe kõige paremini. Tema tervis on kehvem, kui ma arvasin.”
„Oh, emps, mul on kahju.” Cassie polnud kunagi näinud vanaema ega isegi tema fotot, aga tundis talle sellegipoolest kaasa. Ema ja vanaema olid Cassie sünnist saadik harva suhelnud. Üheks põhjuseks oli olnud ema kodunt lahkumine, aga see oli ka kõik, mis ema selgituseks oli öelnud. Viimastel aastatel olid nad kirjavahetuses olnud ja Cassie meelest endiselt teineteisesse kiindunud. Vähemalt ta lootis seda ning ootas nüüd põnevusega kohtumist vanaemaga. „Mul on tõesti kahju, emps,” kordas ta. „Loodetavasti saab ta varsti terveks?”
„Ma ei tea. Peale tema ei ela suures majas kedagi ja ta tunneb end nii üksikuna… ja veenipõletiku tõttu ei jaksa ta mõnel päeval üldse majast välja tulla.” Päike langes vahelduvate valguse-varjude triipudena ema näole. Ta rääkis kiiresti, aga peaaegu pühaliku paatosega, justkui hoiaks vaevu tagasi tugevaid emotsioone.
„Pea meeles, Cassie, et ehkki minevikus ei olnud ma vanaemaga alati ühel meelel, oleme ikkagi üks pere, ning peale meie pole tal ainsatki sugulast. On aeg sõjakirves maha matta.”
Ema polnud kunagi nendevahelistest probleemidest nii avameelselt rääkinud. „Millest teie tüli alguse sai?”
„Praegu pole sel enam tähtsust. Ta tahtis, et ma… valiksin elus tee, mis mulle ei meeldinud. Tema aga arvas, et temal on õigus… ja nüüd on ta täiesti üksi ja vajab abi.”
Cassiet läbis pettumuslaine. Murele vanaema pärast, keda ta polnud kohanud, lisandus midagi veel. Teda vallanud ärevuse põhjuseks oli ema näoilme, mis justkui hoiatas, et tulemas on halvad uudised ja nende edasiandmiseks on raske leida õigeid sõnu.
„Tead, Cassie, ma olen viimasel ajal palju mõelnud ja sellest olukorrast väljatulemiseks on üksainus võimalus. Mul on kahju, kui see paiskab segamini su elu, ning kindlasti saab sul olema raske… aga sa oled noor. Sa kohaned kiiresti. Ma tean, et sa suudad seda.”
Cassie tundis, et teda haarab paanika. „Pole hullu, emps,” lausus ta kiiresti. „Sa võid siia jääda ja teha, mida sa pead tegema. Mina võin kooli minekuks vabalt üksi valmistuda. Selles pole midagi keerulist; Beth ja proua Freeman aitavad mind…” Kuna ema raputas pead, tundis Cassie, et peab jätkama ja kõik tunded sõnadelaviini alla matma. „Mulle polegi palju uusi koolirõivaid tarvis…”
„Cassie, mul on kohutavalt kahju. Palun püüa mind mõista, kullake, ja käituda nagu täiskasvanu. Ma tean, et sa hakkad sõpradest puudust tundma. Aga meil tuleb selle olukorraga hakkama saada.” Ema pilk oli suunatud aknale, justkui oleks tal raske Cassiele otsa vaadata.
Cassie seisis sõnatuna. „Emps, mida sa tahad öelda?”
„Seda, et me ei lähe koju, või vähemalt mitte tagasi Resedasse. Me kolime minu koju sinu vanaema juurde. Ta vajab meid. Ja jäämegi sinna elama.”
Cassie tundis, et teda halvas tuimus. Küsimusel, mille ta suutis kuuldavale tuua, polnud tegelikult mingit tähtsust. „Kus see „seal” on? Kus mu vanaema õieti elab?”
Ema keeras esimest korda aknale selja. Cassie polnud kunagi märganud, et tema silmad on nii tumedad ja suured.
„New Salemis,” vastas ema kähku. „Selle linna nimi on New Salem.”
Mitu tundi hiljem istus Cassie ikka veel akna all ja põrnitses midagi nägemata ühte punkti. Abitud ja kasutud mõtted kihutasid ringiratast.
Ma jään siia… jäängi Uus-Inglismaale…
Teda läbis elektrivool. See noormees. Ma tean, et me kohtume, kinnitas miski tema sisemuses rõõmsa häälega. Aga ühele häälele lisandus peagi terve hulk teisi ja kõik rääkisid korraga.
Tuleb siia jääda. Mitte koju tagasi minna. Aga mida annab sulle teadmine, et poiss on samuti kusagil Massachusettsi osariigis? Sa ei tea tema nime ega aadressi. Sa ei leia teda iial üles.
Aga meeleheitest hoolimata tundus talle, et kohtumisvõimalus on siiski olemas. Ja kõige sügavamal peidus olev hääl, seesama, mis esimesena rõõmustas, sosistas talle: Rohkem kui võimalus. See on su saatus.
Saatus! pilkasid teised hääled. Sa oled naeruväärne! Su saatus on minna gümnaasiumi kümnendasse klassi Uus-Inglismaal ja ongi kõik. Kooli, kus sa kedagi ei tunne. Kus sa oled üksi.
Üksi, üksi, üksi, nõustusid kõik ülejäänud hääled.
Maadligi surutud sügav sisehääl haihtus. Cassie tundis, kuidas lootus, et ta punaste juustega poissi veel kord näha saab, triivis järjest kaugemale. Alles jäi vaid meeleheide.
Ma ei saa isegi vanade sõpradega hüvasti jätta, mõtles ta. Cassie oli palunud, et ema lubaks tal kas või korraks koju sõita, lihtsalt hüvasti jätma. Aga proua Blake oli väitnud, et neil pole praegu kojusõiduks aega ega raha. Tagasilennu piletite raha pidi lennufirma neile hiljem siiski hüvitama. Ema sõbranna oli lubanud kõik nende asjad Cassie vanaema aadressile saata.
„Kui sa korraks koju lähed,” oli ema leebelt öelnud, „on sul lahkudes veelgi valusam. Praegu pöörad päevapealt uue lehekülje. Ja sõpradega kohtud juba järgmisel suvel.”
Järgmisel suvel? Järgmine suvi oli saja aasta kaugusel. Cassie mõtles sõpradele: heasüdamlikule Bethile ja vaiksele Cloverile ning nende klassi tarkpeale Miriamile. Uje ja unelev Cassie oli nende pundi neljas liige. Võib-olla ei kuulunud nad just klassi ägedaimate tüdrukute hulka, aga neil oli koos lahe ja sõbrannad olid nad juba algkoolist saadik. Kuidas ta küll nendeta järgmise suveni hakkama saab?
Aga
