rääkimata sellest, et keskelt lähevad läbi teie ülejäänud keha närvid, ning isegi ajutüvi ulatub otsapidi telglülini. Ma ei usu, et metallplaadist oleks siin abi, pigem tekitaks see täiendava probleemi, milleta oleks targem läbi ajada. Tavaelus hoiavad teie lihased kõike kenasti koos ja teie kael peaks korras olema – püüdke vaid autoavariid vältida.” Ta naeratas mulle. „Ja mida te ka ei teeks, ärge kaklusse sattuge.”
Veel mitu nädalat pärast seda ma peaaegu ei pööranudki pead ja võtsin magamise hõlbustamiseks mõneks ajaks uuesti kasutusele kaelatoe. Mäletan, millist õudu tekitas minus aevastamine, sest ma kartsin, et mul lendab pea otsast, ning ma ei julgenud minna hobuste juurdegi, rääkimata neile selga istumisest. Niipalju siis minust kui muretust riskijast. Mis mu kaela puutus, siis selles osas poleks järelevalveametnik saanud mulle midagi ette heita.
„Ma tahaksin küll tulla ja vaadata, kuidas su hobused töötavad,” ütlesin Janile, pöördudes tagasi olevikku. „Aga kardan, et ma ei saa ratsutada.”
Jan paistis olevat pettunud. „Mina arvasin, et sa tunned selle järele igatsust.”
„Tunnen küll,” vastasin. „Aga ma ei julge oma kaelaga riskida.”
„Kui pagana kahju,” ütles ta.
Oli küll pagana kahju. Ma tahtnuks tõesti jälle ratsutada.
Võrreldes mu Londoni kontoris veedetud ajaga oli iganädalane võistlustel käimine meeldiv vaheldus, kuid mingis mõttes oli see ka piin. Ma lobisesin iga päev sõbralikult oma klientidega. Kui nemad kandsid oma võistlussärke, tundsin ma tõelist valu ja tahtsin jälle olla üks nende hulgast. Ma istusin isegi nüüd, pärast kõiki neid aastaid, mõnikord päeva lõpul autos ja nutsin oma kaotust taga. Miks? Miks? Miks minuga sellised asjad juhtusid?
Raputasin pead, ehkki peaaegu märkamatult, ja ütlesin endale, et sellised enesehaletsuslikud mõtted tuleb peast välja heita. Mul oli palju, mille eest tänulik olla ning ma pidanuks olema õnnelik, et olen kahekümne üheksa aastane ja elus ning et mul on töö ja et ma olen majanduslikult kindlustatud.
Ent kuidas küll ma tahtnuks taas džoki olla.
Jälgisin esimest jooksu peatribüünilt, kust avanes rajale hea vaade; eredas päikesepaistes ilmusid nähtavale erkrohelised võistlussärgid, džokid ratsutasid kerges galopis 3,2 kilomeetri pikkuse tõketega võidusõiduraja starti.
Nagu alati hakkas kustumatu igatsus olla seal koos nendega mul kõhus soolikaid keerama. Mõtlesin, kas ma sellest üldse kunagi vabanen. Kuigi mu viimane, õnnetult lõppenud võistlus toimus just nimelt Cheltenhamis, ei tundnud ma selle koha suhtes vähimatki vastumeelsust. Mitte hipodroom polnud süüdi, et ma nii raskelt vigastada sain. Ma ei jäänud pärast kukkumist halvatuks ega saanud surma tegelikult just sealsete parameedikute suurepärase hoolitsuse tõttu.
Cheltenham oli üldse esimene hipodroom, mida ma teadsin, ning ma armastasin seda kohta endiselt. Ma kasvasin just hipodroomi kõrval asuvas Prestbury külas, ja igal hommikul teel kooli sõitsin oma jalgrattal sealt mööda. Märtsikuus jahivõidusõidufestivali eel oli erutus, mis haaras mitte ainult hipodroomi, vaid kogu linna, kehutanud mind tegutsema: esmalt hobuse selga istuma, seejärel ühelt kohalikult treenerilt koolivaheajaks tööd nuiama ning lõpuks sundinud mind loobuma esialgsest kavatsusest alustada ohutut akadeemilist karjääri, et vahetada see kutselise džoki ohtliku ameti vastu.
Cheltenham oli jahivõidusõidu kodu. Kui Grand National oli kõige kuulsam jahivõidusõit maailmas, siis iga ratsahobuse omanik tahtnuks pigem võita Cheltenhami kuldkarikat.
