Rachelilt George’ile, kulmud veidi kergitatud, pani käest tassi, kuhu Freda oli teed valanud, ja juhatas Racheli köögist välja koerte valdustesse.
Koertekodu olid maja tagaküljega ühendatud kabedate mustade ja valgete plaatidega sillutatud koridori kaudu, mille seinu katsid rõõmsad fotod verivärskete omanikega kokku viidud vanadest koertest.
Kõrged aknad olid õunaaia ja taamal kõrguvate lauskjate küngaste poole, ja kui Rachel koos Meganiga mööda lühikest koridori astus, meenus talle ähmaselt, et testamendis mainiti majatagust neljateistkümneaakrist maatükki. Metsistunud aedades oli koertele jooksmiseks kindlasti ohtralt ruumi.
Megan lükkas koertekodu raske tulekindla ukse lahti ja nüüd tundis Rachel tõesti koeralõhna: küpsisene rasune kasuka- ja karvalõhn, tipuks vürtsikas liha- ja puhastusvahendihõng. See oli võõras, kuid mitte ebameeldiv. Läbi selle tajus ta õhus pinget, vaoshoitud energiat ja hämmingut, nagu suudaks koerte rahutust tegelikult tunda.
Sees olid puha teras, betoon ja klaas – kõik laitmatult puhtad. Kaugemale koertekodu sisemusse kiigates nägi Rachel kaht võrest esiküljega aedikute rida kummalgi pool plaatsillutisega koridori, väikest kontorit ühel pool ja kööki selle vastas. Koridori teises otsas oli suur vana talliuks; kui selle ülaosa oli lahti nagu praegu, tungis sealt sisse päikesevalgust ja karget värsket õhku. Kohatul kombel näis, nagu uriseksid koerad raadio vestlusringile kaasa.
„Siin me siis oleme!” ütles Megan rõõmsalt. Ta ajas käed laiali. „Kodu, kallis kodu meie hüljatutele ja hulgustele!”
Kui koerad tema häält kuulsid, asendus hakitud klähvatuste koor laushaukumisega: madal kõmisev ulg, mille bassinootidesse lõikus väikesi kilkeid. See pani Racheli harjumatud kõrvad kumisema.
„Kuss!” hüüatas Megan tulutult.
„Kui palju neid on?” küsis Rachel häält tõstes, et see üle kakofoonia kostaks. „Viisteist, kui meile just uustulnukaid pole toodud, sellal kui väljas olin.” Megan uuris raamatut kontori laual ja vajutas samal ajal automaatvastaja nuppe. „Vabandust, meile helistavad tihti inimesed, kes ei tea, mida sõnakuulmatute koertega peale hakata: tahavad neid meile sokutada. Ma katsun neid pigem ümber veenda kui lasta neil … Oi, kas jälle? Vabandust, Rachel, see Maddeni napakas katsub meile sel aastal juba kümnendat korda kahte Šoti terjerit kaela määrida. Kui ta viitsiks oma kondid koertekooli vedada, säästaks see meid kõiki tohutust …” Ta haaras pliiatsi ja osutas koeraaedikute poole. „Kas tahad poistele pilgu peale visata? Pane need kummikud jalga, kui tahad. Kõnni väga aeglaselt ja ära sõrmi puuridesse pista.” Rachel taipas, et tema ilmes väljendus küllap õud, sest Megan lisas rutakalt: „Nad ei hammusta, aga mõni neist on sel kellaajal veidi näljane.” Ta viskas laualt võetud koti koeramaiustega ja Rachel püüdis selle kinni. „Mõne võid neile anda, aga mitte rohkem – kell kuus söövad nad õhtust.” Rachel pistis ukse kõrval seisvad vabad kummikud jalga ja lähenes esimesele aedikule ettevaatlikult, tahtmata valjemat haukumist esile kutsuda. Koerte kasuka ja hingeõhu lõhn tugevnes. Nagu George oli ennustanud, värvusid Racheli seelik ja tumedad sukad lendlevatest koerakarvadest juba hallikaks. Oleksin pidanud teksad kaasa võtma, mõtles ta. Korterist lahkuma kiirustades oli ta viimati keemilisest puhastusest tulnud riideesemed kottidesse visanud ja ülejäänud rõivad hoiule andnud. Kui sellele mõelda, siis ei suutnud ta ettegi kujutada, millised tema moekatest töörõivastest õieti koertekodusse sobiksid. Enamikku neist sai puhastada vaid keemiliselt. Ette hoiatamata suruti niiske nina vastu võret ja Rachel võpatas, kui puuri esikülg selle najale püsti hüpanud suure koera käppade all värises. „Oh jumal!” ahhetas ta kätt kõrile asetades. „Ei tohi!”
Kuid ta ei saanud parata, et tema süda vaatepildi mõjul sulas: aedikus oli pehme lottis näoga kena punavalge basset, kes teda innukalt nuuskis, üks tohutu suur käpp paluvalt vastu võret, paljastades varvastevahelised õrnad karvatutid. Rachelil polnud aimugi, kui vana see koer on, kuid näis, nagu peaks ta veel kasvama, et keha hiiglasuurte pahklike käppade ja laperdavate kõrvadega kokku sobiks – nagu laps, kes kannab liiga suuri, aastase varuga rõivaid.
