ütlesin, „jutt käib saja viiekümnest tuhandest naelast. Meil seal ei vedele sellises koguses sularaha.”
„Mul on vaja ainult sada tuhat,” ütles ta.
„Ei,” vastasin kindlalt. „Meil pole ka sadat tuhandet.”
„Sa ei mõista,” ütles ta meeleheitlikult. „Mul on vaja seda raha homme õhtuks.” Billy oli nutma puhkemas.
„Miks?” küsisin. „Miks sa nii palju võlgu oled?”
„Ma ei saa sulle öelda.” Ta peaaegu karjus need sõnad mulle näkku, ning mõned vähestest lahkumisega hilja peale jäänud pealtvaatajatest pöörasid pead meie poole. „Aga mul on seda homme vaja.”
Ma vaatasin teda. „Ja mina ei saa sind aidata,” ütlesin vaikselt. „Ma vist hakkan nüüd minema. Kas sa soovid endiselt, et ma su investeerimisportfelli ära müüksin ja raha tagastaksin?”
„Jah,” ütles ta alistunud toonil.
„Selge,” laususin. „Ma lasen sulle kontorist kirjaliku volituse saata. Kirjuta sellele alla ja saada otsekohe tagasi. Ma püüan sularaha reedel sinu arvele üle kanda.”
Billy oli peaaegu transis. „Ma loodan, et olen reedel veel elus.”
4. peatükk
Istusin ratsaklubi liikmete parklas oma autos ja kerisin mälus veel kord läbi hiljutise vestluse Billy Searle’iga. Mõtlesin, mida ma peaksin sellega seoses ette võtma, ja ehk on see tarbetu.
Nagu Billy ütles, oli see tema raha ja tal oli õigus talitada sellega oma tahtmist mööda. Kui mitte arvestada, et see, milleks tal raha vaja oli, ei meeldinud talle mitte üks põrm.
Ta oli mulle rääkinud, et võlgneb mingile tüübile umbes sada tuhat naela, ning andnud mõista, et tema elu on ohus, kui ta seda järgmiseks õhtuks ära ei maksa. Tavaliselt oleksin ma pidanud sedasorti ähvardusi melodramaatiliseks mõttetuseks, kuid nüüd, pärast eelmise päeva sündmusi Aintrees, ei teadnud ma enam, mida mõelda.
Kas ma peaksin meie vestlusest kellelegi rääkima? Aga kellele? Politsei nõuaks arvatavasti mingeid asitõendeid, ja minul neid ei olnud. Samuti ei tahtnud ma, et Billyl tuleks pahandusi. Džokisid, kes on raha võlgu, kahtlustatakse alati kihlveovahendajatega kokku mängimises. Võib-olla vajas Billy hädasti sularaha täiesti seaduslikel põhjustel. Võib-olla tahtis ta maja osta. Ma teadsin, et kinnisvaramaaklerite meetodid võivad mõnikord üsna karmid olla, kuid kindlasti ei vajanud nad tehingu lõplikuks vormistamiseks mõrva.
Ma otsustasin, et ei tee midagi, kuni mul pole võimalust Patrickuga nõu pidada. Liiati pidanuksin Patrickut teavitama, enne kui asuda Billy investeeringuid likvideerima.
Vaatasin kella. See oli juba kuus läbi ja kontor oli nüüd kindlasti kinni. Ei jäänud üle muud, kui rääkida sellest Patrickuga hommikul. Praegu poleks nagunii saanud midagi teha, ka Londoni rahaturgudel oli tööpäev ammu läbi.
Ma läksin hoopis ööseks oma ema juurde.
„Tere, kullake,” ütles ta eesust avades. „Sa oled nii kõhnaks jäänud.”
See oli tema tavaline tervitus ja tulenes nüüdseks juba patoloogiliseks kujunenud hirmust, et ma olen anorektik. Kõik algas siis, kui ma olin veel kõhn viieteistkümneaastane poiss, kes tahtis meeletult džokiks saada. Olin üsna normaalset kasvu, nii et kehakaalu vähendamiseks asusin end näljutama. Aga siin polnud mängus mitte anoreksia, vaid tahtejõud. Toit oli mulle alati meeldinud, kuid näis, et mu keha ning ka mõistus on lõpuks harjunud sellega, et ma olen kõhn.
