style="font-size:15px;"> „Aga te ju ei maininudki midagi.”
„Ah, õigus,” ütles ta naerdes. „Ei maininud jah.”
„Kas te olete kindel, et ma ei saa teid millegagi aidata?” küsisin uuesti.
„Jah, täiesti kindel,” vastas Roberts. „Tänan teid.”
Seisin teda vaadates mõne sekundi peatribüüni trepil, kuid ta ei teinud enam mingeid ähmaseid vihjeid selle kohta, mis teda ennist oli vaevanud.
„Nõndaks,” ütlesin. „Pole kahtlust, et kohtan teid mõnel päeval kontoris. Aga praegu hüvasti.”
„Jah,” vastas ta. „Just. Hüvasti.”
Kõndisin minema ja jätsin ta sinna seisma, sirgena nagu püssivarras üle võistlusraja kaugusse vaatama, otsekui oleks ta sügavais mõtteis.
Ma mõistatasin, mida see kõik tähendas.
Mark Vickers võitis tol õhtupoolikul veel kaks korda, sealjuures peavõidusõidu Yellow Diggeril, suhteliselt väikese tõenäosusega kaheksa ühe vastu, nii et Mark läks Billy Searle’i ees nelja võiduga juhtima ja mulle maksti totalisaatorist välja kopsakas rahasumma.
Billy Searle polnud põrmugi õnnelik, kui ta pärast viimast võistlust kaalutoast kokkulepitud kohtumisele saabus.
„Neetud Vickers,” ütles ta mulle. „Kas sa nägid, kuidas ta esimese jooksu võitis? Peksis vaese looma piitsaga poolsurnuks. Kohtunikud oleksid pidanud ta piitsa liigtarvitamise eest võistlustest osavõtuks kõlbmatuks tunnistama.”
Otsustasin, et ma ei ütle, et minu arvates kasutas Mark Vickers esimeses jooksus oma piitsa üpris tagasihoidlikult ja finišeerus nii, nagu on ratsutamisõpikus kirjas. Ta võttis appi käed ja kannused ja oli hobuse peapikkuse jagu ees. Olukorda arvestades poleks selline avaldus ehk kõige diplomaatilisem olnud. Otsustasin Billyle mitte mainida, et ka Mark on minu klient.
„Aga sul on veel piisavalt aega, et ta kinni püüda,” ütlesin, kuigi teadsin, et aega ei olnud ja et Mark Vickers oli suurepärases vormis, ent Billy mitte.
„Praegu on minu kord,” ütles Billy ägedalt. „Ma olen kõik need aastad oma võimalust oodanud, ja nüüd, kui Frank on vigastud, kaotan ma mingile noorele uustulnukale.”
Elu võib julm olla. Billy Searle oli minust neli aastat vanem ja kõigil möödunud kaheksa aastal oli ta meistrivõistlustel teiseks jäänud. Iga kord oli teda võitnud üks ja seesama mees, jahivõidusõidule spetsialiseerunud ning kõigi sellel alal tegutsejate poolt parimaks tunnistatud Frank Miller. Kuid möödunud detsembris oli Frank kukkudes rängalt oma jalga vigastanud ega olnud enam neli kuud võistelnud. Sel aastal, esimest korda sel kümnendil, pidi tšempiondžokiks saama keegi teine, ent pärast Mark Vickersi tänast kolmikvõitu näis tõenäoline, et Billy see ei ole. Ja isegi aeg ei töötanud enam Billy kasuks. Kolmkümmend kolm oli jahivõidusõidudžoki jaoks juba kõrge vanus ning uus põlvkond ilmutas andekust, suurt andekust, lisaks kannustas neid võidujanu.
Ma sain väga hästi aru, et Billyl pole tegelikult üldse tuju oma rahaasju arutada, kuigi see oli olnud just tema, mitte mina, kes eelmisel õhtul helistas ja soovis Cheltenhamis kiiresti kokku saada. Kuid ma olin Londonist kohale sõitnud, et temaga rääkida, ega tahtnud, et sellele teekonnale kulutatud aeg raisku läheks.
„Mis see oli, millest sa rääkida tahtsid?” küsisin temalt.
