tunda end meelitatuna või kohkununa. Ning kui kõik muu kõrvale jätta, oli ta toona abielus.
Nüüd oli ta lahutatud, lähenes neljakümnele ja näis olevat otsustanud elu nautida. Mitte et ta poleks kõvasti töötanud. Tema tallid Lambournis olid täis, neis oli umbes seitsekümmend treenitavat hobust, ning nagu ma oma kogemuse põhjal teadsin, juhtis ta oma majapidamist hästi ja kindlakäeliselt.
Jan oli olnud minu klient juba kolm aastat, sestpeale, kui ta sai oma eksmehelt laialdast kajastamist leidnud lahutusprotsessi käigus kõrgemas kohtus kopsaka summa.
Ma jumaldasin teda, ja mitte ainult sellepärast, et ta minu eest hoolitses. Võib-olla oleksin pidanud tema kutse veeta üheskoos räpane nädalalõpp vastu võtma, kuid sel juhul oleks kõik muutunud.
„Kuidas mu rahal läheb?” küsis ta.
„On elus ja terve,” vastasin.
„Ja kasvab, ma loodan.” Ta hakkas naerma.
Naerma hakkasin minagi. „Kuidas kontrolletendus oli?”
„Uhke,” ütles ta. „Võtsin kaasa oma tütre Maria ja tema sõbra. Meil oli väga lõbus. Etendus oli vägev.”
Minu ettepanekul oli Jan investeerinud suure summa uude West Endi muusikali, mis põhines Florence Nightingale’i7 elulool ning mille tegevus toimus Krimmi sõja ajal. Ametlik esietendus pidi toimuma alles umbes nädala pärast, kuid kontrolletendused olid juba peale hakanud ning ma olin lugenud mõningaid ajaleheteateid ja eelarvustusi. Neis avaldatud arvamused olid vastakad, kuid see ei tähendanud alati, et etendus ei kujune edukaks. Hoolimata sellest, et New York Times oli Wizard of Ozi edu ära kasutanud muusikali Wicked8 pärast Broadway esietendust maatasa teinud, mängiti seda muusikali juba seitsmendat aastat, kusjuures antud oli kolm tuhat etendust ning lavastus purustas kogu maailmas kassarekordeid.
„Mõned eelarvustused pole head,” ütlesin.
„Ma ei saa aru, miks,” vastas Jan üllatunult. „See tüdruk, kes Florence’it mängib, on lihtsalt võrratu, ja milline hääl! Ta ajab sellega veel varanduse kokku. Olen kindel, et pärisarvustused pärast esietendust saavad olema oivalised.” Ta hakkas naerma. „Aga kui ei ole ja ma kõik kaotan, siis süüdistan oma finantsnõustajat.”
„Olen kuulnud, et ta suudab hullematki taluda,” ütlesin ma ja hakkasin naerma.
Tegelikult polnud seal naerda midagi. Teatrisse investeerimine oli alati olnud strateegia, mis sisaldas suurt riski ja sageli juhtus, et varandust mitte ei võidetud, vaid sellest jäädi ilma. See ei tähenda, et muusse investeerimine olnuks kindlam. Alati oli tegemist õnnemänguga. Teadsin juhtumeid, mil raudkindlaks peetud ja hiigelkasumeid tõotav investeering lendas üsna ootamatult vastu taevast. Suurte sissetöötatud firmade aktsiad tavaliselt ohtu ei kätkenud ja tõid oodatud ühtlast tulu, kuid isegi siin tuli ette erandeid. Enroni aktsiate hind oli kümne nädalaga langenud üheksakümnelt dollarilt vaid mõne sendini, samal ajal kui Ameerika kunagine suurim tervishoiuteenuste osutaja Health South Inc. kaotas New Yorgi börsil üheainsa päeva jooksul 98 % oma väärtusest. Mõlema firma kokkuvarisemise põhjuseks oli olnud pettus ja kahekordne raamatupidamine, mis kurnas tuluallikaid ja sõi ära kasumi, kuid ärikatastroofid võivad anda samasuguse tulemuse. Kui Mehhiko lahel plahvatas British Petroleumi naftaplatvorm, langes firma aktsiate hind kuu ajaga rohkem kui 50 %, kuigi plahvatuse tekitatud kahju ja hilisemad kulutused reostuse likvideerimisele olid tunduvalt väiksemad.
Kas mõni taoline hävitav kaotus võis olla põhjuseks, miks Herb mõrvati?
Ma ei tahtnud uskuda, et see on võimalik.
