elu kontoris tõotas temata kujuneda palju rõõmutumaks.
Lõpuks, poole kümne paiku, ilmus vastuvõtutuppa keskealine mees, seljas halvastiistuv hall ülikond ja pöördus ootavate inimeste poole.
„Daamid ja härrad,” kõlas tema ametlik algus. „Mina olen Merseyside’i politseivalitsuse vanemuurija Tomlinson. Palun vabandust ebamugavuste pärast, aga nagu te varsti kuulete, ma uurin koos oma kolleegidega Herbert Kovaki mõrva, mis toimus laupäeva pärastlõunal Aintree võiduajamistel. Ma arvan, et me viibime siin veel mõnda aega ja ma palun teil olla kannatlik.
Samas soovin, et te jääksite siia, sest ma tahan rääkida teie kõigiga eraldi.”
Gregory Blackile ei paistnud see meeldivat. „Kas me ootamise ajal oma kabinettides töötada ei või?”
„Ma kardan, et see pole võimalik,” vastas politseinik.
„Ja miks mitte?” nõudis Gregory.
„Sest ma ei taha, et ükski teist,” ta vaatas toas ringi, „pääseks oma arvuti juurde.”
„Aga see on pöörane,” Gregory hakkas üle keema. „Kas te tahate kedagi meist süüdistada seotuses härra Kovaki mõrvaga?”
„Ma ei süüdista kedagi,” vastas vanemuurija Tomlinson pisut lepitavamal toonil. „Ma lihtsalt pean tegutsema järjekindlalt. Juhul kui härra Kovaki arvutist peaks leitama mingeid asitõendeid, siis ma olen kindel, et te kõik mõistate, et need peavad olema kaitstud võimaliku rikkumise eest, mis võib juhtuda, kui keegi teist firma serveri kaudu neile ligi pääseb.”
Gregoryt see muidugi ei lohutanud. „Aga kõik meie failid on kaugsalvestatud ja neile pääseb ligi igal ajal. See on lihtsalt naeruväärne.”
„Härra Black.” Politseinik pöördus otse tema poole. „Te raiskate mu aega ja mida varem ma tagasi tööle pääsen, seda kiiremini jõuate ka teie oma kabinetti.”
Ma vaatasin Gregory Blacki. Millegipärast tundus mulle, et nii polnud keegi temaga rääkinud sellest ajast peale, kui ta koolis käis, ja kas sealgi. Toas valitses täielik vaikus ja me kõik ootasime, et kohe toimub plahvatus, kuid seda ei juhtunud. Gregory üksnes pomises midagi endale nina alla ja pöördus eemale.
Kuid ühes oli Gregoryl täiesti õigus: keeld meil arvuteid kasutada oli naeruväärne. Meie süsteemis oli kaugligipääs andmetele korraldatud nii, et mõned firma töötajad said kasutada asutusesiseseid faile ka väljaspool kontorit oma sülearvutites. Kui keegi meist oleks tahtnud pärast Herbi surma tema faile „rikkuda”, poleks ta suuremal osal nädalavahetusest muuga tegelenudki.
„Kas me välja kohvi jooma võime minna?” küsis Jessica Winter, firma järelevalveametnik. Fotokoopiate tegemise ruum, mida kasutati ühtlasi ka väikese köögina ja kus me endale tavaliselt sooje jooke tegime, asus kabinettide taga ja jäi meile hetkel kättesaamatuks.
„Jah,” ütles vanemuurija, „aga mitte kõik korraga. Ma hakkan teid varsti küsitlema. Ja kui te lähetegi välja, siis olge palun kella kümneks tagasi.”
Jessica tõusis kärmelt püsti ja suundus ukse poole. Sinnapoole hakkasid liikuma veel viis või kuus inimest, mina nende hulgas. Oli selge, et mitte kedagi meist ei vaimustanud väljavaade veeta järgmine pooltund Gregory Blacki vahetus läheduses.
Mul tuli oodata, sest minu küsitlemine algas alles pärast kella ühteteist, ja Gregory Blacki pahameeleks olin ma vanemuurija nimekirjas Patrick Lyalli järel teine.