Puuri ülaossa oli kinnitatud silt ja Rachel luges seda, samal ajal kui koer tema uut huvitavat lõhna nuusutas. Silt oli kirjutatud Doti püstja käekirjaga, kuid kirja pandud sõnade varjust kostis ilmselgelt tema ees seisva koera hääl.
„Minu nimi on Bertie ja ma olen umbes aastane. Mu inimesed viisid mu parki jalutama, aga sõitsid siis minema. Ehkki ma katsusin neile järele joosta, ei jooksnud ma küllalt kiiresti, sest nagu näete, on mu jalad väga lühikesed. Ma soovin, et keegi mulle järele tuleks, sest üksi on jama olla. Tegelikult otsin ma kannatlikku huumorimeelset abielupaari, kes tahab niisama muhedat koera, nagu on nad ise. PS Kui ma suureks kasvan, siis meeldib mulle jalutada, ehkki ma näen välja, nagu eelistaksin kamina ääres lebada.”
Racheli süda kiskus kokku, kui koer üritas kiindumusjanus tema kätt lakkuda. Kuidas võis keegi sellise kutsika lihtsalt hüljata? Kuidas on võimalik usaldavat koera eemale tõugata, takistada tal sulle koju järgnemast? Koera pehmet kõrva silitades hammustas Rachel endale huulde ja üritas looma kurvale loole mitte liiga pingsalt mõelda.
Igal puuril oli silt, nagu ta nägi; Rachel polnud kindel, kas tahab neid lugeda, kuid teda tõukas tagant kohutav uudishimu.
Ta pöördus vaatama basseti vastaspuuri, mille kaugemas otsas betoonpõrandal lebas kurvalt korvis väike must puudel, kes ei vaevunud külalist isegi uurima. Reibas silt oli märksa helgem kui lohutu karvakera Racheli ees.
„Tere, kullakesed! Mina olen Lulu! Palun ärge tehke mu inetust soengust välja: nende kluttide all olen ma ilus näitusetüdruk. Mu viimane omanik ei viitsinud mind harjata ega minu eest korralikult hoolitseda, isegi mitte mulle iga päev süüa anda. Õnneks olen ma nüüd siin, Megan teeb mu korda ja varsti näete, kui uhke loom ma olen. Ma otsin inimest, kes suudaks aru saada, et ehkki ma olen kena, pole ma loll – ilmselt olen ma siin kõige terasem koer (Gemi järel) – ja tahan oma ajusid kasutada! Uskuge mind, vanad koerad suudavad uusi trikke õppida.”
Kas puudlid on targad? Rachelil polnud aimugi. Ainsad puudlid, keda ta oli näinud, olid tobedad pöetud lemmikud, kes näituseareenil karglesid. Kuid erinevalt sellest vaesest loomast oli neil sädet. „Tere, Lulu!” hõikas ta läbi võre ja viibutas küpsist, kuid koer ei kergitanud koonu korviservalt. Selle asemel tõmbus ta Racheli häält kuuldes kössi, nagu kardaks seda, mida Rachel võib temaga teha. Looma küljel oli paljaks pöetud laik ja kahvatu sinakashall nahaseemis näis hell kipratõmbunud õmbluste ümber, mis hiljutist haava koos hoidsid. Suutmata vaatepilti taluda, pööras Rachel pilgu puudlilt ära. Kus olid normaalsed koerad? Need, keda Dot võttis hoiule inimestelt, kes oma lemmikuid armastasid? Ta toetus Lulu aediku vastasseinale ja pani silmad kinni, tundes, kuidas nõrkus ja kaastunne keha enda võimusesse võtavad. Kui üldse keegi teadis, mida tähendab see, et armastatud inimene sind harjumuspärasest elust välja tõukab, siis oli see tema. Kuidas ta küll teist võimalust ihkas. Dot ei võinud ometi teada, kui irooniline oli tema testament. Või teadis siiski? Võib-olla oli tal meeles üks kummaline õhtu tulvil vaikimist, ja ta otsustas, et Rachel ei vaja mitte ühe, vaid viieteistkümne koera jagu kiindumust … „Ettevaatust! Oi! Ei!”
Rachel hüppas eemale, ja Megan jooksis tema kõrval oleva puuri poole näppu viibutades mööda koridori lähemale. Pilku maha pöörates taipas Rachel, miks: basset oli nina võreaugust läbi pistnud ja pooleldi lakkus, pooleldi näris üht tema pika kampsuni ümmargust luunööpi. „See pole maius! Ausõna, Bertie!” Megan rehmas koerale leebelt ja loom laskus taas neljale hiigelsuurele käpale. „Mõnikord mõtlen, et selles sinu bassetikostüümis peitub siga!” Bertie suunas haleda näljase pilgu neile mõlemale, nii et Rachel pistis käe taskusse, kuhu oli pannud maiused.
„Ja ära vahi teda selle kurva mulle-ei-anta-süüa-pilguga,” jätkas Megan.
