Õnnemäng. Felix Francis

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Õnnemäng - Felix Francis страница 6

Õnnemäng - Felix Francis

Скачать книгу

et sel mõrval olid kõik kurjategijatevahelise arveteõiendamise tunnused. Mina oleksin kindlasti teadnud, kui Herb oleks millegi sellisega seotud olnud,” ütlesin Claudiale, ja näitasin talle ajalehte.

      „Vean kihla, et mu sõpradel on kapis igasuguseid luukeresid, ja me ei kuule neist mitte kunagi.”

      „Sa oled nii küüniline,” ütlesin, kuid Claudial olid tõepoolest mõned väga kummalised sõbrad.

      „Pigem realist,” vastas Claudia. „Siis pole vaja pettuda.”

      „Pettuda?”

      „Jah,” ütles Claudia. „Kui ma usun inimestest halvimat, siis ei tule mul selle tõeks osutumise puhul pettuda.”

      „Ja kas sa usud ka minust halvimat?”

      „Ära ole tobe,” ütles Claudia ning astus minu juurde ja paitas jahuste kätega mu juukseid. „Ma tean, mis on sinus halvim.”

      „Ja oled pettunud?”

      „Muidugi!” Claudia hakkas naerma.

      Aga mina mõtlesin, kas see on ikka tõsi.

***

      Saabusin Lyall ja Blacki Lombard Street 64 asuvatesse neljanda korruse ametiruumidesse esmaspäeval kell veerand üheksa hommikul ja avastasin, et ukse ees seisab turske välimusega konstaabel, kelle mundrit täiendasid turvavest ja kiiver.

      „Vabandage, härra,” ütles ta ametlikul toonil, kui ma üritasin temast mööda trügida, „mu otsese ülemuse loata ei lasta neisse ruumidesse mitte kedagi.”

      „Aga ma töötan siin,” ütlesin.

      „Teie nimi, härra?” küsis ta.

      „Nicholas Foxton.”

      Ta uuris oma pükste taskust välja tõmmatud nimekirja.

      „Hr. N. Foxton,” luges konstaabel. „Hästi, härra, te võite sisse minna.” Kui ma temast möödusin, astus ta veidi kõrvale, kuid naasis seejärel kärmelt endisele kohale, otsekui kartes, et kohe algab nimekirjas mitteolevate isikute tormijooks.

      Midagi sellist polnud firma Lyall ja Black ametiruumides esmaspäeva hommikul veel nähtud.

      Mõlemad omanikud ja äripartnerid, Patrick Lyall ja Gregory Black, viibisid klientide ootetoas ja toetasid küünarnukkidega rinnakõrgusele vastuvõtulauale.

      „Oi, tere, Nicholas,” ütles Patrick, kui ma sisse astusin. „Politsei on siin.”

      „Seda ma näen jah,” vastasin. „Kas Herbi pärast?”

      Nad noogutasid.

      „Oleme mõlemad siin kella seitsmest saadik,” ütles Patrick. „Aga meid ei lasta meie kabinettidesse. Meil keelati sinna tahapoole minna.”

      „Kas teile ei öeldud, mida nad täpselt otsivad?” küsisin.

      „Ei,” vastas Gregory teravalt ja ärritatult. „Minu arust loodavad nad leida mingit juhtlõnga, mis viiks tapjani. Aga mind see ei rõõmusta. Herbi laual võib olla kliente puudutavaid tundlikke materjale, ja ma ei taha, et politsei neid näeks. Need on ülimalt salastatud.”

      Minu meelest oli ebatõenäoline, et politsei võiks nõustuda pidama midagi kas või pisutki salajaseks, kui see miski omab mõrvari paljastamise seisukohast tähtsust.

      „Millal te teada saite, et ta on surnud?” küsisin neilt. Ma teadsin, et pühapäeva hilisõhtustes uudistes oli Herbi nimi lõpuks välja öeldud.

      „Eile pärastlõunal,” vastas Patrick. „Mulle helistati politseist ja paluti meil tulla täna hommikul siia nendega kohtuma. Aga sina?”

      „Ma üritasin teile laupäeval helistada, aga keegi ei võtnud vastu,” ütlesin ma. „Ma olin tegelikult Herbiga, kui ta maha lasti.”

