mitte,” vastas vanemuurija. „Ma kujutan ette, et kulub veel paar nädalat. Võib-olla tuleb tema põrm saata tagasi Ühendriikidesse.”
„Kas selle üle ei otsusta mitte mina kui tema testamenditäitja?” pärisin.
„Võib-olla,” vastas politseinik.”Sõltub sellest, kuidas kulgeb ametlik identifitseerimine. Aga selle ma jätaksin koronerile. Seni palun helistage mulle, kui teile meenub miski, mis võiks meid uurimisel aidata.” Ta kobas nimekaarti otsides oma põuetaskus. „Helistage mobiilile. See on tavaliselt kogu aeg sees, ja kui ei ole, saate jätta sõnumi.”
Panin tema nimekaardi rahakotti ning vanemuurija Tomlinson võttis kasti võimalike asitõenditega.
„Kas pakun teile koduni küüti?” küsis ta.
„Ei, tänan teid. Ma arvan, et pean kõigepealt siin pisut ringi vaatama. Võin ka bussiga koju sõita.”
„Ärge selle varbaga üle pingutage,” ütles vanemuurija. „Mina tegin nii, ja pärast kulus mitu nädalat, et seda viga parandada.”
„Ma olen ettevaatlik,” ütlesin ja naeratasin sisimas. Tegelikult tahtsin minna hoopis kontorisse, mitte koju. „Aga kuidas ma ukse lukustan?”
„Ah jaa,” ütles Tomlinson ja ajas käe kuuetaskusse. „Ma lasksin tagavaravõtme teha. Ühe jätaksime mõneks ajaks enda kätte, juhuks kui on vaja siit läbi astuda, et Herb Kovaki asjadele veel kord pilk peale heita.”
„Selge,” ütlesin ja võtsin pakutud võtme. „Kas teie peakorter on siis siin? Ma arvasin, et te olete Merseyside’i politseist.”
„Olengi,” vastas vanemuurija. „Aga selle juhtumi uurimiseks komandeeriti mind siinsesse Paddington Greeni jaoskonda, kus ma töötan kogu nädala. Ja koju naasen reedel.”
„Ja te annate mulle teada, millal võin hakata tegema ettevalmistusi matusteks?”
„Kui see aeg kätte jõuab, võtab Liverpooli koroner teiega ühendust,” ütles vanemuurija üsna osavõtmatult ja lahkus, kandes kaenla all kasti, kust lootis leida midagi ülimalt väärtuslikku.
Aga mina istusin mõnda aega Herbi kirjutuslaua taga ja vaatasin veel kord neid krediitkaardi väljavõtteid.
Igal väljavõttel oli kirjas kakskümmend kuni kolmkümmend internetikihlvedudega tegelevat või kasiinoteenuseid pakkuvat veebilehekülge. Pooled neist olid mulle tundmatud, kuid nende nimedest võis järeldada, millega nad tegelevad. Ühe nimeks oli www.oddsandevens.net10, aga ühel teisel www.pokermillions. co.eg. Et taibata, ei tarvitsenud olla geenius.
Mitte igal väljavõttel polnud kirjas ühed ja samad võrguleheküljed, kuid mõned nimed aina kordusid ja viis või kuus väljavõtet sisaldasid kõiki lehekülgi. Hakkasin arvutama. Krediitkaarte oli kokku kakskümmend kaks ning väljavõtetel viissada kaksteist erinevat sissekannet. Koguvõlg ulatus üheksakümne nelja tuhande kuuesaja kahekümne kuue naela ja viiekümne kahe pennini.
Mõned kõikidel väljavõtetel olevatest sissekannetest tähistasid kreeditit, kuid keskmiselt tuli iga sissekande kohta pisut vähem kui sada kaheksakümmend viis naela kahjumit. Ma kontrollisin summasid käsitsi kirjutatud lehel olevatega, kuid nagu vanemuurija oli öelnud, ei klappinud neist mitte ükski.