Grand National oli händikäp-võistlus, nii et parematel hobustel ratsutasid raskemad džokid. Händikäp-kihlvedude korraldaja unistas, et kõik hobused ületaksid finišijoone ühes suures kihutavas summas. Ent see oli umbes sama nagu soovida, et Usain Bolt jookseks olümpiamängudel sadat meetrit kummikutes, et teistelegi võiduvõimalust anda. Seevastu Cheltenhami kuldkarikale peetud võistlusel kandsid kõik hobused ühesuguse raskusega koormat (kui märadele tehtav mõningane mööndus välja arvata), ning võitja oli tõeline tšempion.
Mina olin sellel võistlusel osalenud armetu autsaiderina ainult üks kord ja mul polnud vähimatki võiduvõimalust, ent mäletan sellegipoolest enne võistlust džokide riietusruumis valitsenud pinget. Kuldkarikas polnud mitte lihtsalt järjekordne võidusõit, see oli pealtvaatajate silme all sündiv ajalugu ja võistlustulemus läks kirja ka siis, kui hobune enne finišit raja ääres peatus, sealhulgas minu ratsu.
Minust eemal vasakul, sirge kaugemas otsas kutsuti viisteist esimeses jooksus osalevat hobust stardijoonele. „Lähe anti,” kostis valjuhäälditest, ja juba nad jooksid.
3,2 kilomeetri pikkusel rajal, kus takistused paiknesid üksteise lähedal, kostis puust tõkkeid tabavate kapjade klobin selgesti peatribüünil seisvate pealtvaatajate kõrvu. Kõigepealt tormasid hobused mööda sirget meie suunas ja pöörasid siis vasakule, et alustada hipodroomil üha kiirust kasvatades teist täisringi. Kolm hobust ületasid viimase tõkke külg külje kõrval, ning džokide jalad, käed ja piitsad sundisid ratsusid ülesmäge finiši poole sööstma.
„Esimeseks tuli Fallen Leaf,” öeldi valjuhäälditest.
Mark Vickers, teine tšempionitiitlile pretendeeriv džoki selles jooksus, oli kasvatanud oma edu Billy Searle’i ees ühelt hobuse kehapikkuselt kahele.
Ja turueit Martin Gifford oli võitnud hobust treeninud, hoolimata sellest, et ta ise avaldas looma võimete suhtes kahtlust. Mõtlesin, et äkki tahtis ta lihtsalt oma hobuse kõrget alghinda hoida ja soovitas teistel inimestel tema peale mitte kihla vedada. Vaatasin mu käes olevat võistluste programmi ja otsustasin panna väikese summa kolmandas jooksus võistleva Yellow Diggeri peale: see oli teine hobune, kellel Martini sõnul polnud võiduvõimalusi.
Pöördusin, et minna tagasi kaalutuppa, ja vaatasin maha, et peatribüüni trepil mitte komistada.
„Tere, Nicholas.”
Ma vaatasin üles. „Oo, härra Roberts,” ütlesin üllatunult. „Ma ei teadnudki, et te käite ratsavõistlustel.”
„Oo jaa,” ütles ta. „Olen alati käinud. Tegelikult minul ja mu vennal on mõned hobused, keda treenitakse. Ja ma käisin tihti vaatamas, kui teie ratsutasite. Te olite hea džoki. Oleksite võinud tõusta suurte hulka.” Ta ajas huuled prunti ja vangutas pead.
„Tänan teid,” ütlesin.
Härra Roberts – või siis tiitli ja täisnimega kõrgeauline kolonel Jolyon Westrop Roberts, autasustatud Sõjaristiga, Briti impeeriumi ordu ohvitser, Balscotti krahvi noorem poeg, oli meie klient. Kui täpne olla, siis Gregory Blacki klient, kuid ma olin Robertsiga Lombard Streeti kontoris üpris tihti kohtunud. Sel ajal kui paljud kliendid rahulduvad sellega, et lasevad meil nende raha eest hoolt kanda, kuulus Jolyon Roberts inimeste hulka, kes tahtsid oma investeeringutel kogu aeg „ninapidi” juures olla.
„Kas teil on vaba päev?” küsis Roberts.
„Ei,” vastasin naerdes, „vaadake, ma kohtun pärast võistlust ühe oma kliendi, džoki Billy Searle’iga.”
Ta noogutas ja jäi siis vait. „Ma arvan et…” Uus paus. „Ei, sel pole tähtsust.”
„Kas ma saan teid kuidagi aidata?” küsisin.
„Ei, kõik on korras,” ütles ta. „Unustage ära.”
„Unustan, aga mida?” küsisin.
„Ah