      „Issand jumal,” ütles Patrick. „Aga muidugi. Te ju piditegi koos võistlustele minema.”

      „Ja kui ta tapeti, seisin ma parajasti tema kõrval,” ütlesin.

      „Kui jube,” ütles Patrick. „Kas sa tema tapjat nägid?”

      „Noh, õige pisut,” ütlesin. „Aga rohkem vaatasin ma tema relva.”

      „Ma lihtsalt ei saa aru.” Patrick vangutas pead. „Miks peaks keegi tahtma tappa Herb Kovakit?”

      „Jube lugu,” ütles Gregory ja vangutas samuti pead. „Firmale see head ei tee. Kohe üldse mitte.”

      Ega see polnud Herbi jaokski teab mis rõõm, mõtlesin endamisi, kuid otsustasin selle enda teada jätta. Kuigi firmana oli Lyall ja Black väga väike, oli see finantsteenuste turul kujunenud üheks oluliseks tegijaks üksnes tänu Patrick Lyalli ja Gregory Blacki eesmärgikindlusele. Kui firma Lyall ja Black millegi uuega välja tuli, tegid seda tavaliselt varsti ka teised. Lyall ja Black võttis oma klientide investeeringute puhul kasutusele uudse lähenemise ja soovitas sageli lahendusi, mida harjumuspärasema mõtlemisega nõustajad oleksid pidanud liiga riskantseks.

      Kõigilt sõltumatutelt finantsnõustajatelt nõutakse, et nad selgitaksid välja ja hindaksid oma klientide riskivalmidust. Madala riskiga investeeringud, nagu kindla intressiga pangahoiused või kõrgeima reitinguga valitsuse võlakirjad, kippusid tooma üksnes väikest tulu, kuid põhikapitali pärast polnud muret. Keskmine risk võis tähendada suurkompaniide aktsiaid või kollektiivseid investeeringuid ja ühisfonde, kus tulu peaks olema suurem, kuid alati jääb võimalus, et osa kapitalist kaotatakse aktsiaturu hinnalanguse tõttu. Suure riskiga investeeringud, sealhulgas raha paigutamine riskikapitalifondidesse ja operatsioonid välisvaluutaga, võimaldasid saada suurt tulu, kuid võisid kaasa tuua ka suuri kaotusi.

      Ent Lyall ja Black soovitasid investeerida ka ettevõtmistesse, mille riskimäära sai nimetada üksnes äärmuslikuks, nagu näiteks filmide ja näidendite rahastamine, veinifondide aktsiate, välismaal asuva kinnisvara või kunstiteoste ostmine. Selliste investeeringutega võis saada tohutut tulu, kuid samas võis ka kõigest ilma jääda.

      Just selline suhtumine oligi mind algul Lyall ja Blacki poole tõmmanud.

      Anda hobusele kõva jalahoop kõhtu ja nõuda talt pika, hüppe jaoks paraja sammu astumist, oli samuti suure riskiga seotud strateegia, mis võis väga kergesti lõppeda ränga kukkumisega. Vastupidine ja ohutum olnuks hobust valjastest sikutada, et nõuda loomalt sammu lühendamist ja ühe lisasammu tegemist. See võis olla küll ohutum, kuid oli samas ka aeglasem, palju aeglasem. Minu meelest oli tunduvalt parem võidujanusena murule prantsatada kui rahulduda teise kohaga.

      „Kui kaua nad meid siin veel oodata lasevad?” nõudis Gregory Black. „Kas nad ei mõista, et me peame tööd tegema.”

      Küsimus jäi vastuseta.

      Üksteise järel olid ka kõik teised töötajad välja ilmunud ja klientide ootetuba oli nüüd inimestest umbes. Suurem osa neist kuulis Herbi surmast alles kohale jõudes ja tööle asumine oli küll viimane asi, mida nad teha tahtsid. Kaks daami, kes töötasid vaheldumisi nii vastuvõtus kui ka juhiabidena, olid pisarais. Herb oli olnud populaarne ning teda armastati, üheks põhjuseks oli ka see, et ta erines tavalisest rangest ja pikitriibulist ülikonda kandvast finantsistist.

      Herbile meeldis väga etendada

Скачать книгу