et see sind eriti ei häiri. Kui kaua sa õigupoolest siin elasid?”
„Üheksateist aastat. Rohkem kui küll.”
„Vähemalt sentimentaalsuses ei saa sind süüdistada. Saad sa ikka aru, et jutt käib praegu minu lapsepõlvekodust?”
„Maja on maja,” vastas isa. „Ma olen linnast tüdinud. Ma tahan maale kolida. Seal saan ma rahus maalida ja oma Egiptuse- ning Itaalia-reise kavandada.”
Wallander läks jala Rosengårdi. Ilm oli pilves. Mõte, et isa ära kolib ja tema lapsepõlvekodu võib-olla lammutatakse, painas teda.
Ma olen sentimentaalne, mõtles ta. Võib-olla sellepärast mulle meeldibki ooperimuusika? Küsimus on ainult selles, kas sentimentaalsusele kalduvast inimesest võib saada hea politseinik?
Järgmisel päeval Wallander helistas ja uuris puhkusereisi tarbeks rongiaegu. Mona oli ühes meeldiva mulje jätnud pansionaadis toa kinni pannud. Ülejäänud päeva patrullis Wallander Malmö kesklinnas. Talle tundus, et näeb kogu aeg tüdrukut, kes teda mõni päev tagasi kohvikus sõimama tuli. Ta igatses juba päeva, mil saab mundri seljast ära võtta. Kõikjal märkas ta eeskätt endavanuste vastumeelseid või põlastavaid pilke. Ta patrullis koos ülekaalulise ja aeglase politseiniku Svanlundiga. Too rääkis kogu aeg ainult sellest, et läheb järgmisel aastal pensionile ja kolib Hudiksvalli lähedale oma isatallu. Wallander kuulas hajameelselt ja poetas vahetevahel mõne mittemidagiütleva kommentaari. Peale mõne joobes isiku äraajamise mänguväljakult ei juhtunud muud midagi ja Wallanderil olid jalad valusad. See oli esimene kord, ehkki ta oli selleks ajaks juba nii palju patrullinud. Ta mõtles, kas põhjuseks on tema üha suurem igatsus pääseda tööle kriminaalpolitseisse. Koju jõudes lasi ta kausi vett täis. Ta pistis jalad sooja vette ja mõnutunne levis üle terve keha.
Ta pani silmad kinni ja mõtles ees ootavale puhkusereisile. Siis on neil Monaga aega segamatult oma tulevikku planeerida. Ja peagi, lootis ta, riputab ta mundri varna ning kolib üles sellele korrusele, kus töötab Hemberg.
Silm vajus korraks kinni. Aken oli irvakil. Keegi põletas väljas nähtavasti sodi. Ta tundis nõrka suitsulõhna. Võib-olla põletati kuivanud oksi. Miski pragises nõrgalt.
Ta võpatas ja lõi silmad lahti. Kes peaks tagaõues sodi põletama? Ja aedadega eramaju läheduses ei olnud.
Siis märkas ta suitsu.
See tungis esikust korterisse. Ukse juurde joostes ajas ta veekausi ümber. Trepikoda oli suitsu täis. Ometigi ei tekkinud tal kahtlustki, kus põleb.
Håléni korteris möllas tulekahju.
2
Hiljem mõtles Wallander, et vähemalt seekord õnnestus tal igati määrustepäraselt tegutseda. Ta jooksis oma korterisse tagasi ja helistas tuletõrjesse. Siis tormas ta trepist üles, prõmmis Linnea Almqvisti uksele ja aitas naise alla tänavale. Naabriproua punnis alguses vastu, kuid Wallander võttis tal otsustavalt käest kinni. Välisuksest välja jõudes avastas Wallander, et tal on ühe põlve peal suur haav. Kui ta oma korterisse tagasi oli läinud, et päästeametisse helistada, komistas ta kausi otsa ja lõi põlve vastu lauaäärt. Alles nüüd märkas ta, et põlv veritseb.
