style="font-size:15px;"> Lapsed põrnitsesid teineteisele otsa. „Ohtlik!” ütlesid nad ühekorraga ja vaikisid siis.
„Kas sinu vend teab sellest mängust?” küsis Kaarel lõpuks.
„Jah,” vastas Jette. „Tema sõbrad selle mängu tegid… Ma ei tea, võib-olla nad mõtlevad midagi välja, kui avastavad, et me oleme kadunud…”
Nüüd võttis Kaarel sõna. „Võib-olla mõtlevad, lootma peab,” möönis ta. „Aga me ei saa siia konutama ja ootama jääda. Keegi ei oska meid ju siit otsida. Me peame ikka ise ka leidma mingi võimaluse mängust välja pääseda ja tagasi koju jõuda.”
„See on vist mõistlik küll,” arvas Harrison.
„Aga kui me rohkem mängu sisse lähme, võib-olla peaksime endast mõne märgi maha jätma?” mõtiskles Jette valjusti. „Nagu Hans ja Grete, kui nad metsa läksid… et kui mu vend näiteks sisse logib, siis ta saab aru, et me oleme siin lõksus…”
„Hea mõte!” kiitis Kaarel. „Aga kuidas?”
„Näiteks kraabime liiva sisse oma nimed,” pakkus Jette.
Nii nad tegidki. JETTE, kraapis tüdruk oma tossuninaga. KAAREL, vedas poiss maast leitud roikaga suured tähed teetolmu. Nad ajasid end sirgu ja vaatasid ettepoole. Tee lookles küngaste vahel, päike paistis ja taevas hõljusid üksikud valged pilved. Kõik tundus sulnis ja vaikne, otsekui maal vanaema juures, ent lastel ei läinud meelest sõna „ohtlik”.
Jette koukis taskust küpsised välja. Ta luges need kokku: viis tervet ja üks poolik. „Võtke,” ulatas ta Kaarlile pooliku küpsise, murdis Harrisonile pisikese tüki ja võttis siis präänikupooliku ka endale.
„Oh kui tore!” hüüatas Kaarel tänulikult ja pistis oma pooliku korraga suhu. Tuttav magus maitse tegi ta meele korrapealt rõõmsaks. Mitu korda ta oma elus oligi mõelnud, kui lahe oleks olla mängu sees ja ise vaenlastega võidelda? Äkitselt tundus talle, et mis ka ei juhtuks, on nad sattunud tõelisse suurde seiklusse ja see kõik on pööraselt põnev.
„Me ei tohi kõiki küpsiseid korraga nahka pista,” nentis Jette arukalt. „Mine tea, millal jälle süüa saab.”
Harrison näkitses oma raasukese kallal ja Jette sõi tasahaaval ka oma küpsise ära. Kui magus hetk oli möödas, vaatasid rändajad justkui kokku lepitult taamal kutsuvalt terendava lookleva raja suunas.
Nad asusid teele.
II
PORTAAL MUINASAEG
Hoi-hoi! Nüüd hakkab tee allamäge lippama ja kõhus on natuke kõdi, ent sest pole midagi, see just ongi huvitav. Hoia aga kõvasti kinni, sõbrake, sest läheb lahti! Juhhuuuuuu!
ESIMENE
„Oeh, mina enam ei jaksa,” kurtis Jette ja istus ümberkukkunud männi krobelisele tüvele. Maast lahti rebitud männi juur turritas tontlikult taeva poole. Kaarel vaatas ringi. Mets nende ümber nägi välja ürgne: kõrged kuused ja männid, palju oksarisu, siin-seal tormimurdu. Tumedalt kohisevad puud varjasid suure osa päevavalgusest. Kella polnud ja seetõttu ei olnud kellelgi õrna aimugi, mitu tundi või minutit nad maha vantsinud olid.
Kaarel istus Jette kõrvale. Tal oli sant tunne. Tema ju klikkis vasakpoolsele viidale, ilma kellegagi aru pidamata… See on tema süü, et nad nüüd tont teab kus virtuaalmaailmas ringi ekslevad. Pealegi on tema, Kaarel, ju poiss ja ilmselt ka kõige vanem ning peaks oskama sellistes olukordades hakkama saada. Noh, nii nagu Kalle Blomkvist või Harry Potter Kaarli lemmikraamatutes.