Tavaliselt korraldas Patrick Lyall igal esmaspäeval nõupidamise, millel arutati meie klientide investeerimisplaane. Kohal olid kõik tema abid, sealhulgas Herb ja mina. Meilt oodati, et uuriksime turgu ja teeksime investeeringute suhtes ettepanekuid – olgu siin näiteks muusikal, mida ma Jan Setterile soovitasin –, kuid firmas toimiti lihtsa ja selge reegli järgi: meie klientide raha ei tohtinud enne Patricku või Gregory heakskiitu ühtegi investeerimistootesse paigutada.
British Petroleumi kaotused olid meid riivanud eeskätt isiklike pensioniplaanide kaudu, ning kuigi midagi head selle juures ei olnud, oli risk siiski sedavõrd hästi jaotatud, et keegi ei jäänud oma särgist ilma, ja tegelikult isegi mitte lipsust. Kindlasti polnud kahju nii suur, et tekitanuks soovi oma finantsnõustaja tappa.
„Sa peaksid tulema minu eest ratsutama,” ütles Jan, tuues mind mu mõtisklustest tagasi olevikku. „Esimene punt läheb välja laupäeval kell pool kaheksa. Tule reedel kohale ja jää ööseks. See meeldiks sulle.”
Nii, kas see oli nüüd kutse minna räpast nädalalõppu veetma?
Ja tõesti, see meeldiks mulle. Pean silmas ratsutamist. Vähemalt ma arvan, et meeldiks, aga ma polnud kaheksa aastat hobuse seljas istunud.
Mul oli nii selgesti meeles too hävitav kaotusetunne, mis mind tabas, kui mulle öeldi, et ma ei tohi enam džokina töötada. Istusin parajasti Londonis High Holbornis džokiklubi kontori tammise laua taga. Minu vastas olid istet võtnud arstliku komisjoni kolm liiget.
Mäletasin peaaegu sõna-sõnalt toda lühikest avaldust, mille tegi komisjoni esimees. „Kahju, Foxton,” ütles ta veel enne, kui me saanuks end toolidel mugavalt sisse seada, „jõudsime järeldusele, et te olete praegu ja ka tulevikus kõlbmatu osalema mistahes ratsavõistlustel. Seetõttu on teie džokilitsents määramata ajaks tühistatud.” Ta hakkas seejärel end püsti upitama, et ruumist lahkuda.
Aga mina istusin ja olin nagu puuga pähe saanud. Mu nahk läks järsku külmaks ja näis, nagu hakkaksid seinad minu poole nihkuma. Olin arvanud, et too kohtumine kolleegiumis on pelgalt formaalsus, üksnes järjekordne vajalik nöök pikal teel paranemise poole.
„Üks hetk,” ütlesin ja pöörasin end toolil nii, et jäin näoga lahkuva esimehe poole. „Mul paluti siia tulla, et ma vastaksin mõnele küsimusele. Mis küsimused need on?”
Esimees jäi uksel seisma. „Meil pole vaja teile mingeid küsimusi esitada. Teie läbivaatuse tulemused on andnud meile kõik nõutavad vastused.”
„Noh, sel juhul on minul teile mõned küsimused, nii et palun istuge.”
Mäletan tema näol üllatunud ilmet, et üks džoki, või ka endine džoki, temaga sellisel toonil räägib. Kuid ta tuli tagasi ja võttis minu vastas uuesti istet. Esitasin talle oma küsimused ning vaidlesin oma hääle kähedaks, ent sellest polnud kasu. „Meie otsus on lõplik.”
Kuid loomulikult polnud ma valmis asja nii jätma.
Lasksin end läbi vaadata ühel kaela- ja seljavigastuste tippspetsialistil, et ta aitaks mul minu seisukohti kaitsta. Kuid tema üksnes kinnitas seda, mida oli öelnud arstlik komisjon, ning lisaks ehmatas mu poolsurnuks.
„Asi on selles,” ütles ta, „et te kukkusite vastu maad sellise jõuga, et teie atlaslüli pressiti sisuliselt selle all olevasse telglülisse. Teil on vedanud, et üldse veel elus olete. Tegelikult on teil kohutavalt vedanud. Peale telglüli vigastuse purunesid kukkumisel ka paljud luuosakesed, mis aitasid kahte lüli koos hoida. Lihtsamalt öeldes: teie pea kõigub ohtlikult kaela otsas ja vähimastki traumast piisab, et pea päris otsast ära tuleb. Sellise kaelaga ei sõidaks mina isegi jalgrattaga, hobusest rääkimata.”
Ega see mind julgemaks küll ei teinud.
„Kas midagi teha ei anna?” küsisin
Briti medõde, õenduse metoodiliste aluste väljatöötaja. Tlk.
Esietendus 2003. aastal. Tlk.
