ju elada samas kohas, kuid ei kuulunud sellepärast veel ühte ja samasse kultuuri.
Kõikide riiulil olevate ajalehtede esikülgedel jutustati ühtainsat lugu: SURM VÕIDUAJAMISTEL, teatas üks pealkiri, MÕRV NATIONALIL, teatas teine, RELVAPAANIKA AINT-REES, kõlas kolmas.
Heitsin korraks pilgu kõigile lehtedele. Üheski ei mainitud ohvrit nimepidi ja mulle tundus, et hoopis rohkem leidsid kajastamist pealtvaatajatele osaks saanud hädad ja ebamugavused ning et vaese Herbi suhtes ei ilmutatud mingit poolehoidu ega kaastunnet. Minu meelest oli loomulik, et teatud määral tegeldi oletamisega, sest reporteritel oli loo jaoks liiga vähe faktilist materjali, kuid mind üllatas, mil määral avaldus kirjutatus nende külm suhtumine mõrva ohvrisse.
Üks ajaleht läks koguni nii kaugele, et pakkus välja oletuse, nagu olnuks tapmine seotud uimastitega, ja andis seejärel mõista, et küllap on kõigil vedanud, et tapmine õnnestus.
Ostsin endale Sunday Timesi üksnes seetõttu, et selle pealkiri – INIMJAHT HIPODROOMIMÕRVARILE – oli kõige vähem sensatsiooniline ning järgnenud loos ei tikutud kohe oletama, et arvatavasti Herb oligi tapmist väärt.
„Tänan teid, söör,” ütles härra Patel mulle peenraha tagasi andes.
Toppisin raske ajalehe endale kaenla alla ja läksin tuldud teed tagasi koju.
Lichfield Grove on üsna tavaline Londoni eeslinnatänav, kus asuvad peamiselt 1930. aastatel ehitatud ärkliakendega paarismajad, millel on väikesed eesaiad.
Nüüdseks olin elanud seal juba viimased kaheksa aastat, kuid ma peaaegu ei tundnudki oma naabreid, mõne üksikuga olin vahetanud juhusliku tervitusviipe, kui juhtusime ühel ajal koju tulema või sealt lahkuma. Ma tundsin tegelikult ajalehemüüjat härra Patelit paremini kui neid inimesi, kelle vahetus naabruses elasin. Teadsin, et minu kõrval elava abielupaari eesnimed on Jane ja Phil (või oli see John), kuid mul polnud aimugi, mis on nende perekonnanimi või millega nad elatist teenivad.
Lehekioski juurest tagasi kõndides mõtlesin sellest, kui kummaline on, et siinsed inimsoo esindajad suudavad elada üksteisega nii õlg-õla kõrval ja samal ajal peaaegu üldse mitte suhelda. Kuid siin oli vähemalt teisiti kui maal, külas, kus ma varem olin elanud ja kus kõik nägid kurja vaeva, et ennast teiste eluga kurssi viia ning kus mitte miski ei jäänud pikaks ajaks saladuseks.
Mõtlesin, kas ma ei peaks rohkem pingutama, et tunda end pisutki kogukonna liikmena. Minu arvates sõltus kõik sellest, kui kauaks ma kavatsesin paigale jääda.
Paljude mu džokipäevist pärit sõprade arvates oli Finchley kummaline valik, kuid ma olin end tahtnud oma endisest elust täielikult lahti murda. Lahti murda – oli see vast nali! Just lahtimurdmine sundiski mind võistlusratsutamisest loobuma, ning parajasti siis, kui ma hakkasin endale juba spordis nime tegema. Lahti murdus mu teine kaelalüli, millele toetuv atlaslüli seisis hea selle eest, et ma sain pead pöörata. Lühidalt öeldes murdsin oma kaela.
Arvan, et peaksin olema tänulik, et ma selle murru tagajärjel ei surnud ega jäänud halvatuks, kusjuures mõlemad võimalused olid väga tõenäolised. Selle eest, et sain hetkel mööda Lichfield Grove’i jalutada, olin tänu võlgu tol saatuslikul päeval Cheltenhami hipodroomil valves olnud ja kiiresti tegutsenud parameedikutele. Nad olid tublisti pingutanud, et mu kael ja selgroog liikumatuks muuta, enne kui mind murult üles tõsteti.
See oli olnud tobe kukkumine ja ma pean tunnistama, et osaliselt põhjustas selle mu enda hooletus.
Viimast võistlust Cheltenhami jahivõidusõidufestivali kolmapäeval nimetatakse Täiskarikaks – see on üleriigiline lauskmaajahivõidusõit. Hüppeid ei sooritata ja takistusi pole, on vaid kolm koma kaks kilomeetrit üles-alla kulgevat rohelist rohurada stardi ja finiši vahel. Seda ei peeta festivali kõige vaatemängulisemaks võiduajamiseks ja suur osa muidu rohkearvulisest pealtvaatajaskonnast on selle toimumise ajaks juba parklatesse või baaridesse suundunud.
