endale käsu sellised rumalused lõpetada. Nii jätkates oleksin varsti ka oma ema kahtlustama hakanud.
„Ja kas ka teie arvates oli härra Kovak veidrik?”
„Ei,” ütlesin. „Ta oli lihtsalt isikupärane ameeriklane, ning seda valdkonnas, mille esindajaid peetakse tavaliselt veidi igavaks.”
„Kas ka teie olete igav?” küsis vanemuurija ja vaatas mulle otsa.
„Arvatavasti,” vastasin. Praegu olin ma kindlasti igavam, kui olin olnud džokina töötades. Ent võib-olla oli parem olla igav ja elus kui isikupärane ja surnud.
Ma naasin pärast ülekuulamise lõppu vastuvõtutuppa, kus ootasid ülejäänud viisteist firma töötajat, litsutuna klientide ooteruumi, mis oli kavandatud mahutama üksnes väikest kohvilauda ja kahte tugitooli.
„Mida sinult päriti?” küsis Jessica.
„Eriti midagi,” vastasin. Vaatasin teda ja püüdsin mitte välja näidata, et vanemuurija pärimine oli vallandanud minu peas Jessicat puudutavad küsimused, ja see kajastus küllap mu näoilmes. „Nad tahavad üksnes teada, millega Herb siin tegeles ja miks võis keegi minu arvates tahta teda tappa.”
„Päris kindlasti ei tapetud teda tema töö pärast.” Jessica näis olevat kohkunud. „Minu meelest on see seotud tema eraeluga.”
„Aga mina arvan, et neil pole õrna aimugi, miks ta tapeti,” ütles Patrick Lyall. „Just sellepärast nad kõige kohta küsimusi esitavadki.”
Vestibüülis tekkis väike rüselus, kui keegi, kelle nimi polnud firma töötajate nimekirjas, üritas meie ruumidesse pääseda. Tal pani tee kinni meie üsna raskekaaluline mundris valvur. Ma nägin läbi klaasukse, et sissetrügija oli Andrew Mellor, firma advokaat. Firma Lyall ja Black oli liiga väike, et pidada ametis täiskohaga advokaati, seetõttu kasutasime Andrew’d, kelle õigusbüroo asus sealsamas lähedal King William Streetil.
Andrew Mellorit silmas ka Patrick, kes sammus ukse juurde.
„Kõik on korras, härra politsenik. Härra Mellor on meie advokaat.”
„Aga teda ei ole minu nimekirjas,” ütles mundrimees jäigal toonil.
„Mina andsingi teile selle nimekirja ja ma lihtsalt unustasin härra Mellori sinna lisada.”
Politseinik astus vastutahtsi sammu kõrvale ja laskis meie külalise sisse.
„Vabanda, Andrew,” ütles Patrick. „Praegu meenutab siin kõik natuke õudusunenägu.”
„Jah, seda ma näen.” Andrew Mellor mõõtis pilguga teda ümbritsevat nägudemerd. „Mul on Herb Kovakist nii kahju. Lihtsalt uskumatu lugu.”
„Ja neetult suur jama kah,” sekkus Gregory, kes oli pärast sõnavahetust vanemuurijaga enamasti vait olnud. „Aga mul on hea meel, et te siin olete.” Mulle tuli pähe mõte, et vahest oli Gregory palunud Andrew’l kohale tulla, et too viibiks tema ülekuulamise juures. „Me peame rääkima väljas.” Gregory asus end tugitoolist üles upitama.
„Tegelikult, Gregory,” ütles advokaat ja tõstis käe, et Gregoryt peatada, „ei tulnud ma mitte sinuga kohtuma. Mul on vaja rääkida Nicholasega.” Viisteist silmapaari pöördus minu poole.
„Ega sul midagi selle vastu ei ole?” küsis Andrew minult ja näitas käega ukse poole.