Aga tema pole selline nagu Kalle või Harry. Ta on väga tavaline … Kaarel ohkas.
„Ära muretse,” ütles Jette ta kõrval lohutavalt, justkui oleks ta poisi mõtteid lugenud. „See pole sinu süü. Küll me kuidagi välja pääseme.”
„Tuleb kasutada oma väikesi halle ajurakke,” teatas Harrison, kes Kaarli õlal end mugavalt sisse oli seadnud.
Kaarel turtsatas. Mida ta siis Harrisoni arvates siin praegu tegi? Mõtles, nii et ajud suitsesid!
„Tundub, et sa oled liiga palju telekat vaadanud,” heitis ta.
„Tegelikult,” muheles Harrison, „on see tsitaat hoopis ühest raamatust. Sinu isal kukkus ükskord raamat voodi alla ja ma närisin end sellest läbi…”
Kaarel hakkas naerma. Talle meenus reede õhtu, mil ema leidis koristamise käigus elutoa diivani alt isa poolelioleva krimka, millest suurem osa oli peenikeseks paberipuruks hekseldatud…
Praks!
Lapsed võpatasid ja Kaarel lõpetas naermise. Jette haaras Kaarlil käest.
„Lähme tasakesi sinnapoole ja vaatame, kes seal on,” sosistas Kaarel. Ta hakkas indiaanlase kombel kuuldud praksatuse suunas hiilima. Hiilimine ei kukkunud küll kuigi hääletult välja, sest käbid ja oksad jalge all krõbisesid ja praksusid, ent tuule kohin summutas kära, mida nad tegid. Kui lapsed ümberkukkunud männi juure varjust välja piilusid, nägid nad juba tuttavat hallis rüüs vana meest. Pikka kasvu sõdalane ja veider roosa olevus olid aga kadunud.
Paistis, et vanataat oli puujuure taha komistanud ja kukkunud. Ta lebas vaikselt ohkides keset oksarisu. Laste hirm kadus ja nad tõttasid vanale mehele lähemale.
„Tere, kas teil on abi vaja?” küsis Jette murelikult.
„Ooh! Tere jumalime,” vastas vana mees ja püüdis end vaevaliselt püsti ajada. Jette ja Kaarel tõttasid appi.
„Aitüma, latsekesed,” puhkis vanake. Kaarel ulatas talle mühkliku kepi ja taganes siis kohmetult.
Vana mehe maani rüü oli hallist koredast linasest rõivast. Jette oli ükskord vanaema kirstus sobrades avastanud samasugusest riidest kangatüki. Kortsuräga vanakese näol ning tema maani valged juuksed ja põlvini habe lubasid oletada, et ta võib olla väga vana, vähemalt saja-aastane. Kuid silmad olid noored, erksad ja taevakarva sinised. Takunöörist vöö vahel rippus kimp kuivatatud taimi ja… oih! neelatas Jette. See ei saanud olla muu kui karu hammastest kee – nii suured kihvad! – ja ussinahk seal kõrval rippumas.
„Mis teid siia kanti on toonud?” vaatas hall vanake nüüd uurivalt lastele otsa. Tema abitus oli järsku kadunud ja lapsed tundsid vana mehe ees seistes hämmeldusega segatud aukartust.
„Onu, kas te arvutitest teate midagi,” küsis Kaarel lõpuks. „Tundub, et me sattusime ühe arvutimängu sisse.”
„Ja me tahaksime koju tagasi pääseda, muidu meie vanemad hakkavad muretsema,” lisas Jette.
„Kas teie oskate meid juhatada?” küsis Kaarel lootusrikkalt. Tegelikult polnud tal sellesse küll suuremat usku. Vanemad inimesed ei jaganud arvutitest suurt midagi, oli poiss märganud. Kuigi, nojah… Kaarlile tuli meelde sõbra Henriku äge vanaisa, kes oli ülikoolis professor ja tuulas tihtipeale silmade särades internetis ringi.
Vana mees vaatas neile teraselt otsa. „Latsekesed, kuulake mind hoolega. Teie tulite mulle appi ja nüüd avitan mina teid.
Конец
