pole kodus,” seletas ta ja avas oma toa ukse.
Kaarel ahhetas.
Muidu oli tuba nagu tuba ikka, aga seinal rippus päris ehtne rõngassärk, tehtud sadadest, ei, tuhandetest väikestest metallrõngastest, mis olid oskuslikult üksteise külge põimitud.
„Aa, see on mu venna oma,” märkis Jette. „Mitte keegi, kes seda näeb, ei usu, et ta tegi selle ise. Aga mu vend käib rollimänge mängimas ja istus tõesti kolm kuud õhtuti kodus ja keeras neid rõngaid. Tal läks mitu rulli traati selle peale.”
„Oot, ja kes need folkarid ja informaatikud on?” uuris Kaarel.
„Üliõpilased. Folkarid õpivad rahvaluulet ja pärimust,” kehitas Jette õlgu. „Nad käivad ka muidu koos, laulavad regilaule ja… Ja informaatikud on üliõpilased, kes õpivad programmeerimist. Arvutipoisid, noh.”
Kaarel kuulas huviga. Temal polnud ühtki õde ega venda, ja kui ta väiksem oli, oleks ta kangesti endale venda tahtnud. Vanem vend oleks muidugi eriti äge olnud…
„Nendes rollimängudes oli Asso, mu vend, noh, keskaegne sõdalane,” rääkis Jette edasi. „Kujutad ette, jooksis sõpradega öö läbi metsas ringi, see asi seljas.” Jette küünitas rõngassärki seinalt alla võtma. Kaarel läks talle appi ja jahmus: turvis oli nii raske, et seda jõudis vaevu kahe käega hoida. Kindlasti kümme kilo, kui mitte rohkem!
Jette tuhnis sahtlites. „Kuhu ma selle salasõna küll kirjutasin? Ma olen kindel, et see oli kollane märkmepaber… aa, siin!”
Kaarel võttis paberitüki enda kätte. Sellele oli suurte konarlike trükitähtedega kirjutatud HÄRMÄVÕRK ja alla väiksemalt: „NB! Vasak – katsetamisel, ära kasuta! Ohtl.”
„Imelik salasõna,” mühatas ta.
„Härm tähendab võru keeles ämblikku. Mu vanaema elab Võrumaal, me olime Assoga ikka suviti vanaema juures,” seletas Jette veidi kohmetult. „Siis ma natuke õppisin võru keelt. Oi, aga tintekat unustasin ikka sinu käest võtta!”
Kaarel kamandas: „Lähme üles ja proovime seda salasõna. Ja ma annan tinteka kohe sinu kätte, muidu läheb jälle meelest ära.”
Kaarel teadis seda vanasõna hästi. See tähendas, et kui oli midagi vahvat oodata, siis ei tohtinud oma rõõmu välja näidata, muidu võis kõik untsu minna. Niisiis surus ta oma hõiske alla ja läks koolitükke tegema.
Jette haaras elutoa laualt vaagnalt mõned küpsised kaasa ja pistis jaki taskusse ning keeras siis ukse väljastpoolt lukku. Lapsed tormasid trepist üles: Kaarel pikkade hüpetega ees, Harrison tüdruku pihus ärevusest võdisemas, Jette poisi kannul.
KUUES
Kaarel astus kiiruga koduuksest sisse ja komistas ämbri otsa. Oeh, koristaja oli tulnud. Täna on ju neljapäev ja neljapäeviti käis neil nüüd üks tädike koristamas, sest korter oli suur ja emal oli abi vaja. Tumedate juustega venelanna küüris parasjagu laeni ulatuvat esikupeeglit. Kaarel tuhises sõnagi lausumata temast mööda oma tuppa ja kuulis veel, kuidas Jette viisakalt tere ütles.
Jette astus üle poisi toa läve ja vaatas Kaarlile suurte silmadega otsa.
„Miks sa sellele naisele tere ja jõudu ei öelnud?” imestas ta. „Meie kodus on küll reegel, et kõigile öeldakse tere, kui tuppa tuled.”
