vastasid.
„Mida te küll sellele politseinikule ütlesite?” küsisin ma temalt. „Ta oli minu vastu tavatult lahke.”
„Ütlesin talle, et teil lõigati üks sissekasvanud varbaküüs ära.”
„Miks?”
„Sest ta oli minuga jõhker,” ütles proua nördinult. „Rääkis minuga, nagu ma oleksin mõni kontorikoristaja, ja nii ma siis ütlesingi talle, et teid ei saa kätte. Häda oli selles, et ta tahtis teada, miks teid kätte ei saa, ja siis ma olin sunnitud talle ütlema, et te pole teadvusel, et teid opereeritakse. Tol hetkel tundus see päris hea mõte, aga see neetud mees oli järjekindel, seda ma pean ütlema. Ta tahtis muudkui teada, mis teiega juhtus, ja siis ma rääkisingi sellest sissekasvanud varbaküünest. Vaevalt, et ma sellega midagi paha tegin, või kuidas? Sest te olete ju täitsa olemas ja terve.”
„Proua McDowd, kui ma kunagi peaksin vajama inimest, kes mulle alibi välja mõtleks, siis ma helistan teile,” vastasin, mõtlemata hetkekski, et alibit läheb mul vaja varem, kui ma arvatagi oskan. „Palun, kas ma saaksin nüüd rääkida preili Dianaga?”
Proua McDowd ühendas mind Dianaga.
Billy Searle’i varade müük kulges sujuvalt, hoolimata sellest, et mõne minu poolt hiljuti ostetud võlakohustuse pealt kandsime üsna suurt kahju. Aga kas ma sest hoolisin? Ei, arvatavasti mitte. Billy oli selle ära teeninud. Sõitlesin ennast selliste sõltumatule finantsnõustajale sobimatute mõtete eest, kuid ka mina olin inimene. Tänasin Dianat ja katkestasin kõne.
„Tere, musirull,” ütles kellegi hääl päris mu selja taga. „Telefoniga minu võistlusele?”
„Palun lõpeta,” ütlesin ja teesklesin pahameelt. „Inimesed hakkavad rääkima.”
Jan Setter hiilis mulle lähemale.
„Las räägivad,” ütles ta ja kaisutas mind kõvasti, surudes kogu oma keha minu oma vastu. „Ma tahan sind,” ütles ta mulle kirglikult otse kõrva.
See oli juba teine kord kahe päeva jooksul, mil ta mulle avalikult külge lõi, ja praegune katse polnud kindlasti ei juhuslik ega tehtud vaid naljaks. Võib-olla oli tal tõsi taga, ja see polnud üldse hea. Olin alati nautinud oma flirdihõngulist sõprust Janiga, kuid üksnes sellepärast, et uskusin, et me mõlemad teeme vaid sõnu ega vajagi tegelikult füüsilist kontakti. Nüüd näis, et panused on mitme pügala võrra kerkinud.
Tõmbasin tema käed oma piha ümbert ära ja pöördusin ümber.
„Jan,” ütlesin järsult. „Käitu ometi korralikult.”
„Miks ma peaksin?” küsis ta.
„Sest nii on vaja.” Tema suunurgad vajusid alla nagu tõrelda saanud lapsel. „Esiteks olen ma sinu jaoks liiga noor,” ütlesin.
„Oo, suur tänu,” ütles ta kurjalt ja astus sammu tagasi. „Sina juba oskad panna naist tundma end ihaldatuna.”
See siin polnud mingi teeseldud nördimus, Jan oli vihane ja haavunud.
„Kuule,” ütlesin. „Anna andeks, aga ma pole kunagi tahtnud lasta sel üle pea kasvada.”
„Miski pole üle pea kasvanud,” ütles ta. „Kõik on nii nagu ennegi. Mitte miski pole muutunud.”
Aga me mõlemad teadsime, et oli, ja vana juurde polnud enam võimalik naasta.
„Suurepärane,” ütlesin.
