ma ikka veel lapselapsi ei saa?” küsis ta seejärel.
Ent läks vastust ootamata minema.
Wallander vaatas talle järele. Mõtles, kui hea see on, et isa nüüd Österleni kolib. Siis pole neil enam ohtu juhuslikult kokku joosta.
Wallander elas Rosengårdis vanas majas. Kogu piirkonda ähvardas pidev lammutamisoht. Kuid talle meeldis seal, ehkki Mona oli talle öelnud, et kui nad abielluvad, siis kolivad nad mujale. Wallanderi korteris oli üks tuba, köök ja kitsuke vannituba. See oli tema esimene oma korter. Mööbli oli ta ostnud oksjonitelt ja erinevatest sisustuspoodidest. Seintel rippusid lillede või paradiisisaarte piltidega plakatid. Kuna vahel käis ka isa tal külas, siis tundis ta kohustust riputada diivani kohale ka üks isa maalitud maastik. Ta oli valinud ilma metsiseta pildi.
Kuid kõige olulisem asi toas oli grammofon. Wallanderil oli vähe plaate. Enamasti olid need ooperimuusika plaadid. Neil kordadel, kui mõned kolleegid politseist tal külas käisid, olid nad alati küsinud, kuidas ta küll suudab säärast muusikat kuulata. Sellepärast oli ta hankinud ka mõned sellised plaadid, mida siis peale panna, kui külalised tulevad. Talle arusaamatul põhjusel pidasid paljud politseinikud lugu Roy Orbisonist.
Ta sõi lõunat, jõi kohvi ja tegi korteri enam-vähem korda. Grammofon mängis sel ajal Jussi Björlingi plaati. See oli tema esimene plaat, lootusetult ära kriibitud, kuid ta mõtles tihti, et kui majas peaks järsku tulekahju puhkema, siis selle plaadi päästaks ta esimesena.
Ta oli plaadi just teist korda peale pannud, kui hakati vastu lage kolkima. Wallander keeras muusika vaiksemaks. Tema kohal elas pensionil naisterahvas, kes oli varem lillepoodi pidanud. Naabri nimi oli Linnea Almqvist. Kui muusika Wallanderi korteris tema meelest liiga valjusti mängis, hakkas ta vastu põrandat kolkima. Ja Wallander keeraski kuulekalt vaiksemaks. Aken oli lahti, kardin, mille Mona üles oli riputanud, liikus tuules, ja ta viskas voodisse pikali. Ta tundis väsimust ja laiskust. Tal oli täielik õigus end välja puhata. Ajaviiteks hakkas ta üht vana Lektyri2 numbrit lehitsema. Kui Mona pidi külla tulema, peitis ta ajakirja hoolega ära. Kuid peagi jäi ta magama, ajakiri põrandal.
Ta ärkas võpatades mingi valju heli peale. Raske oli kindlaks teha, kust see tuli. Ta tõusis üles ja läks kööki vaatama, kas midagi on põrandale kukkunud. Seal oli kõik korras. Siis läks ta tuppa tagasi ja vaatas aknast välja. Õu majade vahel oli tühi. Pesunööril rippus üksik sinine dress ja liikus kergelt tuules. Wallander läks voodisse tagasi. Ärkamine oli katkestanud ta unenäo. Unes oli olnud ka kohvikus nähtud tüdruk. Kuid uni oli segane ja kaootiline.
Ta tõusis ja vaatas kella. Kolmveerand neli. Ta oli maganud üle kahe tunni. Ta istus köögilaua äärde ja kirjutas nimekirja, mida tuleb poest tuua. Mona oli lubanud Kopenhaagenist midagi juua osta. Ta pistis nimekirja taskusse, võttis jope ja pani välisukse enda järel kinni.
Siis jäi ta poolhämaruses seisma. Naaberkorteri uks oli irvakil. See üllatas Wallanderit, sest korteris elav mees oli aravõitu ja alles maikuus lasknud uksele lisaluku panna. Wallander kaalus, kas jätta asi sinnapaika, kuid otsustas siiski koputada. Korteris elas üksik pensionil olev meremees, tema nimi oli Artur Hålén. Ta elas majas juba enne seda, kui Wallander sinna kolis. Nad tervitasid teineteist ja vahetasid vahel trepil kokku sattudes mõned mittemidagiütlevad laused, kuid see oli ka kõik. Wallander polnud kunagi näinud ega kuulnud, et Hålénil oleks keegi külas käinud. Hommikuti kuulas naaber raadiot, õhtuti vaatas televiisorit. Kuid kell kümme valitses alati vaikus. Wallander mõtles mõnikord, kui palju tema naistuttavate külaskäikudest ja eriti öistest erutatud häältest Håléni juurde läbi kostis. Kuid loomulikult ei küsinud ta selle kohta kunagi midagi.
