kiiresti, kui saan.”
Seejärel üritasin helistada oma bossile – Herbi bossile –, hoiatamaks teda, et töös tuleb nüüd katkestus, sest ma olin kindel, et see tuleb, aga boss ei võtnud vastu. Sõnumi saatmisest loobusin. Kõnepostkast ei olnud just parim koht, kuhu halbu uudiseid jätta.
Võtsin uuesti suuna lõunasse ja veetsin ülejäänud osa teekonnast nii nagu enne peatust, mõeldes Herbist ja arutledes endamisi selle üle, miks pidi keegi tahtma teda tappa. Paraku oli küsimusi palju ja vastuseid vähe.
Kust teadis mõrvar, et Herb on täna Aintree hipodroomil?
Võib-olla oli meid Londonist peale jälitatud ja hipodroomil varitsetud?
Kas taheti tappa Herbi või oli teda kellegagi segamini aetud?
Ja miks pidi keegi tahtma sooritada mõrva, kui läheduses viibis kuuskümmend tuhat võimalikku tunnistajat ning märksa ohutum olnuks oodata, kuni ohver jõuab mõnele pimedale ja vaiksele põiktänavale?
Olin öelnud seda ka politseiuurijale, kuid tema ei pidanud juhtunut kuigi ebatavaliseks. „Mõnikord on ründajal lihtsam minema pääseda, kui kusagil on suur hulk rahvast, kelle sekka end poetada,” vastas ta. „Peale selle tõuseb kurjategija enesetunne, kui tal õnnestub roim korda saata avalikus kohas ja paljude silme all.”
„Aga sel juhul on ju kindlasti tõenäolisem, et kallaletungija tuntakse ära, või vähemalt antakse tema kohta enam-vähem täpne kirjeldus.”
„Teid võib see üllatada,” ütles politseinik, „kuid suur tunnistajate hulk tähendab sageli suurt segadust. Kõik inimesed näevad asju erinevalt ja lõpuks on meil kirjeldus mustanahalisest valgest mehest, kellel on sirged lokkis juuksed, neli kätt ja kaks pead. Ja kõik eelistavad vaadata pigem veritsevat ohvrit kui kuriteo kordasaatjat. Tihti antakse meile suurepärane kirjeldus laiba kohta, ent mõrvarit poleks nagu olnudki.”
„Aga turvakaamerad?” küsisin ma politseinikult.
„Nagu selgub, pole see koht peatribüüni taga, kus härra Kovak mõrvati, ühegi Aintree hipodroomi turvakaamera vaateväljas, ning seda paika ei näidanud ka mitte ükski muu kaamera, mille televisioonirahvas võistluste ülekandmiseks oli ühes võtnud.”
Tapja teadis, mida ta teeb. Päris kindlasti oli tegemist palgamõrvaga.
Aga miks?
Iga mõtteniit viis tagasi sama küsimuse juurde. Miks pidanuks keegi tahtma tappa Herb Kovakit? Ma teadsin, et mõni meie klientidest võis saada väga vihaseks, kui investeering, mida talle oli soovitatud, ei teeninud mitte kasumit, vaid hoopis kaotas osa oma väärtusest, ent kas klient oli valmis selle pärast tapma? Kindlasti mitte.
Herbi- ja minutaolised inimesed ei elanud löömameeste ja palgamõrvarite maailmas. Meie keskkonda ei ilmestanud püstolid ja kuulid ega vägivaldne surm, see oli lihtsam ning koosnes arvudest ja arvutitest, kasumist ja tulust, intressimääradest ja kulla väärtusest.
Mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda suuremaks kasvas mu veendumus, et kui tahes meisterlikult seda mõrva ka ei sooritatud, tapja laskis maha vale mehe.
Kui ma oma Mercedese Finchleys Lichfield Grove’il majaesisele parkimisplatsile juhtisin, olin näljane ja väsinud. Kümme minutit puudus keskööst, ning ajast, mil ma olin siit hommikul lahkunud, oli möödas kõigest kuusteist tundi. Aga mulle tundus, et nii umbes nädala jagu rohkem.
Claudia oli mind oodanud ja tuli välja auto juurde.
„Ma vaatasin telekast uudiseid,” ütles Claudia. „Ma ei suuda seda uskuda.”
Ega minagi suutnud. See kõik tundus nii ebatõeline.