Kustutamine käis kiiresti, sest selleks ajaks, kui Wallander suitsulõhna tundis ja tuletõrje välja kutsus, polnud tuli jõudnud veel levida. Kui ta päästjate juhi juurde läks, et uurida, kas tulekahju põhjus on juba välja selgitatud, saatis too ta minema. Vihaselt läks ta oma korterisse ja tõi politseiniku töötõendi. Pealiku nimi oli Faråker, see oli umbes kuuekümneaastane punetava näo ja valju häälega meesterahvas.
„Sa oleksid võinud ju öelda, et sa oled politseinik,” ütles ta.
„Ma elan selles majas. Mina helistasin tuletõrjesse.”
Wallander rääkis Håléniga juhtunust.
„Inimesi sureb liiga palju,” ütles Faråker kindlal toonil.
Wallander ei teadnud, kuidas seda üllatavat kommentaari õieti tõlgendada tuleks.
„Aga see tähendab, et korter oli tühi,” kordas Wallander.
„Tundub, et see algas esikust,” lausus Faråker. „Kurat teab, äkki oli süütamine.”
Wallander vaatas teda küsivalt.
„Kuidas sa seda juba praegu öelda oskad?”
„Aastate jooksul õpid üht koma teist,” vastas Faråker, ise samal ajal mingeid korraldusi andes.
„Küll sa näed seda ükskord isegi,” jätkas ta ja hakkas vana piipu täis toppima.
„Kui see oli süütamine, siis tuleb ju kriminaalpolitsei kohale kutsuda,” ütles Wallander.
„Nad on juba teel.”
Wallander läks kolleegidele appi uudishimulikke eemale ajama.
„Teine tulekahju tänase päeva jooksul,” ütles Wennströmi-nimeline tuletõrjuja. „Hommikul põles Limhamni lähedal üks puitvooderdis.”
Wallander mõtles hetkeks, kas süüdlane võis olla tema isa, kes oli otsustanud maja maha põletada, kui juba nagunii kolimiseks läks. Kuid ta heitis selle mõtte kiiresti peast.
Kõnnitee ääres peatus auto. Wallander märkas üllatusega, et tulijaks on Hemberg. Hemberg viipas Wallanderi enda juurde.
„Kuulsin väljakutset,” ütles ta. „Tegelikult oli Lundin siia teel. Aga ma mõtlesin, et tulen parem ise, sest ma tundsin aadressi ära.”
„Tuletõrjeülem kahtlustab süütamist.”
Hemberg krimpsutas nägu.
„Niisama oletamisi on pagana palju,” ütles ta. „Ma tunnen Faråkerit peaaegu viisteist aastat. Pole vahet, kas põlema läheb korsten või automootor, tema jaoks on kõik tulekahjud süütamised. Tule kaasa, ehk õpid midagi.”
Wallander läks Hembergile järele.
„Mis sa selle kohta ütled?” küsis Hemberg.
„Süütamine.”
Faråkeri toon oli väga kindel. Wallander aimas, et kahe mehe vahel valitses sügav vastastikune vaen.
„Mees, kes siin elas, on surnud. Kes hakkaks tema korterit põlema panema?”
„See on sinu asi välja uurida. Mina ütlen lihtsalt, et see oli süütamine.”
„Kas me võime sisse minna?”
Faråker hõikas ühe tuletõrjuja enda juurde, too lubas neil majja minna. Tuli oli kustutatud ja kõige tihedam suits välja tuulutatud. Nad astusid korterisse. Esik oli välisuksest alates mustaks põlenud. Kuid esikut korteri ainsast toast eraldavast eesriidest kaugemale polnud tuli jõudnud. Faråker osutas postkastiluugile.
„See sai alguse siit,” ütles ta. „Algul hõõgus ja sai siis hoo sisse. Siin pole elektrijuhtmeid ega midagi muud, mis oleks võinud iseeneslikult süttida.”
Hemberg kükitas ukse juurde. Siis vedas ta ninaga õhku.
„Võimalik,