Ma ei tea, kas politseinik tegi seda meelega, et Gregoryt veelgi üles ärritada, kui ülekuulamised viidi läbi just tema kabinetis ja tema laua taga, kusjuures vanemuurija Tomlinson istus nahast kõrge korjuga ülemusetoolil, millele tavaliselt toetus Gregory kogukas kere. See tõotab pahandust, mõtlesin ma, eriti kui hakatakse küsitlema Gregory Blacki ennast.
„Niisiis, härra Foxton,” ütles vanemuurija oma pabereid sirvides. „Mulle näib, et te viibisite laupäeva pärastlõunal Aintree võiduajamistel ja teid küsitles seal üks minu kolleeg.”
„Jah,” vastasin. „See oli uurija Matthews.”
Ta noogutas. „On teil ehk veel midagi, mida te tahaksite tolles intervjuus öeldule lisada?”
„Jah, on küll,” ütlesin. „Ma püüdsin eile uurija Matthewsile helistada. Tegelikult jätsin talle sõnumi, et ta mulle tagasi helistaks, aga ta ei teinud seda. Tahtsin rääkida sellest.”
Võtsin taskust tolle kokkumurtud paberilehe, mille ma olin Herbi mantlist leidnud, ja laotasin laual laiali. Keerasin paberilehe nii, et vanemuurija sai seda lugeda. Mulle oli see tekst juba pähe kulunud: OLEKSID PIDANUD TEGEMA, MIS KÄSTI. SA VÕID ÖELDA, ET SUL ON KAHJU, AGA EGA SA KAUA EI KAHETSE.
Möödus natuke aega ja siis vaatas vanemuurija minu poole üles. „Kust te selle leidsite?”
„See oli härra Kovaki mantli taskus. Kui me hipodroomile jõudsime, jättis ta mantli minu autosse. Leidsin selle alles eile.”
Vanemuurija luges veel kord paberit, kuid ei puudutanud seda.
„Kas see käekiri on teile tuttav?” küsis ta.
„Ei,” vastasin. Kuidas see oleks saanudki tuttav olla, kui sõnum oli kirjutatud püüdlikult suurte tähtedega, iga täht selge ja eraldi.
„Ja te olete seda paberit puutunud?” Minu meelest oli see retooriline küsimus, sest ta oli selgelt näinud, kuidas ma paberi taskust välja võtsin ja lauale laotasin. Ma vaikisin.
„Kas te ei arvanud, et see võib olla asitõend?” küsis politseinik. „Selle kätega puudutamine võib nurjata võimaluse paberilt veel mingeid jälgi leida.”
„See oli sügavale tema mantli taskusse topitud,” ütlesin enda kaitseks. „Ma ei teadnud, mis see on, kuni olin paberi lahti voltinud ja siis oli juba liiga hilja.”
Politseinik uuris veel kord paberit.
„Ja mida kirjutatu teie arvates tähendab?”
„Pole aimugi,” vastasin. „Aga mulle tundub, et see on hoiatus.”
„Hoiatus? Miks hoiatus?”
„Ma mõtlesin selle peale suure osa ööst,” ütlesin. „On selge, et see pole ähvardus, muidu oleks siin kirjas „tee nagu sulle öeldi, või muidu”, aga mitte „oleksid pidanud tegema, mis kästi”.”
„Hüva,” ütles politseinik aeglaselt, „aga see pole veel ähvardus”.
„Ma tean,” ütlesin. „Aga olen sellele mõelnud. Kui tahetakse kedagi tappa, siis vaevalt et helistatakse sellele inimesele ja öeldakse seda, on ju nii? Sellest poleks mingit kasu, võimalik ohver muutub hoopis valvsaks ja tapjal saab olema selle võrra raskem. Ohver võib koguni politseilt kaitset taotleda. Nii ei saavutata üldse mitte midagi, pigem kaotatakse. Kindla peale pandaks rünnak toime ette hoiatamata.”
„Te paistate selle üle tõepoolest mõelnud olevat,” ütles politseinik.
„Jah,” vastasin. „Üsna palju. Ja kui Herb tapeti, olin ma tema kõrval. Enne kui too mees tulistas, ei öelnud ta, et „sa oleksid pidanud tegema nii või naa”. Otse vastupidi. Ta laskis nii kiiresti ja ilma sissejuhatuseta, et ma arvan, et Herb oli surnud veel enne, kui