„Ma seisin päris tema kõrval,” ütlesin. „Ühel hetkel oli ta elus ja arutles naerdes, millisele hobusele me peaksime panustama, ja järgmisel sekundil oli ta surnud.”
„Kohutav!” Claudia paitas mu käsivart. „Kes seda tegi?”
„Mulle seda igatahes ei öeldud,” vastasin. „Mida uudistes räägiti?”
„Tegelikult mitte midagi erilist,” ütles Claudia. „Kaks niinimetatud eksperti ei suutnud omavahel kokkuleppele jõuda, kas tegemist oli terroristliku akti või organiseeritud kuritegevusega.”
„See oli palgamõrv,” ütlesin veendunult. „Selles pole kahtlust.”
„Aga kes ometi võis tahta tappa Herb Kovakit?” küsis Claudia. „Ma olen temaga küll ainult kaks korda kohtunud, aga ta tundus olevat nii meeldiv inimene.”
„Täitsa nõus,” ütlesin, „ja mida rohkem ma tema peale mõtlen, seda enam olen veendunud, et ta aeti kindlasti kellegagi segamini. Võib-olla on see täiendav põhjus, miks politsei pole veel öelnud, keda tulistati. Nad ei taha, et mõrvar saaks teada, et tappis vale inimese.”
Ma kõndisin ümber auto selle tagaosa juurde ja tõstsin pagasiluugi üles. Aintreesse jõudes oli väljas soe ja päikeseline kevadpäev ning me otsustasime, et jätame mantlid autosse. Ma vaatasin alla ja nägin mõlemat mantlit seal lebamas, Herbi sinine minu pruuni peal.
„Oh jumal,” ütlesin ma valjusti, muutudes järsku jälle väga emotsionaalseks. „Mis ma sellega peale hakkan?”
„Las ta olla seal,” ütles Claudia ja lõi pagasiluugi pauguga kinni. Ta haaras mu käsivarrest. „Tule, Nick. Sul on aeg voodisse heita.”
„Ma teeksin pigem ühe või paar kanget drinki.”
„Hüva,” ütles Claudia naeratades. „Kõigepealt paar kanget drinki ja siis tuttu.”
Hommikul ei tundnud ma end kuigivõrd paremini, halva enesetunde võisid tekitada need pisut rohkem kui paar kanget drinki, mille ma kõrist alla kulistasin, enne kui kella kahe paiku lõpuks voodisse jõudsin.
Ma polnud kunagi eriline joodik olnud, ammugi veel džokina tegutsedes, kui pidin oma kaalu hoidma. Üleminekueksamid koolis sooritasin ma parimate hinnetega kolmes aines, ning suuresti nii oma vanemate kui ka õpetajate jahmatuseks loobusin mulle pakutud kohast LSE-s, London School of Economicsis2, ning eelistasin sellele elu sadulas. Nii et kaheksateistkümneaastaselt, kui paljud ülikooli läinud noored mehed õppisid, kuidas kasutada oma äsja omandatud vabadust suurte alkoholikoguste kõrist allalaskmiseks, sörkisin mina dressides mööda Lambourni tänavaid või istusin üksi saunas ja üritasin mõnest lisakilost lahti saada.
Ent eelmisel õhtul oli päevaste sündmuste vapustus endast märku andnud. Nii ma siis olingi jõuludest üle jäänud pooliku pudeli ehtsa šoti viskiga välja otsinud ja sellele otsa peale teinud, et seejärel trepist üles voodisse komberdada. Ent loomulikult ei kihutanud alkohol minu peas elutsevaid deemoneid minema ning ma olin suurema osa ööst ärkvel ja vähkresin, kujutledes, kuidas Herb mõne Liverpooli surnukuuri marmoralusel üha külmemaks muutub.
Ilm pühapäeva hommikul oli sama vilets kui minu enesetunne ning koos tugevneva põhjatuulega saabus järjest kohale aprillikuiseid raskeid vihmahooge.
Umbes kella kümne paiku, kui sajus oli tekkinud väike vahe, läksin ma välja pühapäevast lehte ostma ja käisin kärmelt ära Regent’s Park Roadil asuvas ajalehekioskis.
„Kaunist hommikut teile, härra Foxton,” ütles
Londoni majanduskool, 1895. aastal asutatud ja sotsiaalteaduste õpetamisele keskendunud Londoni ülikooli kolledž. Tlk.
