jahivõidusõidufestivali meeletut erutust. Polnud enam näha ajutisi tribüüne ja tohutu suurt telklinnakut, kus osa publikust peavarju leidis. Ei olnud tunda ka toda närvilist energiat ja ootusärevust, mille allikaks oli seitsmekümnetuhandepealine pealtvaatajaskond, kes saatis rõõmurõkatustega oma uute sangarite teekonda finiši poole.
Too aprillikuine võistlus võis ju tarandikus tunduda vaoshoitum, kuid võistlusrajal üksteisele armu ei antud, sest kaks tippdžokit püüdsid endiselt välja selgitada, kumb kroonitakse jooksval kuul lõppeva hooaja tšempioniks. Mõlemad olid minu kliendid ja ma olin ühega neist, Billy Scarle’iga, võistlusjärgse kohtumise kokku leppinud.
Valitsuse rahapesuvastaste meetmete hulgas oli ka nõudmine, et finantsnõustajad peavad oma kliente isiklikult tundma, ning firmas Lyall ja Black leiti, et näost näkku tuleks iga kliendiga kohtuda vähemalt kord aastas, seda lisaks kolmekuulisele ühenduse pidamisele kirja teel ning klientide investeeringute hindamisele kaks korda aastas.
Olin juba tükk aega tagasi mõistnud, et oli täielik ajaraiskamine loota ratsasportlastega kohtumist meie Londonis asuvates ametiruumides. Kui ma soovisin näha neid klientidena – ja seda ma soovisin –, siis pidin mina minema nendega kohtuma, mitte vastupidi. Ja ma avastasin, et neid oli lihtsam leida nende töökohast hipodroomilt, kui kodudest taga ajada.
Olin avastanud ka selle, et enese sage võistlusraja ääres näitamine oli parim viis uute klientide värbamiseks, ning just seetõttu seisin tookord kaalutoa esisel terrassil ja soojendasin end enne esimest võistlust aprillikuise keskpäevapäikese käes tervelt üheksakümmend minutit.
„Tere, Foxy. Millest mõtled? Kas pole kena päev, mis? Kas sa eile Nationali vaatasid?” Martin Gifford oli kerekas, rõõmsameelne ja saavutusi arvesse võttes keskmise tasemega ratsatreener, kes ikka naljatas, et džokiks polnud ta saanud sellepärast, et tal olid suured jalad. Asjaolu, et tema kasv küündis meeter kaheksakümne sentimeetrini ning et tema pihaümbermõõdu üle võinuks uhkust tunda isegi sumomaadleja, ei paistnud talle meeldegi tulevat.
„Ei,” vastasin. „Jäin sellest ilma. Istusin päev otsa kontoris. Nägin üksnes lühikest ülevaadet teleuudistes. Aga ma olin laupäeval Aintrees.”
„No oli ikka närune lugu küll,” ütles Martin. „Grand National lükati edasi lihtsalt sellepärast, et mingi lurjus maha löödi.”
Ta oli ilmselt ajalehti lugenud.
„Kust sa tead, et ta lurjus oli?” küsisin.
Martin heitis mulle võõristava pilgu. „Sest ajalehes kirjutati nii.”
„Mina arvasin, et sa mõtled ikka oma peaga, mitte ei usu seda, mida ajalehtedes kirjutatakse.” Jäin vait ja mõtlesin, kas jätkan. „Inimene, kes tapeti, oli minu sõber. Ma seisin tema kõrval, kui ta maha lasti.”
„Kurat ja põrgu!” hüüdis Martin. „Jessas, anna andeks. Usu mind, tunnen sulle südamest kaasa.”
Muidugi uskusin. „Olgu peale,” ütlesin. „Unusta ära.”
Äkki tundsin enda vastu tigedust, et olin talle üldse rääkinud. Miks ma oma suud kinni ei hoidnud? Kõik ratsaspordiga seotud inimesed teadsid, et Martin Gifford on viie tärniga keelepeksja. Valdkonnas, kus paljud uskusid, et sellist asja nagu eravestlus või saladus pole olemas, oli Martin ületamatu. Tal näis olevat annet teada, milline on teise inimese eraelu, ning ta jagas oma teadmisi kõigiga, kes vaid kuulasid. Öelda Martinile, et mõrva ohver oli mu sõber, oli sama mis kuulutada sellest tervel Racing Posti leheküljel, ainult et uudis levis kiiremini. Võis arvata, et õhtu lõpuks teavad sellest Cheltenhamis kõik, ja ma juba kahetsesin oma südamepuistamist.