Wallander koputas veel korra. Vastust ei tulnud. Siis lükkas ta ukse lahti ja hüüdis. Korteris valitses vaikus. Kõhklevalt astus ta esikusse. Talle lõi vastu sumbunud, spetsiifiline vana mehe lõhn. Wallander hüüdis uuesti.
Nähtavasti unustas ta ukse lukku panna, kui välja läks, mõtles Wallander. On ta ju ikkagi umbes seitsmekümne ringis. Võib-olla on hakanud mälu teda alt vedama.
Wallander heitis pilgu kööki. Vahariidega kaetud laual oli kohvitassi kõrval kokku kortsutatud ennustusvõistluse kupong. Siis lükkas ta toa ukse ees oleva eesriide kõrvale. Ta jahmatas. Hålén lamas põrandal. Mehe valge särk oli verine. Tema kõrval oli revolver.
Pauk, mõtles Wallander. Ma kuulsin revolvrilasku.
Tal hakkas halb. Surnud inimesi oli ta varemgi näinud. Uppunuid ja end üles poonuid. Põlenud või liiklusõnnetuses tundmatuseni moondunud inimesi. Kuid ta polnud selle vaatepildiga siiani harjunud.
Ta vaatas toas ringi. Håléni korter oli tema enda oma peegelpilt. Sisustus oli kasin. Mitte ühtegi lille, mitte ühtegi iluasja. Voodi oli tegemata.
Wallander jäi veel hetkeks surnukeha vaatama. Hålén oli end nähtavasti rindu tulistanud. Ja ta oli surnud. Sellele järeldusele jõudmiseks polnud Wallanderil vaja isegi pulssi katsuda.
Ta läks kiiresti oma korterisse tagasi ja helistas politseisse. Ütles, kes ta on – kolleeg – ja rääkis, mis on juhtunud. Siis läks ta alla tänavale ja jäi patrullautot ootama.
Politsei ja kiirabi jõudsid kohale peaaegu ühel ajal. Wallander noogutas autost välja astunud meestele. Ta tundis neid.
„Mis sa siin leidsid?” küsis üks politseinikest. Tema nimi oli Sven Svensson, Landskronast pärit mees; kord korterivarast taga ajades kukkus ta kibuvitsaheki sisse ja sai sellest okkad tagumikku, pärast seda kutsutigi teda ainult Okkaks.
„Minu naaber,” vastas Wallander. „Ta on ennast maha lasknud.”
„Hemberg on teel,” ütles Okas. „Kriminalistid peavad ju kõik üle vaatama.”
Wallander noogutas. Ta teadis. Kodus aset leidnud surmajuhtumit, ükskõik, kui loomulik see ka ei paistnud, pidi politsei alati uurima.
Hembergil oli teatud kuulsus. Mitte ainult positiivne. Ta läks kergesti põlema ja võis oma kolleegidele halvasti öelda. Kuid samal ajal oli ta oma töös ka nii silmapaistev, et keegi ei julgenud talle tegelikult vastu hakata. Wallander tundis, et hakkab närvitsema. Kas ta oli midagi valesti teinud? Hemberg tabaks selle hetkega ära. Ja kui Wallanderil õnnestub ametikõrgendust saada, siis hakkab ta koos kriminaalkomissar Hembergiga töötama.
Wallander seisis tänaval ja ootas. Kõnnitee ääres peatus tume Volvo ja sealt tuli välja Hemberg. Ta oli üksi. Kulus mõni sekund, enne kui ta Wallanderi ära tundis.
„Mida paganat sina siin teed?” küsis Hemberg.
„Ma elan siin,” vastas Wallander. „Mu naaber laskis end maha. Ma helistasin politseisse.”
Hemberg kergitas huvitatult kulme.
„Kas sa nägid teda?”
„Mis mõttes nägin?”
„Kas nägid, kuidas ta end maha lasi?”
„Muidugi mitte!”
„Kuidas sa siis tead, et see oli enesetapp?”
„Relv on surnukeha kõrval.”
„Ja mis sellest?”
Wallander ei teadnud, mida vastata.
„Sa pead õppima õigeid küsimusi esitama,” ütles Hemberg. „Kui tahad kriminaalpolitseisse tööle tulla.
Lektyr – 1923–1987 ilmunud noorte meeste nädalaleht, mis avaldas lisaks detektiivi-, vesterni- ja seiklusjuttudele ka erootilisi pilte. –
