meil on ju kohustus teatada kõigest, mis tundub meile seadusevastane.”
„Ja kas sinul on tõendeid, et ta tahab selle rahaga teha midagi seadusevastast?”
„Ei.” Ma jäin vait. „Aga mind huvitab, kas ratsaspordi määrustiku reeglite vastu eksimine on ebaseaduslik?”
„Sõltub sellest, mida ta teeb,” ütles Patrick. „Hobuste peale mängijate petmine on ebaseaduslik. Kas mäletad seda kohtuasja Old Baileys9 mõni aasta tagasi?”
Muidugi mäletasin.
„Billy rääkis mulle, et ta on ühele kutile raha võlgu,” ütlesin. „Jääb mulje, et ta vajab sadat tuhandet. See on väga suur võlg. Mõtlesin korraks, et äkki on ta pundis mõne kihlveovahendajaga.”
„Kihlvedude sõlmimine ei ole ebaseaduslik,” ütles Patrick.
„Võib-olla mitte,” jäin nõusse, „aga kui kutseline džoki ratsavõistlustel panuseid teeb, on see ränk määrusterikkumine.”
„See pole meie mure,” ütles ta. „Ja kui sa Billyle mingeid küsimusi esitad, katsu jumala pärast teha seda delikaatselt. Meil lasub ju ka kohustus hoida temaga seonduv saladuses.”
„Olgu, ma püüan. Kohtume homme kontoris.”
„Just,” ütles Patrick. „Ah jaa. Veel üks asi. Too politseinik helistas eile ja küsis sind.”
„Minu mobiili peale ta ei helistanud. Mobla oli kogu päeva sees, kuigi siin see neetud riistapuu ei tööta. Mu ema elab mobiililevi augus.”
„Ei, ega sellest poleks nagunii midagi olnud, sest paistab, et ta käitus proua McDowdiga üpris jõhkralt, nii et too daam keeldus talle sinu numbrit andmast. Proua McDowd ütles sellele politseinikule, et sind ei ole ja sinuga ei saa ka ühendust.”
Ma hakkasin naerma. Vana armas proua McDowd, üks meie kontori kartmatutest vastuvõtulaua töötajatest.
„Mida ta tahtis?” küsisin ma.
„Paistab, et nad soovivad, et sa tuleksid Herbi korterisse. See on vist seotud sinu kui tema testamendi täitjaga.”
Patrick andis mulle politseiniku numbri ja ma salvestasin selle oma telefoni. „Helista talle, eks? Ma ei taha, et proua McDowd politsei töö segamise pärast vahistataks.”
„Olgu,” ütlesin. „Kohtume homme.”
Katkestasin kõne ja helistasin vanemuurija Tomlinsonile.
„Aa, härra Foxton,” ütles ta. „Hea, et te helistasite. Kuidas te end tunnete?”
„Hästi,” vastasin, ja mõtlesin, miks see teda huvitab.
„Kas teie varvas on terve?” küsis ta.
„Vabandust?”
„Teie varvas,” kordas politseinik. „Vastuvõtulaua töötaja rääkis mulle, et käisite operatsioonil.”
„Ah see,” ütlesin, püüdes naeru alla suruda. „Varbaga on kõik korras, tänan teid. Millega ma saan kasulik olla?”
„Kas härra Kovak oli isiklikku laadi rahalistes raskustes?”
„Mis mõttes?”
„Kas ta oli võlgu?”
„Minu teada ei olnud,” ütlesin. „Vähemalt mitte rohkem kui me kõik. Miks te seda küsite?”
„Härra Foxton, kas te olete piisavalt terve, et tulla härra Kovaki korterisse? On üht-teist, mille üle ma tahaksin teiega nõu pidada, ja ma vajan teie kui tema testamenditäitja nõusolekut, võtmaks tema korterist mõnda eset, millel on uurimise seisukohast tähtsust. Kui vaja, võin teile auto järele saata.”
Jäin mõtlema oma kavandatud käigust Cheltenhami võiduajamistele.
„Homme sobiks paremini.”
„Muidugi,” ütles ta. „Äkki siis kell kaheksa hommikul?”
„Homme kell kaheksa sobib hästi,” sõnasin ma. „Tulen kohale.”
„Kas on vaja teile auto järele saata?”
Miks mitte, mõtlesin. „Jah, see oleks suurepärane.”
Mul tuli vist hakata lonkamist harjutama.
Billy Searle’il polnud mingit tuju mulle selgitada, miks tal äkki seda raha vaja läheb.
„Pane see kuradi papp lihtsalt mu pangaarvele,” karjus ta.
Me seisime enne esimest jooksu kaalutoa esisel terrassil ja meie suunas hakati päid pöörama.
„Billy, jumala pärast, rahune maha,” ütlesin vaikselt, kuid otsustavalt.
Sellest polnud abi.
„Ja mida põrgut sa siin üldse teed?” karjus ta vastuseks. „Sa peaksid istuma oma laua taga ja mu neetud raha kokku ajama.”
Peapöörajaid tekkis juurde.
Niipalju siis Patricku soovitusest ajada asju delikaatselt.
„Billy, ma üksnes püüan sind aidata.”
„Mul pole vaja su kuradi abi!” Ta ajas huuled torru ja lausa sülitas need sõnad välja, külvates mind üle tillukeste süljepritsmetega.
Võistlust kajastavad ajakirjanikud nihkusid meile lähemale.
Ma tasandasin häält, küünitasin ettepoole ja rääkisin talle otse kõrva. „Kuula nüüd mind, sa väike jubedik. On päris selge, et sa vajad kellegi abi ja mina olen sinu poolt.” Tegin pausi. „Helista mulle, kui oled maha rahunenud. Raha on reedeks sinu pangas.”
„Ma ju rääkisin sulle, et vajan sadat tuhandet juba täna õhtul,” karjus ta ja peaaegu nuttis. „Mul on täna raha vaja.”
Nüüd olime juba poolte Cheltenhami pealtvaatajate tähelepanu keskmes.
„Anna andeks,” ütlesin vaikselt, püüdes mingisugustki väärikust säilitada. „See on võimatu. Raha jõuab kohale reedeks, kui sul veab, siis neljapäevaks.”
„Neljapäev on liiga hilja,” karjus Billy mulle. „Neljapäevaks on mul toss väljas.”
Polnud mingit mõtet seal seista ja vaielda ja lasta kõigil võistlustele tulnutel kuulda iga viimast kui sõna, ning ma kõndisin lihtsalt minema, olles hästi teadlik, et nüüd olid leheneegrid raisakotkastena meie ümber kogunenud ja kribasid, pliiatsid punased, oma märkmikesse kirjutada. Vähemalt ei paistnud kusagilt Martin Giffordi, toda viie tärniga turueite, kuid polnud kahtlust, et päeva lõpuks teab ta iga viimast kui üksikasja.
„Miks sa tahad mind tappa?” karjus Billy mulle täiest kõrist järele.
Ma ei teinud temast väljagi ja jätkasin soovist omaette olla kõndimist tarandiku poole, kus hobuseid enne võistlust
Inglismaa ja Wales’i keskkriminaalkohus asukohaga Londonis. Tlk.