„Noh, kas National oli ka hea võistlus?” pärisin ma, üritades teemat vahetada.
„Minu meelest küll,” ütles ta. „Diplomatic Leak sai lõpuks küll kerge võidu, aga esimesel ringil astus ta kanali kurvis parema jalaga valesti. Oleks äärepealt vette lennanud.”
„Kas oli palju pealtvaatajaid?” küsisin.
„Minu meelest täitsa täis,” vastas Gifford. „Aga mina vaatasin seda telekast.”
„Kas sinu hobused ei võistelnud?” küsisin, kuigi teadsin, et nii see oli.
„Mul pole juba aastaid Nationalil ühtegi hobust olnud,” ütles ta. „Alates Frosty Branchist millalgi üheksakümnendatel, ja see tõi talle vaesekesele surma.”
„Aga kas sul täna pole võistlejaid?” küsisin.
„Fallen Leaf esimeses jooksus ja Yellow Digger 4,8 kilomeetrisel jahivõidusõidul.”
„Õnn kaasa,” ütlesin.
„Jah. Seda on meil vaja,” ütles ta. „Fallen Leaf arvatavasti ei võidaks, kui ta peaks praegu alustama, ja Yellow Diggerist ei arva ma üldse suurt midagi. Tal pole mingit võimalust.” Martin jäi vait. „Kes see sinu tapetud sõber oli?”
„Kurat võtaks,” mõtlesin. Olin lootnud, et ta jätab selle teema, aga nähtavasti ma eksisin. Martin Gifford oli oma kuulsuse igati välja teeninud.
„Tegelikult oli ta mu töökaaslane,” ütlesin ja teesklesin ükskõiksust.
„Mis ta nimi oli?”
Mõtlesin, kas peaksin seda talle ütlema. Aga miks ka mitte? Eilsetes lehtedes oli see nagunii sees.
„Herbert Kovak.”
„Ja miks ta tapeti?” nõudis Martin.
„Pole aimugi,” vastasin. „Nagu ma sulle juba ütlesin, oli ta kõigest töökaaslane.”
„Ole nüüd, Foxy,” ütles Martin otsekui lapsele. „Midagi sa ju ometi aimad.”
„Ei. Mitte midagi. Absoluutselt.”
Martin näis olevat pettunud nagu laps, kellele öeldi äsja, et ta kommi ei saa.
„Räägi välja,” anus ta veel kord. „Ma tean, et sa hoiad midagi enda teada. Mulle võid rääkida.”
Ja poolele ilmale, mõtlesin.
„Ausalt, Martin,” ütlesin. „Mul pole õrna aimugi, miks ta tapeti või kes seda tegi. Ja kui olekski, räägiksin seda politseile, mitte sulle.”
Martin kehitas õlgu, otsekui mõista andes, et ega ta mind päriselt ikka ei usu. Kahju küll, mõtlesin. See oli ju tõsi.
Edasisest pärimisest päästis mind üks teine treener – Jan Setter, kellel oli olemas kõik see, mida Martin Giffordil ei olnud. Ta oli lühike, sale, veetlev ja lõbus. Jan haaras mul käsivarrest ja pööras mu ümber, Martinist eemale.
„Tere, musirull,” sosistas naine mulle kõrva, suudeldes mind samal ajal põsele. „Kuidas sulle üks räpane nädalalõpp meeldiks?”
„Miks mitte, kui sulle meeldib,” sosistasin vastu. „Ütle ainult, millises hotellis sa peatud.”
Jan tõmbus tagasi ja hakkas naerma.
„Oh, sa oled selline õrritaja,” ütles ta ja heitis mulle oma paksult värvitud ripsmete alt kavala pilgu.
Ent hoopis tema oli õrritaja, ta oli olnud seda juba siis,
