tookord vastanud.
Ja nii ma astusingi uuesti sisse ja mind võeti jälle LSE-sse vastu. Hakkasin seal valmistuma kraadi omandamiseks kombineeritud erialal, mille nimi oli avalik haldus ja majandusteadus.
Sestpeale elasingi Finchleys, olles teinud selle maja peale deposiidi rahast, mis ma teenisin oma viimasel edukal ratsutamishooajal.
Finchley peametroojaam, kuhu Lichfield Grove’ilt oli kiviga visata, asus Põhjaliini kasutades LSE-st vaid kümne peatuse kaugusel.
Ent see muutus polnud tulnud kergelt.
Ma olin juba harjunud tolle adrenaliini tekitatud erutusega, mis haarab ratsutaja oma võimusesse, kui too hüppab kihutaval hobusel võidu peale üle tõkete. Võita, võita, võita – muul polnud tähtsust. Mõtlesin võidust kogu aeg, mida ma ka ei teinud. Ma armastasin seda. See meeldis mulle. Võit oli nagu uimasti ja mina olin sõltlane.
Ja kui võidu tagaajamine minult ära võeti, kannatasin rängalt võõrutusnähtude all. Olin nagu deliiriumis alkohoolik, kes ei oska end kuidagi aidata.
Ma üritasin neil paaril esimesel kuul kõigest väest vaprat nägu teha ning püüdsin leida endale rakendust, ostes maja ja valmistudes õpinguteks. Ma kirusin saatust ja rääkisin kõigile, et minuga on kõik korras, ent sisimas tundsin iiveldust, värisesin ja olin lähedal enesetapule.
Kui ma läbisin teel pooljoostes, ajaleht käes, viimaseid majani jäävaid meetreid, ähvardas pimenenud taevast alla langeda uus vihmavaling.
Nagu paljud naabrid, olin lasknud oma väikese ja ülekasvanud majaesise muruplatsi betooni täis valada, muutes selle tänavast eraldatud parkimisalaks, kus praegu seisis mu päevinäinud sportauto Mercedes SLK. Täis õhinat, olin ostnud selle masina, kui ta oli veel täiesti uus, makstes tema eest Grand Nationali võidusumma mulle kuuluvad protsendid. See oli olnud kümme aastat ja rohkem kui kakssada kaheksakümmend kaheksa tuhat kilomeetrit tagasi, ja tõtt-öelda pidanuks ma oma auto juba ammu välja vahetama.
Ma avasin pagasiluugi ja vaatasin kaht selle all lebavat mantlit. Eelmisel õhtul oli Herbi sinise kašmiirvillast kehakatte vaatamine mulle liiga valus, kuid nüüd nägi mantel välja nagu rõivas, millel pole omanikku.
Võtsin mõlemad mantlid pagasiruumist välja, lõin luugi kinni ja kiirustasin majja, sest esimesed suured vihmapiisad tegid mul juba juuksed märjaks.
Riputasin oma mantli ühe eesukse taga oleva konksu külge ja mõtlesin, mida Herbi omaga teha. Temal seda enam vaja ei läinud, aga minu meelest kuulus see tema perekonnale ja pidi lõpuks nende kätte jõudma.
Aga seniks riputasin selle esikusse oma mantli kõrvale.
Ma ei tea täpselt, miks tundsin vajadust Herbi mantli taskutes sorida. Vahest arvasin, et ta oli jätnud sinna oma korteri võtme, sest kui ta ukse eelmisel hommikul kinni keeras, oli mantel tal seljas.
Võtit ei olnud, kuid see-eest lebas sügaval vasakpoolses taskus üks paberitükk. See oli kiiruga kokku murtud ja siis nutsakaks kägardatud. Panin selle vastu seina ja lükkasin sirgeks.
Seisin hämmastunult ja lugesin sünget sõnumit, mis oli musta pastakaga paberile kirjutatud.
OLEKSID PIDANUD TEGEMA, MIS KÄSTI. SA VÕID ÖELDA, ET SUL ON KAHJU, AGA EGA SA KAUA EI KAHETSE.
Kas see tähendas, et Herb oli siiski olnud rünnaku sihtmärk? Ja mõrvar oligi õige mehe maha lasknud? Kuid kui nii, siis miks?
2. peatükk
Ma veetsin suurema osa pühapäevast paberil olnud sõnumit üha uuesti üle lugedes ning püüdsin aru saada, kas tegemist oli hoiatusega või lihtsalt süütu teatega, millel polnud eelmise pärastlõuna sündmustega Grand Nationalil mingit seost.