Kuid Täiskarikas pakub suurt võistluspinget ja džokid võtavad seda väga tõsiselt. Mitte just sageli ei anta hüppevõistlustel osalevatele noormeestele ja neidudele võimalust mängida Willie Shoemakerit3 või Frankie Dettorit4. Leida distantsi jaoks õige tempo, ilma et hüpped rütmi segamini lööks, on kunst, ning kui teada, kus ja millal otsustavalt finiši poole söösta, on võimalik lõpuks kõik ennustused segi paisata.
Tol kolmapäeval veidi rohkem kui kaheksa aastat tagasi ratsutasin ma hobusel, keda Racing Post oli nimetanud võrdlemisi leebelt „autsaideriks”. Tollel hobusel oli ainult üks käik – mõõdukas –, ning ta ei suutnud absoluutselt oma jalgu liigutada, et viimasel tõusul võidu poole teistest mööduda. Minu ainus võimalus oli stardist kiiresti minema saada ja üritada „finiš” teiste jaoks ära rikkuda.
See plaan toimis üsna hästi, kuid ainult teatud hetkeni.
Umbes poolel võistlusmaal olin oma ratsul lähimast konkurendist ligi viisteist hobuse kehapikkust eespool ning liikusin endiselt üsna tempokalt edasi, pöörasin vasakule ja sööstsin seejärel mäest alla. Kuid tagaajajate hääled mu kõrvus muutusid valjemaks ning kuus või seitse neist pühkisid meist sirgele jõudes mööda nagu Ferrarid teerullist.
Võistlus oli kaotatud ja see ei üllatanud eriti ei mind ega neid väheseid, kes veel peatribüünil seda jälgisid.
Võib-olla tajus ka hobune minus toimunud tillukest muutust – ootuse ja erutuse asendumist alistumise ja pettumusega. Või siis ei keskendunud hobune enam tema ees seisvale ülesandele, sest ka džoki mõte liikus juba järgmise päeva võiduajamistele ja eelseisvatele võistlustele.
Mis ka põhjuseks polnud, kuid ühel hetkel galopeeris ta innukalt ühtlases tempos, ent seejärel komistas ja kukkus, nagu oleks teda tulistatud.
Vaatasin televiisorist selle kurva sündmuse kordust. Mulle ei jäänud vähimatki võimalust.
Ma katapulteerusin kukkumise tagajärjel pea ees üle hobuse kaela ja kukkusin otse vastu maad. Kaks päeva hiljem tulin teadvusele Bristolis asuva Frenchay haigla neurokirurgia ja seljavigastuste osakonnas, mu pea valutas metsikult ning seda ümbritses haloklamber – metallist asjandus, mis oli sõna otseses mõttes mu kolba külge kruvitud.
Kolm vastikut kuud hiljem, kui metallist asjandus oli lõpuks ära võetud, asusin ma oma füüsilist vormi ja kohta sadulas tagasi nõudma, kuid ratsaspordi nõukogu arstlik komisjon tõmbas mu lootustele kriipsu peale, leides, et mind tuleb lugeda võistlemise jaoks sobimatuks. „Liiga riskantne,” ütlesid arstid. „Järgmine kukkumine pea peale võib olla surmav.” Ma vaidlesin vastu, et olen valmis sellega riskima, ning mainisin tõsiasja, et pea peale kukkumine võib olla surmav ka juhul, kui eelnevalt pole kaela murtud.
Üritasin neile seal pikalt selgitada, et kõik džokid riskivad iga kord oma eluga, kui ronivad pool tonni kaaluva hobuse selga ning sööstavad kiirusega nelikümmend kaheksa kilomeetrit tunnis üle pooleteise meetri kõrguste tõkete. Džokid on harjunud riskima ja arvestavad võimalike tagajärgedega, seejuures ratsaspordi korraldajaid süüdistamata. Kuid minu jutust polnud mingit kasu. „Kahju,” öeldi vastuseks. „Meie otsus on lõplik.”
Ja nii see jäigi.
Ma olin alles äsja olnud lootustandev uustulnuk, Grand Nationali noorim võitnud džoki alates Bruce Hobbsist 1938. aastal, ning paljud oletasid, et minust saab järgmine tšempion, ja järsku olin ma kahekümne ühe aastane eksdžoki, kellel polnud kusagilt abi otsida.
„Kui su ratsutajapäevad ükskord läbi saavad, läheb sul tarvis haridust,” ütles mu isa,
USA džoki (1931–2003). Tlk.
Itaalia džoki (s. 1970). Tlk.
