on, kes öösel seal käis?”
Hemberg kehitas õlgu.
„Sa vastasid sellele ise. Keegi, kellel oli võti. Kes otsis midagi, millest ta ei tahtnud ilma jääda. Jutt läheb kiiresti laiali. Inimesed nägid politseiautosid ja kiirabi. Paari tunni pärast teadsid juba paljud, et Hålén on surnud.”
„Ikkagi on imelik, et see inimene läbi akna välja hüppas.”
Hemberg muigas.
„Ta võib-olla arvas, et sa oled korterivaras,” ütles ta.
„Varas, kes annab uksekella?”
„Tavaline moodus kindlaks teha, kas keegi on kodus.”
„Öösel kell kolm?”
Hemberg viskas pastaka käest ja nõjatus tahapoole.
„Paistab, et sa kahtled,” ütles ta ega varjanud, et Wallander oli hakanud talle närvidele käima.
Wallander taipas otsekohe, et oli läinud liiga kaugele, ja asus taganema.
„Ei, sugugi mitte,” ütles ta. „Loomulikult oli see enesetapp.”
„Hästi,” ütles Hemberg. „Olgu siis nii. Hea, et sa ette kandsid. Ma saadan mõned poisid sinna korterit üle vaatama. Seejärel tuleb veel ainult kohtuarstide ja kriminalistide ekspertiise oodata. Kui need on käes, siis võime Håléni materjalid kausta panna ja ära unustada.”
Hemberg pani käe telefonile, andes sellega märku, et jutuajamine on lõppenud, ja Wallander lahkus kabinetist. Ta tundis end idioodina. Perutama hakanud idioodina. Mida ta õieti oli endale ette kujutanud? Et oli mõrva jälile sattunud? Ta läks alla oma kabinetti ja otsustas endamisi, et Hembergil on õigus. Kõik mõtted Hålénist tuleb unustada. Ja jätkata mõnda aega usina tavapolitseinikuna.
Samal õhtul tuli Mona Rosengårdi. Nad sõid õhtust ja Wallander ei rääkinud sõnagi sellest, mis ta otsustanud oli. Selle asemel palus ta hiljaks jäämise pärast vabandust. Mona võttis vabanduse vastu ja jäi ööseks tema juurde. Nad lamasid kaua ärkvel ja rääkisid juulikuust, mil nad pidid koos kaheks nädalaks puhkusele minema. Nad polnud ikka veel otsustanud, mida puhkuse ajal teha. Mona töötas naistejuuksurina ja tema palk polnud kuigi suur. Ta unistas kunagi oma salongi avamisest. Ka Wallanderi palk polnud kiita. Täpsemalt öeldes 1896 krooni kuus. Autot neil polnud ja tuli hoolikalt planeerida, et raha puhkuse jaoks jätkuks.
Wallander oli teinud ettepaneku sõita põhja poole tundrusse matkama. Ta polnud Stockholmist põhja pool kunagi käinud. Kuid Mona tahtis sõita kuhugi sellisesse kohta, kus saaks ujuda. Nad uurisid, kas ühistest säästudest jätkuks Mallorcale sõiduks. Kuid see oleks olnud liiga kallis. Selle asemel pani Mona ette, et nad sõidaksid Taani, Skagenisse. Ta oli seal lapsepõlves oma vanematega mõned korrad käinud ja need puhkused jäid talle eluks ajaks meelde. Pealegi oli ta välja uurinud, et sealsetes odavates pansionaatides oli veel vabu kohti. Enne uinumist õnnestus neil kokkuleppele jõuda. Nad sõidavad Skagenisse. Mona pidi juba järgmisel päeval toa kinni panema, Wallander aga uurima Kopenhaagenist väljuvate rongide sõiduplaane.
Järgmisel õhtul, 5. juunil, käis Mona oma Staffanstorpis elavatel vanematel külas. Wallander mängis oma isaga mõni tund pokkerit. Imekombel oli isa seekord heas tujus ega hakanud Wallanderi elukutsevalikut kritiseerima. Kui tal õnnestus veel tagatipuks oma pojalt kaardimängus viiskümmend krooni võita, läks ta tuju nii heaks, et ta tõi välja konjakipudeli.
„Ükskord sõidan ma Itaaliasse,” ütles ta, kui nad olid klaasid kokku löönud. „Ja siis tahan ma veel ka Egiptuse püramiide oma silmaga näha.”
„Misjaoks?”
Isa silmitses teda tükk aega vaikides.
„See oli erakordselt rumal küsimus,” ütles ta. „Loomulikult tuleb enne surma Roomat näha. Ja püramiide. See on ju siililegi selge.”
„Mis sa arvad, kui paljudel rootslastel on tegelikult nii palju raha, et Egiptusesse sõita?”
Isa tegi näo, et ei kuule tema vastuväidet.
„Aga ma ei kavatsegi surra,” lisas ta selle asemel. „Ma kolin hoopis Löderupi.”
„Kuidas majaost edeneb?”
„Juba ostetud.”
Wallander vaatas teda üllatunult.
„Mis sa sellega mõtled?”
„Et ma juba ostsin maja ja maksin raha ka ära. Kinnistunumber on Svedala 12:24.”
„Aga ma pole seda ju näinudki!”
„Ega sina seal elama ei hakka, vaid mina.”
„Kas sa oled seal käinud?”
„Ma nägin maja pildi pealt. Sellest piisab. Ma ei sõida ilmaasjata kuhugi. See takistab mu tööd.”
Wallander oigas endamisi. Ta oli kindel, et isa on majaostuga alt tõmmatud. Samamoodi tüssatud nagu siis, kui ta müüs oma maale suurte Ameerika autodega kohale saabunud hangeldajatele.
„See oli nüüd küll uudis,” ütles Wallander. „Kas tohib küsida, millal sa kavatsed kolida?”
„Veoauto tuleb reedel.”
„Kas sa kolid juba sel nädalal ära?”
„Sa kuuled ju, mis ma räägin. Järgmine kord mängime kaarte juba Skåne poriste põldude vahel.”
Wallander laiutas käsi.
„Millal sa pakkida kavatsed? Siin on ju kohutav segadus.”
„Ma oletasin, et sul pole aega. Sellepärast palusin, et su õde tuleks mulle appi.”
„Kui ma täna õhtul poleks tulnud, siis oleksin järgmine kord lihtsalt tühja maja eest leidnud?”
„Jah, seda küll.”
Wallander sirutas käe tühja klaasiga välja. Isa kallas selle kitsilt pooleni täis.
„Ma ei tea ju isegi seda, kus see asub. Löderup? Kas see on siin- või sealpool Ystadi?”
„See on siinpool Simrishamni.”
„Kas sa ei võiks mu küsimusele vastata?”
„Juba vastasin.”
Isa tõusis püsti ja pani konjakipudeli ära. Siis osutas ta kaartidele.
„Kas teeme veel ühe ringi?”
„Mul pole rohkem raha. Aga ma püüan õhtuti tulla ja aidata sul pakkida. Kui palju sa maja eest maksid?”
„Selle olen ma juba ära unustanud.”
„Ei või olla! Kas sul on siis nii palju raha?”
„Ei ole. Aga mind ei huvita raha.”
Wallander mõistis, et selgemat vastust ta ei saa. Kell oli juba pool üksteist. Ta pidi koju minema ja magama heitma. Samas oli tal