„Ähh, ta on ju kõigest koristaja,” heitis Kaarel ja sai kohe aru, et see oli vale vastus. Jette pööras talle selja ja paistis väga pahane.
„No mis siis on nüüd?” imestas Kaarel. „Hakkame mängima, noh!”
„Ma ei tea, kas ma tahan sinuga üldse mängida,” nähvas Jette. „Minu ema käib ka õhtuti koristamas, et lisa teenida, sest tal on oma töökohas nii väike palk!”
Kaarel punastas ega osanud enam midagi öelda. Ta kummardus, võttis kotist pinali, õngitses sealt oma sinise tindipliiatsi välja ja ulatas selle lepitavalt Jettele.
Tüdruk võttis pliiatsi vastu ja ütles lõpuks: „No olgu. Proovime sisse logida.”
Kaarel istus kergendatult arvuti taha ja hakkas salasõna sisse toksima.
„Halloo, kas sa võiksid mind nüüd lahti lasta?!” niheles Harrison Jette pihus.
„Oi, vabandust!” hüüdis Jette. „Ma panen su Kaarli õlale – kas võib, Kaarel?”
„Jajah,” ühmas poiss – tal ei jätkunud silmi ega kõrvu millegi muu kui arvuti jaoks.
Salasõna töötas! Nüüd avanes ekraanil uus vaade: kolme tee ristmik, millel seisis kolmeharuline teeviit. Igale harule oli midagi märgitud.
Vasakpoolsel seisis: „Lähed vasakule, satud seiklusse.”
Keskmisel viidal oli: „Lähed otse, saad targemaks.”
Ja kõige parempoolsem hoiatas: „Lähed paremale, pead lahendama keerulise ülesande.”
Õisi täis pärnapuud õõtsusid tasakesi tuules, ekraani allservas lendas kirju liblikas ja kõlaritest kostis tasast linnulaulu.
„Kas sulle ei tundu, et need pärnad lõhnavad?” imestas Jette, ekraanile lähemale kummardudes. „Tunned? Meelõhn!”
Harrison Kaarli õlal ajas end tagakäppadele ja nuuskis oma väikese roosa ninaga.
„Aa, kas need on pärnad,” pomises poiss, ise hajameelselt mõeldes, et arvutipärnad ei saa ju lõhnata… ja enne kui Jette jõudis midagi öelda, klikkis ta vasakpoolsel teeviidal, mis tõotas seiklust.
Nüüd juhtus midagi ootamatut. Ekraan laste silme ees paisus järsku hiigelsuureks – või kahanesid nad ise väikeseks?
„Aiiih!” kiljus Jette, haarates Kaarli käsivarrest, Harrison klammerdus kõigi oma pisikeste küünistega Kaarli pluusikrae külge ja Kaarel püüdis lauaservast kinni hoida, kuid asjata, sest võimas tuulepööris imes nad endasse ja kandis kaasa, kõik vilkus ja virvendas ja äkitselt läks kottpimedaks…
Tuba oli kadunud. Nad istusid oimetuna päikesest soojal tolmusel teel ja vaikne tuuleõhk paitas nende nägusid. Teepervedel sumisesid putukad. Puud, mis teed kahelt poolt palistasid, paistsid olevat iidvanad, kõrged ja jämedad.
Esimesena toibus Harrison. „Mulle näib, et me kandusime mängu sisse,” märkis ta. „Aga kelle mäng see on ja kes seda mängib?”
„See ei ole võimalik!” hüüatas Kaarel. Ta vaatas ringi, pani silmad kinni ja tegi need jälle lahti, justkui lootes, et kohe ärkab ta üles, unenägu lõpeb ja kõik on vanaviisi. Ent kõik jäi samaks. Maastik, mille keskele nad paisatud olid, sarnanes uskumatul kombel tõesti arvutiekraanil nähtud pildiga, ainult kolmeharuline teeviit ja ristmik olid kadunud.
Jette põrnitses pärani silmi muutunud ümbrust. Lõpuks hingas ta sügavalt sisse.
„Kaarel, millisele viidale sa klikkisid?” küsis ta ettevaatlikult.
„Sellele, kuhu oli kirjutatud: kui lähed vasakule,