OLEKSID PIDANUD TEGEMA, MIS KÄSTI. SA VÕID ÖELDA, ET SUL ON KAHJU, AGA EGA SA KAUA EI KAHETSE.
Otsisin välja nimekaardi, mille politseinik oli mulle Aintrees andnud: inspektor Paul Matthews, Merseyside’i politseivalitsus. Valisin nimekaardile trükitud numbri, kuid Matthewsi polnud kohal. Jätsin talle sõnumi ja palusin mulle tagasi helistada.
Mõtlesin, mis see oli, mida Herb oleks pidanud tegema ja mida tal teha kästi. Ning mille kohta ja kellele ta oli öelnud, et tal on kahju?
Loobusin katsetest vastuseid välja mõelda ja lugesin, mida Sunday Timesis mõrva kohta kirjutati. Mõtlesin taas meie ülemusele helistada, kuid tal oli võimalus lugeda toimunust ajalehtedest ning ilmselt saab ta varsti teada, et mõrva ohver oli tema vanemabi. Milleks rikkuda ülemuse pühapäeva?
Džokina töötatud ajast peale teadsin liigagi hästi, et ajalehtedest loetut ei maksa uskuda, kuid antud juhul üllatas mind, et teadaolevad faktid olid ajalehelugudes nii täpselt ära toodud. Oli selge, et Sunday Timesi korrespondendil on Merseyside’i politseivalitsuses „oma inimene”, ent mitte sedavõrd oma, et oleks välja pakkunud ka ohvri nime. Ja mõrva motiivide kohta polnud korrespondendil mingit infot, kuid see ei takistanud teda igasuguseid oletusi tegemast.
„Niivõrd puhtalt teostatud tapmise põhjal võib järeldada, et tegu on organiseerunud kurjategijate palgamõrvaga.” Edasi teatas korrespondent, miks ohvri nime ei öelda avalikkusele, arvatavasti sellepärast, et too on tuntud kriminaal ja politsei ei taha, et võimalikud tunnistajad arvaksid, et nende ütlustel pole mõtet.
„Täielik pläma,” ütlesin valjult.
„Mis on pläma?” küsis Claudia.
Ma istusin meie väikeses köögis, ajaleht söögilauale laotatud, aga Claudia küpsetas oma õe sünnipäevaks kooki.
Mõnikord ma soovisin, et teised inimesed hindaksid Claudia loomingut sel määral, et kirjutaksid talle tšeki. Tegelikult seisis meie maja kolmandas magamistoas seinte vastu toetatuna nii palju lõpetatud maale, et voodi jaoks seal enam ruumi polnud.
„Ühel päeval,” tavatses Claudia öelda, „makstakse nende eest kümneid tuhandeid naelu ja ma saan rikkaks.” Kuid põhiprobleem seisnes selles, et tegelikult ei tahtnud ta ühestki maalist loobuda ja ta ei üritanudki neid müüa. Näis, nagu maaliks ta ainuüksi enda tarbeks. Ja tema töid polnud just meeldiv vaadata – tumedad ja halba ennustavad, võis öelda, et need olid täis häirivaid sürrealistlikke kujundeid, millest õhkus valu ja muret.
Meie kodu seintel ei rippunud ühtegi tema taiest, välja arvatud väike pliiatsiga joonistatud natüürmort, pärit ajast, mil Claudia õppis Byam Shaw kunstikoolis, ning just seepärast tundus mulle, et ma ei suuda nendega ühe katuse all olla.
Ent maalide autoriga elasin ma üllataval kombel õnnelikult koos.
Pikka aega oli Claudia vaimne seisund mulle muret teinud, kuid näis, nagu valaks ta kõik oma mustad mõtted loomingusse ning sinna need jäidki ja lasksid tal endal elada maalidest väljaspool, maailmas, mis oli hele ja värviline.
Claudia ise ei osanud seletada, miks ta maalib just nii, nagu ta maalib, ning väitis, et põhjus ei peitu tema vanemate varases surmas, mis juhtus ajal, kui Claudia oli alles laps. Claudia ütles, et nii lihtsalt läheb, kui ta pintsel lõuendit puudutab.
Olin sageli mõelnud, et peaksin võtma mõned tema tööd ja minema nendega psühhoanalüütiku juurde, et too ütleks, kas need ei anna aimu mingist psüühikahäirest, kuid Claudia nõusolekuta polnud ma tahtnud seda teha, ja ma olin liiga arg, et teda paluda, juhul kui ta oleks keeldunud.
Ma