„Ma tahan oma raha tagasi saada,” ütles ta järsku.
„Mida see tähendab, tagasi saada?” küsisin.
„Ma tahan Lyall ja Blackilt kogu oma raha tagasi saada.”
„Aga su raha ei ole ju Lyall ja Blacki käes,” ütlesin. „See on investeeritud toodetesse, mille me koos sinuga välja valisime. Need kuuluvad endiselt sulle.”
„Ükskõik, ma tahan seda ikkagi tagasi,” ütles ta.
„Miks?” küsisin.
„Lihtsalt tahan,” ütles ta tigedalt. „Ja ma ei pea sulle ütlema, miks. See on minu raha ja ma tahan seda tagasi.” Ta püüdis ennast tõega vihaseks ajada. „Kahtlemata võin ma oma rahaga teha, mis tahan.”
„Olgu, olgu, Billy,” ütlesin, püüdes teda maha rahustada. „Loomulikult on sul õigus see raha tagasi saada, aga see pole nii lihtne. Mul tuleb sulle kuuluvad aktsiad ja võlakohustused maha müüa. Ma saan seda teha homme.”
„Tore,” ütles ta.
„Aga Billy,” sõnasin, „mõned sinu investeerimistooted osteti, pidades silmas pikaajalist kasvu. Alles eelmisel nädalal hankisin ma sulle mõned valitsuse võlakirjad tähtajaga 30 aastat. Kui ma pean need homme maha müüma, saad sa tõenäoliselt kahju.”
„Ei hooli,” ütles ta. „Mul on praegu raha vaja.”
„Hea küll,” ütlesin. „Kuid sinu finantsnõustajana pean ma uuesti küsima, miks on sul nii kiiresti raha vaja. Kui mulle jääks müügiks rohkem aega, saaksid sa suuremat tulu.”
„Mul ei ole rohkem aega,” ütles ta.
„Miks siis?”
„Ma ei saa sulle rääkida.”
„Billy,” küsisin, „kas sa oled mingis jamas?”
„Ei, loomulikult mitte,” ütles ta, aga tema kehakeelest võis aimata teistsugust vastust.
Enamasti mäletasin peaaegu kogu oma klientide investeerimisportfellide sisu, ja Billy Searle polnud mingi erand. Tema investeerimisportfell oli suhteliselt väikesemahuline, kui pidada silmas aastaid, mil ta oli olnud oma kutseala tipus, kuid Billyle oli alati meeldinud rohkem kulutada kui säästa, ta sõitis kalliste autodega ja peatus uhketes hotellides. Ent nii palju kui ma mäletasin, oli tal kõrvale pandud umbes sada viiskümmend tuhat naela, mis kogus kenasti protsente ajaks, mil Billy pensionile jääb, ja seda oli kindlasti rohkem, kui tal võinuks eales kuluda uue auto või puhkuse jaoks välismaal.
„Hüva, Billy,” ütlesin. „Hakkan homme kõike müüma. Aga läheb paar päeva, enne kui sa raha kätte saad.”
„Kas homme ei saa?” Tal oli meeleheitlik ilme. „Mul on just homme raha vaja.”
„Billy, see pole lihtsalt võimalik. Ma pean need aktsiad ja võlakirjad maha müüma, kandma raha firma kliendiarvele ning sealt edasi sinu arvele. Pankades öeldakse alati, et iga ülekande peale võib minna kolm päeva, nii et kokku võib kuluda nädal, kuid arvatavasti saab siiski veidi kiiremini. Täna on teisipäev. Kui veab, võib sul raha reedeks käes olla, aga tõenäoliselt saad selle esmaspäeval.”
Billy muutus kahvatuks.
„Billy,” pärisin, „kas sa päris kindlasti ei ole mingis jamas?”
„Ma olen ühele tüübile võlgu, muud midagi,” ütles ta. „Ta tahab, et ma homseks talle ära maksan.”
„Aga sina pead talle ütlema, et see on võimatu,” ütlesin. „Ja selgita talle, miks. Olen kindel, et ta saab aru.”
Billy heitis mulle pilgu, mis ütles kõik. Oli selge, et kõnealune
