hakkan parem minema,” ütles ta vabandavalt naeratades. „Ma tean – tujurikkuja. Vabandust.”
„Nii vara?” Bill näis pettunud. „Kas see tähendab, et me hakkame vanaks jääma? Homme pole isegi mitte koolipäev. Vaata, härra Hodge on ikka veel siin!”
Natalie pigistas õlarihma. „Ei, ma pean lihtsalt … Mul on lihtsalt vaja enne nädalavahetust mõned aruanded kirjutada. Ma ei taha seda pühapäevaõhtuks jätta. Parem kohe ära teha, kui kõik värskelt meeles on.”
Johnny sirutas käe pintsaku järele, kuid naine raputas pead. „Ei, ausalt, kullake, jää siia ja joo kokteil lõpuni. Kõik on korras.”
„Me võtame takso,” pakkus Bill. „Ei jää hilja peale.”
„Enne keskööd sobib.” Natalie naeratas. „Pärast seda saab temast jälle konn. Varsti näeme!”
Naine astus kõrtsist välja; õhk oli paaril viimsel päeval veelgi pakaselisemaks läinud. Kevadest pole veel märkigi, mõtles Natalie kapuutsiga jopet koomale tõmmates, samal ajal kui ta puldist Mini Cooperi keskluku avas ja autosse puges.
Natalie armastas oma Mini Cooperit. Johnny läks enamasti hommikuti bussiga kooli, nii et auto oli Natalie käsutuses, et ta saaks sõita äärelinna äripiirkonda tööle ja lõpututele turundusstrateegia koosolekutele, kuhu ta pidi ennast kohale vedama. Iga kord, kui Natalie käed üle nahkkattega rooli libistas, oli ta eluga rahul. Auto oli uus ja üsna uhke, kuid tema ja Johnny otsustasid seda endale lubada, sest neil polnud raha kellelegi kulutada peale iseenda, erinevalt õdedest-vendadest, kes kulutasid viimse kui penni lastele.
Natalie oli valinud ISOFIXi lapseistmekinnitustega variandi, igaks juhuks, sellal kui Johnny raiskas aega sellega, millised veljed tuleks valida. See oli igatahes mõistlik, kui autot oleks vaja kunagi müüa. Arukas otsus. Mitte ainult sellepärast, et Natalie kujutles tihti, nagu näeks tahavaatepeeglist väikest mütakat Maclareni lastetooli. Sees väike mütakas Hodge. Kui Natalie ettevaatlikult kõrtsi parklast välja maanteele sõitis, oli tal rinnus tihke tusaklomp ja ta lahkas seda halastamatult. Sestpeale kui tema ja Johnny üritasid ametlikult last eostada – Natalie vihkas mesiseid titetegemissõnu, kuid tabas end ikkagi neid kasutamast –, oli ta end oma kehale häälestanud, nagu oleks see raadiosaatja. Mingi ajuosa registreeris iga valuhoo, tujumuutuse ja vihapurske. Kas asi oli kõrtsis? Kas ta oli pahane, et ei saanud oma titedieedi tõttu juua? Õigupoolest ei olnud. Kohvist tundis ta suuremat puudust. Jumal, mõtles ta, uskumatu, et naised minevikus kõige selle suitsetamise, joomise, vähese lihasöömise ja kõige muu juures üldse rasedaks jäid. Kas asi oli Billis? Õigupoolest mitte. Natalie’l polnud midagi selle vastu, et kolmekesi väljas käia. Bill ja Johnny olid kolledžiaegsed sõbrad ja Bill oli nagu vend. Kas asi oli töös? Klomp läks tihkemaks ja Natalie teadis, et ei saa sellest mööda vaadata. Jah, töö käis talle närvidele. Krediidipiirang oli löönud kihvad rahvusvahelisse toiduainetefirmasse, kus ta töötas uue mahepõllundusosakonna turundusjuhina, ja tema ülemus Selina teritas tema meeskonna peal iga päev küüsi. Tegelikult ajas Natalie’l harja punaseks see, et ta juba teadis: täna toimunud igakuine strateegiakoosolek ei läinud hästi; Natalie oli küllalt tark nägema, et teiste eelarveid kärbiti, mis jättis neile veelgi vähem ruumi, kuid ta ei saanud sinna suurt midagi parata, kui Maailmapanga vabaksostmine välja arvata. Ägedama liigutusega, kui vaja olnuks, näitas ta suunda, et keerata teele, mis viis maja juurde, kus tema ja Johnny elasid. Kuid kui aus olla – ja Natalie tahtis alati aus olla –, siis koondus see klomp tema rinnus ümber süüdlasliku ja mitte just ülla mure, mille oli tekitanud õigustatum tööga seotud ärritusahel. Sel hommikul, kui Kay Lambert, kolmas rase naine paarikümne meetri raadiuses tema töölauast, suure uudise asutuse meili kaudu teatavaks tegi, vallandus Natalie’s miski; see oli tuline, armukade ja kõrvetav. Kay oli tõesti kena inimene, kuid ta oli kolmekümne seitsme aastane ja tal oli juba kaks last. See oli „tore üllatus!”. Kay polnud isegi vaeva näinud. Ta polnud katseklaasieostamist appi võtnud ega midagi, lihtsalt „üpris üleannetu pulma-aastapäev Bathis!”. See oli nii ülekohtune.
