target="_blank" rel="nofollow" href="#n1" type="note">1.
Soojuse, tänu ja sügava imetlusega.
Ta on mulle Wallanderist jutustanud palju niisugust, mida ma varem ei teadnud.
eessõna
Alles siis, kui olin lõpetanud kaheksanda ja viimase loo Kurt Wallanderist, taipasin, millist alapealkirja olin kogu aeg tulutult otsinud. Kui kõik, või vähemalt enamik, oli valmis, sain aru, et alapealkiri oleks loomulikult pidanud olema „Romaanid Rootsi riigi murest”.
Aga selle peale tulin ma juba liiga hilja. Hoolimata asjaolust, et kõik raamatud on variatsioon ühel ja samal teemal: „Mis toimub 1990-ndatel Rootsi õigusriigiga? Kuidas saab demokraatia püsima jääda, kui õigusriigi vundament on murenenud? Kas Rootsi demokraatia hind on nii kõrge, et ühel päeval ei tasu see ennast enam ära?”
Neid küsimusi puudutab ka enamik mulle tulnud kirju. Paljud lugejad on väljendanud vägagi arukaid mõtteid. Minu jaoks annab see kinnitust sellest, et Wallander on omal moel olnud eestkõnelejaks paljude inimeste süvenevale ebakindlusele, vihale ning elutervele arusaamisele õigusriigi ja demokraatia vahelistest suhetest. Paksud kirjad või lakoonilised postkaardid maailma sellistest nurkadest, millest ma kuulnudki polnud, kõikvõimalikel kellaaegadel tulnud telefonikõned, e-kirjades kõnelenud ärritunud hääled.
Õigusriigi ja demokraatia kõrval on mulle esitatud küsimusi ka muudel teemadel. Mõned neist on puudutanud lugejate poolt elevusega tuvastatud ebajärjekindlust. Peaaegu kõigil juhtudel, kui lugejad on avastanud „eksimusi”, on neil õigus olnud. (Ja lubage mul samas kohe märkida, et järjekindlusetust võib avastada ka siit köitest. Olgu siis juba kohe öeldud, et käesolevas raamatus avaldatu on õige! Toimetajate peale ei tohi langeda vähimatki varju. Ma poleks osanud endale Eva Stenbergist paremat toimetajat tahtagi.)
Kuid enamikus kirjades esitatakse küsimus: mis toimus Wallanderi elus enne romaanisarja algust? Kui kuupäevaliselt täpsustada, siis enne 8. jaanuari 1990? Enne seda varajast talvehommikut, kui Wallander oma voodis telefonihelina peale ärkab, ehk sissejuhatust romaanile „Näota mõrvarid”. Mõistan väga hästi inimesi, kes küsivad, kuidas see kõik tegelikult algas. Tegevustiku alguses on Wallander 42 aastat vana. Kuid selleks ajaks on ta juba pikalt politseis töötanud, ta on olnud abielus ja lahutanud, tal on laps, ja mingil ajal on ta Malmöst lahkunud ning Ystadi kolinud.
Lugejad on küsinud. Ja loomulikult olen ka mina ise selle peale mõelnud. Üheksa aasta jooksul olen vahel sahtleid kraaminud, kaevanud tolmustes paberikuhjades või tuhninud diskettide ühe- ja nullijadade hulgas.
Mõni aasta tagasi, kui olin lõpetanud viienda raamatu „Valejälg”, mõistsin, et olin mõtetes hakanud kirjutama jutustusi ajast, mis eelnes romaaniseeria algusele. Taas see maagiline kuupäev – 8. jaanuar 1990.
Kogusin need jutustused kokku. Mõned on varem ajakirjanduses avaldatud. Neid olen vaid pisut kõpitsenud. Osa kronoloogilisi vigu ja liigseid sõnu on kõrvaldatud. Kaks jutustust ilmuvad selles raamatus esmakordselt.
Kuid ma ei lase neid tekste trükki ainult sellepärast, et need sahtlite koristamise käigus välja tulid. Kogumik ilmub sellepärast, et see on eelmisel aastal pandud punktile järgnev hüüumärk. Mõnikord on hea liikuda vähi kombel tagurpidi. Alguspunktini. Ajani enne 8. jaanuari 1990.
Ükski pilt pole kunagi täielik. Kuid need mosaiigikillud tuleks minu arvates lisada.
Ülejäänut katab vaikuse loor, nüüd ja edaspidi.
noahoop
1
Esialgu oli ainult udu.
Või nagu paks, valge ja vaikne meri. Surmamaastik. See oli esimene mõte, mis Kurt Wallanderile pähe tuli, kui ta tasapisi uuesti pinnale hakkas tõusma. Et ta oli juba surnud. Ta oli kõigest 21-aastane. Noor politseinik, vaevu täisealine. Ja siis tormas tema poole võõras mees, nuga käes, ja ta ei jõudnud kõrvale viskuda.