Tavaliselt ma ei mõelnudki toidust, ja kui mind oleks omapead jäetud, siis oleksin varsti hakanud iseenda hooletuse läbi alatoitluse all kannatama. Kuid mu ema seisis hea, et seda ei juhtuks. Ta saatis Claudiale toidupakke rangete juhistega, et Claudia annaks mulle rohkem valke või süsivesikuid või lihtsalt rohkem süüa.
„Tere, emps,” ütlesin tema märkusest välja tegemata ja suudlesin teda. „Kuidas läheb?”
„Läheb kah,” vastas ta nagu tavaliselt.
Ema elas endiselt Cheltenhami lähedal, kuid mitte selles suures majas, milles ma üles kasvasin. Kahjuks tuli too maja mu vanemate ägeda lahutusprotsessi käigus maha müüa, et nad saaksid vara omavahel ära jagada. Mu ema praeguseks koduks oli tagasihoidlik lubjatud seintega maamaja, mis asus hipodroomist põhja poole jääva küla serval ühe kitsa ja konarliku teekese lõpus ning mille ülemisel korrusel oli kaks magamistuba ja vannituba, aga alumisel üksainus seinteta köök-söögituba-võõrastetuba. Kahte korrust ühendas kitsas šahti suletud keerdtrepp, mille alumises otsas oli riiviga uks.
Majake oli mu ema pealesunnitud üksildase eluviisi tarvis ideaalse suurusega, kuid ma teadsin, et ta ihkab endiselt olla suure maja võluv perenaine; selles rollis oli ta kogu mu lapsepõlve jooksul lausa hiilanud.
„Kuidas isa elab?”
Seda küsis ema pigem viisakusest, mitte tõelisest huvist ega soovist vastust saada. Küllap ta arvas, et mul on hea meel, kui ta seda teeb.
„Hästi,” vastasin, viies kombetäitmise lõpule. Vähemalt ma arvasin, et hästi. Ma polnud isaga rääkinud juba rohkem kui kaks nädalat. Ega meil teineteisele suurt midagi öelda olnudki.
„Tore,” ütles ema, kuid ma kahtlen, kas ta ka mõtles nii. Ma arvan, et küllap ta oleks vastanud „tore” ka siis, kui ma oleksin talle öelnud, et isa on surivoodil. Aga ta oli vähemalt küsinud, samas kui isa ei pärinud tema kohta kunagi midagi.
„Ma ostsin sulle lõunasöögiks mõned praelõigud,” ütles ema, viies vestluse mu toitumisharjumustele. „Ja tegin magustoiduks tuuletaskuid.”
„Kui kena,” ütlesin. Ja ka mõtlesin nii. Nagu ema juurde ööbima jäädes tavaks, polnud ma terve päeva jooksul midagi söönud, sest valmistusin kohtuma tema kõrge kalorsusega küpsetistega. Nüüd olin ma tõepoolest näljane.
Läksin üles külaliste magamistuppa, võtsin ülikonna seljast ning riietusin teksadesse ja dressipluusi. Oma mobiiltelefoni viskasin voodile. Nagu alati muutis Cleeve Hilli lähedus ja selle tekitatud leviauk mobiiltelefoni mõttetuks. Aga ma sain vähemalt pidevast helisemisest puhata.
Kui ma alla tulin, seisis ema pliidi juures, kastrulid juba auramas.
„Kalla endale veini,” ütles ema üle õla. „Mina juba jõin klaasikese.”
Ma sammusin vanaaegse puhvetkapi juurde, mis oli kunagi seisnud suure maja söögitoas, ja valasin endale avatud Merlot’ pudelist klaasi täis.
„Kuidas Claudial läheb?” küsis ema.
„Hästi, tänan küsimast,” vastasin. „Palub sind tervitada.”
„Ta oleks võinud sinuga kaasa tulla.”
Jah, mõtlesin, oleks võinud küll. Kunagi oli olnud aeg, mil me ei suutnud taluda isegi ühte lahus oldud ööd, kuid nüüd näis igatsus olevat pisut lahtunud. Võib-olla peab pärast kuut aastat nii olemagi.
„On viimane aeg, et sa lõpetaksid temaga patuelu elamise,” ütles ema. „Võiksid juba abielluda ja hakata lapsi kasvatama.”
Äkki oligi?
Hoolimata