Natalie sõrmenukid roolil tõmbusid valgeks. Ta polnud oma tundeid välja näidanud. Ta polnud tahtnud Kay rõõmu rikkuda, sest tal oli teise naise pärast hea meel, hea meel kõigi pärast, kes last ootasid. Õigupoolest korraldas tema ise korjanduse ja ostis kena kandelina, mille lisas omaenda salajasele rasedanimekirjale.
Miks siis mitte mina, ulgus hääl tema peas, samal ajal kui suu väändus nutu tagasihoidmise pingutusest. Ma olen alles kolmekümneaastane, ei suitseta ega joo, armastan oma meest, me seksime õigel ajal, ma võtan igal hommikul foolhapet, ma ei joo enam isegi kuradima kohvi! Mis mul viga on?
Arstide sõnul mitte kui midagi. Peale kannatamatuse.
„Emakesele loodusele ei meeldi planeerimine,” oli arst (doktor Carthy, mitte Bill) talle öelnud, kui ta käis palumas, et talle uuringud tehtaks. Mees oli üsna tõre, nagu oleks Natalie üks neid pealetükkivaid naisi, kes üritavad oma planeeritud lapsi uue köögiga sobitada.
Natalie’le polnud see kohustus: see oli igatsus, mis teda ennastki rabas, see ihk enda ja Johnny last süles hoida. Talle tundus, et praegu on veel puudu üksnes laps, nende maja nukker vaim. Natalie tajus seda nii teravalt, et tundis oma titehimu pärast peaaegu piinlikkust.
Ta polnud alati nii sigimisaldis olnud. Kuni kahekümne üheksanda sünnipäevani oleks ta surmani kohkunud, kui tester oleks siniseks värvunud, kuid mingil vaiksel hetkel oli miski tema sisemuses lõksatanud nagu taimeriga avatud seif, ja igatsus oli välja voolanud ning oma mõistusevastasusega tal jalad alt löönud. Nüüd võpatas tema süda iga kord, kui ta Starbucksi astus ja nägi lapsevankreid ning tillukestesse sokkidesse kängitsetud tillukesi jalgu. Kui tited Johnnyle naeratasid – ja seda nad tegid, tundus, nagu võluks mees neid kuidagi –, hakkas Natalie’l sees keerama titehimust ja hirmust ning pettumusest, et neil naistel oli õnnestunud see, millega tema hakkama ei saanud. Milleks ta vahest polnudki võimeline. Rahune, ütles ta endale. Meenuta kõiki toredaid asju, mille eest pead tänulik olema: ilus auto, ilus kodu, sõltumatus, puhkused, kaheksatunnine ööuni. Natalie möödus nende ringtee äärsetest esimestest majadest, sissesõiduteedest, kuhu olid pargitud Zafirad ja CR-Vd, kollane silt „Autos väike ingel” tema esituledes õdusalt läikimas, ja ta oli valus. Natalie’le meenus, mida tema isa oli seitse aastat tagasi, tol juunikuul pulmade ajal öelnud: temast ja Johnnyst saab peagi õnnelik perekond. Mõlemad armastasid lapsi. Natalie’l ja Johnnyl oli kokku viis ristilast: näis, et neil päevil said kõik lapsi peale nende. Natalie tagurdas oma sissesõiduteele ja jättis auto seisma. Ükskõik kelle teisega peale Johnny oleks see tuhat korda hullem. Mees oli algusest peale nii hell, nii optimistlik ja rahulik. Alguses, jah, kes poleks nurisenud, kui ta iga kolmekümne kuue tunni tagant magamistuppa tiritakse, aga viimasel ajal, kui Natalie pingesse läks, kui nad „viljaka päeva” perekondliku külaskäigu või külmetuse tõttu maha magasid, suutis mees sellesse kõigesse huumoriga suhtuda. Kui poleks Johnnyt, mõtles Natalie, oleks kogu ettevõtmine niisama romantiline nagu mõni loomaarstisaade. Nad proovisid väikesi pause ja joogaasendeid. Natalie oli end nõelravisse kirja pannud ja Johnny vanad lemmikpüksid ära visanud. Ja ikka ei midagi. Iga kuu, kui tema kehatemperatuur alanes ja saabusid vältimatud päevad, ootas töö juures kimp lilli või oli õhtuks valmistatud eriroog ja Johnny murelikud silmad uurisid tema nukrat nägu, kui mees arvas, et naine ei näe. Ja naine pidi teesklema, et tal on ükskõik, sest ta ei tahtnud panna meest arvama, nagu oleks keegi süüdi, kõige vähem veel mees. See oli kestnud üle aasta. Järgmiseks sammuks olid lisauuringud.
Juhuks, kui keegi peaks tõesti süüdi olema. Natalie ei tahtnud, et asi nii kaugele läheks. Mis siis, kui süüdi on tema? Mis siis, kui ta ei suuda mehele kinkida kahte koma nelja last, kelle too oli ära teeninud? Mis saab siis nende abielust, mis oli kõigi meelest nii ideaalne?
Natalie tuli autost välja ning võttis pakiruumist
