Sõrmuste sõrme panemisest polnud me viimasel ajal päris kindlasti rääkinud, ka polnud me arutlenud teiste inimeste laste üle, aga kui seda oleks tehtud, kas mulle oleksid sellised jutud endiselt meeldinud?
„Aga teie papsiga pole küll just parimad abielu reklaamijad,” ütlesin, ja vahest ei talitanud nii öeldes kõige targemini.
„Lollus,” ütles ema, pööras end ja vaatas mulle otse silma. „Me olime kolmkümmend aastat abielus ja andsime sulle elu. Minu meelest on see väga hästi.”
„Aga te ju lahutasite,” ütlesin umbusklikult. „Ja tülitsesite omavahel kogu aeg.”
„Noh, võib-olla tülitsesimegi,” ütles ema uuesti pottidega tegelema asudes. „Aga sellegipoolest oli see tore. Ja ma ei kahetse.” Olin hämmingus. Küllap pani vanus teda niiviisi rääkima. „Ei,” jätkas ema, „ma ei kahetse seda sekundikski, sest vastasel juhul poleks sind olemas.”
Mis mul öelda oli? Mitte midagi. Eks ma olin siis vait.
Ema vaatas veel kord minu poole. „Ja nüüd tahan ma endale lapselapsi.”
Ahaa, mõtlesin ma. Mingi põhjus pidi ju ometi olema.
Ja mina olin ainuke laps.
„Teil oleks siis endil kah võinud rohkem lapsi olla,” ütlesin naerdes. „Pole õige kõike ühele kaardile panna.”
Ema seisis liikumatult paigal ja ma arvasin, et ta hakkab nutma.
Asetasin oma veiniklaasi köögilauale, tegin sammu ettepoole ja panin emale käe ümber õlgade.
„Anna andeks,” ütlesin. „Ma poleks pidanud seda ütlema.”
„Pole viga,” ütles ema, võttis pabertaskuräti ja tupsutas sellega silmi. „Sina ju ei teadnud.”
„Ei teadnud mida?” küsisin ma.
„Mitte midagi. Unusta ära.”
Kui see pani teda nüüdki, pärast kõiki möödunud aastaid, pisaraid valama, siis ikka oli midagi.
„Ole nüüd, emps,” ütlesin. „On näha, et miski teeb sulle muret. Räägi mulle.”
Ema ohkas. „Me tahtsime rohkem lapsi. Tahtsime palju lapsi. Kuigi sul kulus tulemiseks üsna tükk aega, sest me olime selleks ajaks juba kaheksa aastat abielus olnud. Ma olin nii õnnelik, et sa olid poiss.” Ema naeratas mulle ja silitas mu põske. „Aga mul oli sees miskit valesti läinud ja rohkem me lapsi ei saanud.”
Nüüd olin mina see, kes oleks äärepealt nutma hakanud. Olin endale alati vendi ja õdesid tahtnud.
„Loomulikult me üritasime,” ütles ema. „Ja ühel korral jäin ma rasedaks, aga kolmandal kuul toimus nurisünnitus, mis oleks mu peaaegu tapnud.”
Taas ei teadnud ma, mida öelda, ja taas ei öelnud ma midagi. Selle asemel kaisutasin ema.
„Just see oligi põhjus, miks meie abielu oli nii õnnetu,” ütles ema. „Su isa, rumal mees, muutus aja jooksul nii kibestunuks, et ma rohkem lapsi ei saanud. Ma arvan, et põhjus oli minu kehas, aga ma ei saanud sinna midagi parata, või kuidas? Ma püüdsin nii väga seda korvata, aga…” Ema jättis jutu katki.
„Oh, emps,” ütlesin ja kallistasin teda veel kord kõvasti. „Kui kole.”
„Pole midagi,” ütles ta, tõukas end minust lahti ja läks tagasi pliidi juurde. „See oli tükk aega tagasi, ja kui ma praegu kartulitega ei tegele, küpsevad nad üle.”
Istusime õhtusöögiks köögilaua taha ja ma õgisin end kurguni täis.
Tundsin, et olen juba nagu pall, kuid ema üritas mind veelgi sööma sundida.
„Äkki veel üks tuuletasku?” küsis ta, kõlgutades kuhjaga täis lusikat mu taldriku kohal.
„Emps,” ütlesin. „Enam ei mahu. Mulle ei lähe enam miski sisse.”
Ema näis olevat pettunud, kuid tegelikult olin ma söönud tunduvalt rohkem kui tavaliselt, isegi siin majas. Olin püüdnud talle meele järele olla, aga nüüd aitas. Veel üks suutäis, ja mu kõht võinuks lõhkeda. Ema ise polnud samal ajal söönud peaaegu mitte midagi.
Kui mina olin pressinud endale sisse pool lehma koos mäetäie kartulite ja köögiviljadega, oli ema nokitsenud väikese ümmarguse praetüki kallal nagu lind, olles niigi söötnud suurema osa sellest hallile ülekaalulisele kassile, kes peaaegu kogu õhtusöögi vältel end vastu tema jalga hõõrus ja nurru lõi.
„Ma ei teadnudki, et sa oled kassi võtnud,” ütlesin.
„Mina ei võtnud kassi,” ütles ema. „Kass võttis minu. Ta lihtsalt saabus ühel päeval siia ja pole sestpeale eriti ära läinudki.”
Kui ta kassi pidevalt praelõikudega toidab, oli see ju loomulik.
„Mõnikord on ta ära paar päeva, koguni nädala, aga tavaliselt tuleb lõpuks ikka tagasi.”
„Mis ta nimi on?” küsisin.
„Pole aimugi,” vastas ema. „Kaelarihma tal pole. Ta on külaline, mitte pidev elanik.”
Nagu mina, mõtlesin ma. On siin vaid kõhutäie pärast.
„Kas sa homme võiduajamistele lähed?” küsis ema.
Aprillikuised võistlused Cheltenhamis kestsid kaks päeva.
„Jah, vaatan paari esimest jooksu,” ütlesin ma. „Aga hommikul pean ma siin pisut tööd tegema. Mul on arvuti kaasas. Kas ma sinu telefoni ja lairibaühendust võin kasutada?”
„Loomulikult võid,” ütles ema. „Aga mis ajal sa kavatsed lahkuda? Ma ei taha sind minema kihutada, aga mul on homme pärastlõunal küla ajalooseltsi väljasõit.”
„Esimene start antakse kell kaks,” ütlesin. „Kella kaheteistkümne paiku olen läinud.”
„Siis teen ma sulle enne minekut midagi süüa.”
Mõte täiendavatest toidukogustest oli peaaegu talumatu. Ja ma teadsin, et ta on valmis ostma toiduaineid ka korraliku inglise hommikueine tarbeks.
„Ei, ema, suur tänu,” ütlesin. „Ma kohtun siin homme lõuna ajal ühe kliendiga.”
Ema heitis mulle uuriva külgpilgu, otsekui mõista andes, et teab, et ma valetasin talle äsja.
Tal oli õigus.
„See ei meeldi mulle, aga me peame tema tahtmist tegema,” ütles Patrick, kui ma talle kell kaheksa hommikul köögist oma ema telefonilt helistasin. „Diana saab selle asja kohe endale.” Diana oli veel üks tema abi, kes oli äsja sooritanud sõltumatu finantsnõustaja kutseeksami. „Kas sa oled täna veel Cheltenhamis?”
„Jah,” vastasin. „Aga jään vist ainult esimeseks kolmeks jooksuks.”
„Proovi veel kord Billy Searle’iga rääkida. Las ta vaatab asjale rahulikult.”
„Ma püüan,” vastasin.
