andnud talle asu.
Ta ei osanud seda kuidagi seletada.
Kuid järsku muutus see tunne väga tugevaks.
Ta ei teadnud, mis see täpselt oli. Peale selle, et see oli seotud Håléniga. Ta mõtles juhtunu uuesti läbi. Pauk, mis teda üles ajas, irvakil uks, surnukeha toa põrandal. Mees, kes juhuslikult elas tema kõrvalkorteris, oli teinud enesetapu.
Kuid selles oli midagi, mis ei klappinud. Wallander läks tuppa ja viskas voodile pikali. Kuulatas mõttes uuesti mürtsu. Kas ta oli veel midagi kuulnud? Enne või pärast? Kas unenägudesse oli veel mingeid hääli kostnud? Ta sobras mõtetes, kuid ei leidnud midagi. Ometi oli ta kindel. Ta oli midagi kahe silma vahele jätnud. Ta jätkas mõttes otsimist. Kuid vastuseks oli vaid vaikus. Ta tõusis voodist püsti ja läks kööki tagasi. Kohv oli jahtunud.
Ma kujutan endale ette, mõtles ta. Ma nägin seda oma silmaga, samuti Hemberg ja kõik teised. Üksik vana mees, kelle mõõt oli täis saanud.
Tunne, et ta oli midagi näinud, kuid mitte aru saanud selle tähendusest, oli visa kaduma.
Samal ajal taipas ta, et loomulikult on mõte teatud määral ahvatlev. Et ta märkas midagi, mis jäi Hembergil tähele panemata. See annaks talle võimaluse veelgi kiiremini kriminaalpolitseisse tööle saada.
Ta vaatas kella. Aega oli veel küllalt, enne kui ta pidi Monale Taani praami peale vastu minema. Ta pani kohvitassi kraanikaussi, võttis võtmekimbu ja läks Håléni korterisse. Toas oli kõik täpselt samamoodi nagu siis, kui ta surnukeha avastas, välja arvatud see, et laip oli nüüd ära viidud. Kuid tuba oli sama. Wallander vaatas aeglaselt ringi. Kuidas tegutseda? mõtles ta. Kuidas avastada seda, mis on sul silme ees, ilma et sa seda tegelikult näeksid?
Midagi seal oli, selles oli ta veendunud.
Kuid ta ei näinud seda.
Ta läks kööki ja istus toolile, kus varem oli istunud Hemberg. Ennustusvõistluse kupong oli tema ees laual. Wallander ei teadnud Inglise jalgpallist eriti palju. Õigupoolest ei teadnud ta jalgpallist üldse midagi. Kui ta vahel harva õnnemänge mängis, siis ostis ta loteriipileti. See oli kõik.
Ta nägi, et kupong oli täidetud järgmiseks laupäevaks. Hålén oli sellele kirjutanud koguni oma nime ja aadressi.
Wallander läks tuppa tagasi ja jäi seisma akna alla, et tuba teise nurga alt vaadelda. Tema pilk peatus voodil. Hålénil olid riided seljas, kui ta endalt elu võttis. Kuid voodi oli tegemata. Hoolimata sellest, et muus osas valitses korteris pedantne kord. Miks ta voodit ära ei teinud? mõtles Wallander. Ei võinud ju olla, et ta magas riietes, ärkas ja lasi end seejärel voodit üles tegemata maha? Ja miks on köögilaual täidetud ennustusvõistluse kupong?
See ei klappinud. Kuid see ei pruukinud ka midagi muud tähendada. Håléni otsus kõigele lõpp teha võis tulla väga järsku. Ta võib-olla mõistis, et oli mõttetu hakata voodit veel viimane kord üles tegema.
Wallander istus toa ainsasse tugitooli. See oli lohku istutud ja kulunud. Ma kujutan endale asju ette, mõtles ta taas. Kohtuarst jõuab otsusele, et see oli enesetapp, tehniline uurimine kinnitab, et kuul oli tulistatud sellest relvast ja et päästikule vajutas Hålén ise.
Wallander otsustas korterist lahkuda. Nüüd pidi ta end pesema ja riideid vahetama ning siis Monale vastu minema. Kuid miski hoidis teda paigal. Ta läks kummuti juurde ja hakkas selle sahtleid avama. Esimese asjana leidis ta kaks meremehepassi. Artur Hålén oli noorena kena mees. Heledad juuksed, lai naeratus. Wallanderil oli raske mõista, et pildilt vaatas talle vastu sama mees, kes oli oma viimased päevad vaikselt ja tagasitõmbunult Rosengårdis elanud. Kõige vähem sobis pilt tema meelest kokku kellegagi, kes ühel päeval endalt elu võtab. Aga ta teadis, kui vale see mõte on. Enesetapjaid ei saa iialgi mingite kindlate mallide järgi lahtritesse jagada.