Hiljem oli ainult valge udu. Ja vaikus.
Aegamööda ta ärkas, pöördus tagasi ellu. Peas virvendasid ähmased pildid. Ta proovis neid kinni püüda nagu liblikaid. Kuid pildid libisesid käest ja tal õnnestus toimunu ainult äärmise pingutusega taastada …
Wallanderil oli vaba päev. Oli 3. juuni 1969 ja ta oli äsja saatnud Mona Taani laeva peale; see polnud uus kiirlaev, vaid üks neist vanadest, mis sõitis Kopenhaagenisse piisavalt kaua, et selle aja jooksul jõuaks rahulikult süüa. Mona pidi sõbrannaga kokku saama, võib-olla lähevad nad Tivolisse, kuid poodidesse kohe kindlasti. Wallander oleks tahtnud kaasa minna, sest tal oli vaba päev. Kuid Mona keeldus. Reis oli ainult naistele mõeldud. Mehed kaasa ei saanud.
Nüüd vaatas ta, kuidas laev sadamast välja sõitis. Mona pidi õhtul tagasi tulema ja tema lubas loomulikult vastu tulla. Kui ilm ka õhtul veel ilus on, siis lähevad nad koos jalutama. Ja pärast seda Wallanderi Rosengårdi korterisse.
Juba paljas mõte sellest erutas Wallanderit. Ta kohendas pükse, läks üle tänava ja astus jaamahoonesse. Ta ostis paki sigarette – John Silverit, nagu alati – ja pani suitsu veel enne jaamahoonest väljumist põlema.
Wallanderil polnud selleks päevaks mingeid plaane. Oli teisipäev ja ta oli vaba. Ta oli palju ületunde teinud, põhiliselt Lundis ja ka Malmös toimunud Vietnami sõja vastaste meeleavalduste tõttu. Malmös tekkisid kokkupõrked. Olukord ei meeldinud Wallanderile sugugi. Ta ei teadnud õieti, mida arvata demonstrantide nõudmisest, et USA väed peavad Vietnamist lahkuma. Eelmisel päeval oli ta püüdnud sellest Monaga rääkida, kuid Monal polnud muud seisukohta peale selle, et „demonstrandid rikuvad korda”. Kui Wallander siiski peale käis ja arvas, et ega seegi pole õige, kui maailma suurima sõjalise võimsusega riik Aasia väikese põllumajandusmaa puruks ehk „tagasi kiviaega” pommitab, nagu oli lehes ühte kõrgemat USA sõjaväelast tsiteeritud, nähvas tüdruk, et mingi kommunistiga ta küll abielluda ei kavatse.
Wallander sattus segadusse. Arutelu jäi soiku. Ja Monaga tahtis ta igal juhul abielluda, selles oli ta kindel. Piigal olid helepruunid juuksed, terav nina ja kitsas lõug. Mona polnud võib-olla kõige ilusam tüdruk, keda Wallander oli näinud. Kuid ometi tahtis ta nimelt seda tüdrukut.
Nad olid tuttavaks saanud aasta tagasi. Wallander oli enne seda olnud üle aasta koos Helenaga, kes töötas linnas ühes laevandusfirmas. Ühel päeval teatas Helena lihtsalt, et suhe on läbi, ta oli leidnud kellegi teise. Wallander jäi alguses keeletuks. Pärast istus ta terve nädalavahetuse oma korteris ja töinas. Ta oli armukadedusest hullumas, pühkis siis pisarad ära, sõitis raudteejaama pubisse ja jõi ennast täis. Seejärel sõitis ta koju tagasi ja töinas edasi. Kui ta nüüd mõnikord sellest pubist mööda läks, jooksid tal üle selja külmavärinad. Sinna ei tõsta ta oma jalga enam iialgi.
Järgnesid mõned rasked kuud, mil Wallander püüdis panna Helenat meelt muutma ja tema juurde tagasi tulema. Kuid tüdruk lükkas kõik tema ettepanekud järsult tagasi, läks pealetükkivusest raevu ja ähvardas lõpuks asja politseisse anda. See sundis Wallanderi taganema. Ja kummalisel kombel tundus, et siis oligi kõik möödas. Helena võis rahus oma uue poisiga koos olla. See juhtus ühel reedesel päeval.
Samal õhtul sõitis ta üle mere Taani ja Kopenhaagenist tagasisõidul sattus ta istuma ühe kuduva tüdruku kõrvale, kelle nimi oli Mona.
Wallander läks mõtteisse vajunult läbi linna. Mõtles, mida Mona ja tema sõbranna hetkel teevad. Siis läks mõte nädal tagasi juhtunu peale. Kontrolli alt väljunud meeleavalduse peale. Või oli ehk süüdi hoopis tema ülemus, kes ei suutnud olukorda õigesti hinnata? Wallander kuulus improviseeritud taustajõududesse, kes pidid reservis ootama. Neid kutsuti alles siis, kui valitses juba täielik segadus. Selle