Ma peaaegu tundsin pilke oma seljal, kui Andrew’ga vestibüüli suundusin. Me möödusime liftidest ja pöörasime ümber nurga, nii et Lyall ja Blacki töötajad ei saanud meile enam läbi klaasukse põlevi silmi järele vahtida ja valves olev politseinik ei kuulnud meie vestlust pealt.
„Mul on väga kahju,” ütles Andrew, „aga ma pean teile midagi üle andma.”
Ta tõmbas oma kuue põuetaskust välja valge ümbriku ja ulatas selle mulle. Võtsin ümbriku vastu.
„Mis see on?” küsisin.
„Herb Kovaki viimne tahe ja testament.”
Tõstsin pilgu ümbrikult Andrew’ näole.
„Aga miks te selle mulle annate?” küsisin.
„Sest Herb nimetas teid oma testamenditäitjaks.”
„Mind?” küsisin, ja tundsin mõningast jahmatust.
„Jah,” vastas Andrew. „Te olete ühtlasi tema vara ainus pärija.”
Olin täiesti hämmingus. „Kas tal siis perekonda ei ole?”
„Ilmselt mitte kedagi, kellele ta oleks soovinud midagi jätta.”
„Aga miks ta kõik mulle pärandas?” küsisin.
„Pole aimugi,” vastas Andrew. „Võib-olla te meeldisite talle.”
Ma ei osanud tol hetkel arvatagi, et Herb Kovaki pärandus osutub mürgijoogiga karikaks.
3. peatükk
Teisipäeval käisin võiduajamistel – Cheltenhami võiduajamistel, kui täpne olla. Ent ma ei käinud seal meelt lahutamas, vaid tööl.
Võiduajamised võivad vahel ka lõbu pakkuda, eriti džokidele.
Konkurents on tihe. On seda alati olnud. Enne kui 1960. aastal võeti kasutusele filmikaamerad, et aidata korraldajatel määrusterikkujaid tabada, võis tihti kuulda lugusid džokidest, kes surusid mõne vastase „karpi”, ei jätnud neile üldse ruumi ja sundisid nii hobuse koos ratsanikuga sõna otseses mõttes takistuse serva otsa sööstma, et vaid endale võitu tagada. Ratsapiitsa ei kasutatud mitte ainult hobuse löömiseks, vaid see on jätnud oma jälje ka džokide nahale. On teada üks kuulus juhtum Deauville’ist Prantsusmaalt, kus Lester Piggott, kelle enda piits oli maha kukkunud, rebis võistluse käigus ühel teisel džokil piitsa käest, et endale tihedas finišiheitluses head kohta kindlustada.
Ent kui võistlus on läbi, ilmutab end tulemusest sõltumatult seltsimehelikkus nende meeste ja naiste vahel, kes õhtu jooksul viis või kuus korda oma eluga riskivad, et teiste meelt lahutada. Ja nad otsivad ise meelelahutust.
Nii oli ka minuga.
Mu kunagised vastased, kes siis, kui ma veel ratsutasin, oleksid meeleldi näinud mind murul pikali, kui see vaid tähendanuks nende jaoks võistluse võitmist, olid esimesed, kes väljendasid oma muret ja toetust, kui ma vigastada sain.
Kui ma kõigest kahekümne ühe aastasena olin sunnitud ratsaspordist loobuma, korraldas just käputäis kaasdžokisid minu auks Sandown Parkis ühepäevased võistlused, et teenida raha, mida ma vajasin ülikooli õppemaksu maksmiseks. Ja need olid samad inimesed, kes siis, kui ma olin sooritanud sõltumatu finantsnõustaja kutseeksami, hakkasid robinal mu esimesteks klientideks.
Sellest ajast peale olin teinud endale mõningal määral nime kui ratsaspordi päris oma finantsnõustaja. Peaaegu kõik mu kliendid olid selle spordialaga mingil kombel seotud ja ma nautisin džokide rõivistus peaaegu monopoolset seisundit, mille põhjustas arvatavasti asjaolu, et mul oli riskist ja selle eest tasumisest nendega sarnane arusaam.
Nii et ma veetsin nüüd igal nädalal paar päeva ühel või teisel