Ta leidis värvilise põrnika ja läks sellega akna alla. Karbi alla oli tema arvates trükitud „Brasil”. Suveniir, mille Hålén oli mõnelt oma reisilt ostnud. Wallander jätkas sahtlite läbivaatamist. Võtmed, erinevate riikide metallraha, ei midagi sellist, mis oleks tähelepanu äratanud. Kõige alumises sahtlis, poolenisti põhja katva kulunud ja katkise paberi all oli pruun ümbrik. Kui Wallander selle lahti tegi, leidis ta vana foto. Pildil oli pruutpaar. Tagaküljel oli fotoateljee nimi ja kuupäev. 15. mai 1884. Ateljee asus Härnösandis. Lisaks oli keegi sinna kirjutanud: Manda ja mina meie pulmapäeval. Vanemate pulmapilt, mõtles Wallander. Neli aastat hiljem sündis poeg.
Kummutiga ühele poole saanud, läks ta raamaturiiuli juurde. Tema üllatuseks oli seal mitmeid saksakeelseid raamatuid. Välimuse järgi otsustades oli neid palju lehitsetud ja põhjalikult loetud. Lisaks olid seal mõned Vilhelm Mobergi raamatud, Hispaania kokaraamat ja mõned mudellennundusele pühendatud ajakirja numbrid. Wallander raputas imestusega pead. Pilt Hålénist oli tunduvalt keerukam, kui ta aimatagi oskas. Ta jättis raamaturiiuli sinnapaika ja vaatas voodi alla. Tühi. Siis läks ta kapi juurde. Riided olid korralikult puu peale riputatud, kolm paari kingi hoolikalt viksitud. Ainult tegemata voodi, mõtles Wallander uuesti. See häirib üldpilti.
Ta pani parajasti riidekapi ust kinni, kui helises uksekell. Wallander võpatas. Ootas. Helistati uuesti. Wallanderil tekkis tunne, et ta viibib keelatud alal. Ta ootas veel silmapilgu. Kuid kui kell kolmas kord helises, läks ta esikusse ja avas ukse.
Trepikojas seisis hallis mantlis mees. Ta vaatas hämmastunult Wallanderile otsa.
„Kas ma eksisin uksega?” küsis ta. „Ma otsin härra Håléni.”
Wallander püüdis rääkida sobivama, ametliku tooniga.
„Tohin ma küsida, kes te olete?” küsis ta tarbetult järsult.
Mees kortsutas kulmu.
„Kes te ise olete?” küsis ta.
„Ma olen politseinik,” ütles Wallander. „Kriminaalassistent Kurt Wallander. Kas oleksite nüüd kena ja vastaksite minu küsimusele, kes te olete ja mida te tahate?”
„Ma müün ühte teatmeteost,” vastas mees leplikult. „Käisin siin eelmisel nädalal raamatuid esitlemas. Artur Hålén palus mul täna tagasi tulla. Lepingu ja esimese sissemakse saatis ta juba ära. Ma pidin üle andma esimese köite ja veel ühe raamatu, mille iga uus ostja kingituseks saab.”
Ta võttis portfellist kaks raamatut, nagu tahaks ta Wallanderile oma jutu tõelevastavust kinnitada.
Wallander kuulas teda üha kasvava imestusega. Tunne, et miski pole nii, nagu peaks, muutus järsku tugevamaks. Ta astus kõrvale ja noogutas raamatutega mehele, et see sisse astuks.
„Kas midagi on juhtunud?” küsis too.
Wallander juhatas ta küsimusele vastamata kööki ja andis märku laua äärde istuda.
Siis taipas Wallander, et tal tuleb nüüd esimest korda surmasõnum edasi anda. See oli temas alati pelgust tekitanud. Kuid ta mõtles ka, et tema ees pole kadunukese lähedane, vaid kõigest raamatumüüja.
„Artur Hålén on surnud,” ütles ta.
Mees teisel pool lauda ei saanud nähtavasti aru.
„Aga ma ju rääkisin temaga täna!”
„Minu meelest te ütlesite, et kohtusite eelmisel nädalal.”
„Ma helistasin täna hommikupoolikul ja küsisin, kas talle sobib, kui ma täna õhtul siit läbi tulen.”