Jan naeratas mulle kurvalt. „Aga anna mulle teada, kui sa meelt muudad.”
„Olgu.” Ma naeratasin talle vastu. „Kes sul võistlevad?”
„Mitte ükski ei võistle,” ütles ta. „Enamik mu hobustest on selleks suveks lõpetanud.” Ta vakatas. „Tulin täna ainult sellepärast siia, et lootsin sind näha.”
Seisin hetke vaikides ja vaatasin teda.
„Mul on kahju,” ütlesin.
„Jah,” vastas ta ohates. „Minul samuti.”
Kõrgeauline kolonel Jolyon Westrop Roberts, kes oli Sõjaristiga Briti impeeriumi ordu ohvitser, Balscotti krahvi noorem poeg, ootas mind peatribüünil samas kohas, kus me eelmisel päeval kohtusime.
„Oo, Nicholas,” ütles ta, kui ma esimese jooksu jälgimiseks mööda astmeid üles rühkisin. „Ma lootsingi, et te tulete täna jälle siia.”
„Tervist, söör,” vastasin. Kuigi ta ütles enda kohta lihtsalt härra Roberts, teadsin, et sedasorti viisakussõnad talle meeldisid. „Millega saan abiks olla?”
„Noh,” ütles ta korraks naerust nägu tehes. „Loodan, et te tõepoolest saate aidata. Aga võib juhtuda, et midagi aitamisväärset ei olegi. Kui mõistate, mida ma silmas pean.”
„Ei, härra,” ütlesin. „Ma ei tea, mida te silmas peate. Te pole mulle midagi rääkinud.”
Ta hakkas jälle närviliselt naerma.
„Nagu ma teile eile selgitasin,” ütles ta, „võib juhtuda, et polegi midagi, mille pärast muretseda. Tegelikult ma loodan, et ei ole. Arvatavasti ma üksnes raiskan teie aega. Ja ma ei taha, et kellelgi tuleks pahandusi, ega ju?”
„Söör,” ütlesin ma rõhuga. „Kuidas ma saangi teada, kui te mulle ei räägi? Mis see on, mis teile muret teeb?”
Roberts seisis mõne sekundi vaikides ja vaatas üle mu pea võistlusraja poole, otsekui vaagides, kas jätkata või mitte.
„Gregory,” ütles ta lõpuks. „Ma olen Gregory pärast mures.”
„Mis Gregoryga on?” küsisin. Teatud puhkudel olime kõik Gregory pärast mures olnud. Ta sõi liiga palju ja meie teada ta üldse ei sportinud, vaid kõndis viiel päeval nädalas Lombard Streeti lõppu, et ühes sealses asutuses mehiselt lõunatada.
„Võib-olla ei olegi midagi,” ütles Jolyon Roberts taas. Ta tammus jalalt jalale ja näis olevat kahevahel. „Parem unustage, et ma üldse midagi rääkisin.”
„Kas te muretsete Gregory tervise pärast?” küsisin.
„Tervise?” kordas härra Roberts üllatunult. „Miks peaks Gregory tervis mulle muret tegema?”
„Sel juhul, mis see siis on, mis teile Gregory juures muret teeb?”
Nüüd ajas ta oma kahemeetrise keha sirgu. Roberts oli endine kaardiväekolonel, keda oli autasustatud Sõjaristiga vapruse eest Falklandi sõjas, kui ta oli alles noor rühmaülem.
„Ma olen mures tema otsustuste pärast.”
Minu kavatsetud varane ärasõit Cheltenhamist lükkus edasi, sest ma nügisin härra Robertsi ühe mereande müüva baari vaiksesse nurgakesse, et võõrad meie vestlust pealt ei kuuleks. Kui klient, eriti aga nii mahuka investeerimisportfelliga klient, nagu Balscotti krahvi noorem poeg, paneb ühe meie vanema osaniku otsustused kahtluse alla, siis pole õige aeg koju kiirustada.
„Niisiis, söör,” ütlesin, kui meile kummalegi oli toodud