Mind ei hämmastanud mitte ainult kõnealuse raha hulk, vaid eeskätt erinevate sissekannete rohkus. Imestasin taas, kuidas Herbil oli jätkunud aega internetis viiesaja kaheteistkümne erineva kasutajanime ja parooliga raha peale mängida ja kihlvedusid sõlmida. Tegelesin pisut peastarvutamisega. Ka siis, kui ta poleks töötanud, söönud ega maganud ja oleks veetnud ühel kuul kõik päevad arvuti taga, kulunuks tal iga konto jaoks poolteist tundi. Ei, see oli võimatu.
Tõusin püsti ja läksin kööki.
Mu ema väitis ikka, et inimese kohta võib palju teada saada, kui uurida tema külmkappi. Herbi puhul see ei kehtinud. Tema külmik oli täiesti tühi, kui mitte arvestada pakendit liisunud piimaga ja pooltühja lahja võileivamäärde tuubi. Köögikapid olid peaaegu sama lagedad: oli näha vaid paari hommikusöögihelveste karpi ja poolikut leivapätsi, mis oli juba kõvaks läinud. Tööalusel seisis purk lahustuva kohviga ja kaks ümmargust plekkanumat, millest ühe välisküljele oli trükitud TEE, ja teisele SUHKUR, ning mis sisaldasid paari teepakki ja peensuhkrut.
Lasksin elektrikeetja vett täis ja tegin endale tassi kohvi. Läksin sellega tagasi elutoas oleva kirjutuslaua juurde ja jätkasin krediitkaardiväljavõtete uurimist.
Panin tähele, et nende juures oli veel midagi, mis tundus veidrana.
Mitte kõigil polnud ülaserva trükitud üks ja sama nimi ja aadress.
Mõnel väljavõttel oli Herbi kodune aadress, aga teistel Lyall ja Black Lombard Streeti kontori aadress. See iseenesest polnud veel kõige tavatum. Ent ka väljavõtetel olevad nimed varieerusid. Mitte palju, kuid sel määral, et ma märkasin.
Vaatasin kõik väljavõtted uuesti läbi ja tekitasin neist laual aadresside järgi ettevaatlikult kaks eraldi hunnikut.
Kummaski hunnikus oli üksteist väljavõtet, neist igaühel Herbi nimi veidi erinevas kirjapildis: Herb Kovak, Mr. Herb E. Kovak, Herbert Kovak Esq., Mr. H. Kovak, Herbert E. Kovak, Mr. H. E. Kovak, H. E. Kovak Jr., H. Edward Kovak, Bert Kovak Jr., Herbert Edward Kovak ja Mr. Bert E. Kovak.
Ühelgi väljavõtetest polnud ühte ja sama nime ning aadressi.
Huvitav, miks see tundus mulle kahtlane?
Ma kuulsin, kuidas keerati ukse võtit, ja arvasin, et vanemuurija Tomlinson on midagi maha unustanud. Ma eksisin.
Läksin elutoast välja koridori ja leidsin seal eest võluva blondide juustega noore naise, kes püüdis hiigelsuure kohvriga eesuksest sisse trügida. Naine nägi mind ja tardus.
„Kes kurat teie olete?” nõudis ta mingi lõuna-ameerika aktsendiga.
Olin just valmistunud temalt sama küsima.
„Nicholas Foxton,” ütlesin. „Ja teie?”
„Sherri Kovak,” ütles naine. „Ja kus mu pagana vend on?”
Polnud just lihtne öelda Sherrile, et tema vend on surnud, kuid kõige rängemalt mõjus talle see, kuidas Herb surma sai.
Sherri istus suures tugitoolis ja nuuksus lohutamatult, aga mina tegin talle samal ajal tassitäie kuuma magusat teed.
Peaaegu hüsteeriliste nutuhoogude vahepeal sain teada, et ta oli saabunud Inglismaale sama päeva varahommikul öise lennuga Chicagost. Sherri oli üllatunud ja koguni pahane, et Herb ei tulnud talle lennujaama vastu, nagu oli lubanud, kuid lõpuks oli ta rongi ja taksoga ise Hendonisse jõudnud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на
Odds and evens – ligikaudne tähendus „võrdsed šansid”. Tõlge ingl. k. Tlk.
