style="font-size:15px;"> Wallander läks väljaku äärde vorstiputka juurde. Siis istus ta pingile, sõi ja vaatas äraolevalt saiatüki pärast kaklevaid kajakaid.
Neil ei tulnud Monaga tülisid just sageli ette, kuid iga kord läks see talle hinge. Südames teadis ta, et see läheb järgmiseks päevaks üle. Siis on tüdruk jälle endine. Kuid mõistus ei aidanud muret peletada. See näris edasi.
Koju jõudes istus Wallander köögilaua äärde ja püüdis keskenduda kõrvalkorteris juhtunust kokkuvõtte tegemisele. Kuid ta ei jõudnud oma arust sellega kuhugi. Pealegi tundis ta end ebakindlalt. Kuidas kuriteopaiga uurimist ja analüüsi tegelikult läbi viiakse? Ta taipas, et hoolimata politseikoolis õpitust oli tal vajaka liiga paljudest põhioskustest. Poole tunni pärast viskas ta pliiatsi vihaselt lauale. Kõik oli vaid ettekujutus. Hålén oli end maha lasknud. Ennustusvõistluse kupong ja raamatumüüja seda fakti ei muutnud. Pigem tuleks tal kahetseda, et tal Håléniga tolle eluajal rohkem kokkupuutumist ei olnud. Võib-olla muutus üksindus mehe jaoks lõpuks väljakannatamatuks?
Wallander kõndis korteris rahutult ja murelikult edasi-tagasi. Mona oli olnud pettunud. Ja tema oli selle põhjustanud.
Ta kuulis, kuidas tänaval sõitis auto mööda. Selle avatud akendest kostis muusikat. „The House of the Rising Sun”. Mõni aasta tagasi oli see lugu tohutult populaarne. Aga mis bändi nimi oli? Kinks? Wallander ei mäletanud. Seejärel mõtles ta, et tavaliselt kostis sel ajal läbi seina Håléni televiisori nõrk heli. Nüüd oli kõik vaikne.
Wallander istus diivanile ja tõstis jalad lauale. Mõtles oma isa peale. Talvemantli ja tuttmütsi ning ilma sokkideta jalgade peale. Kui kell poleks juba nii palju olnud, siis oleks ta isa juurde sõitnud ja temaga kaarte mänginud. Kuid väsimus hakkas peale tulema, ehkki kell polnud veel üksteistki. Ta pani teleka käima. Sealt tuli mingi vestlussaade nagu tavaliselt. Võttis natuke aega, enne kui ta sai aru, et osalejad arutlesid tasapisi saabuva uue ajastu eelistest ja puudustest. Arvutite ajastust. Ta pani teleka kinni. Jäi veel natukeseks ajaks istuma, võttis end siis haigutades riidest lahti ja läks voodisse.
Peagi ta juba magas.
Tagantjärele ta ei saanudki aru, mis teda üles ajas. Kuid järsku oli ta täiesti ärkvel, kuulatas hämara suveöö hääli. Miski oli teda üles ajanud, selles oli ta kindel. Võib-olla tänaval mööda sõitnud katkise summutiga auto? Praokil akna ees liikusid aeglaselt kardinad. Ta pani silmad uuesti kinni.
Siis kuulis ta midagi otse oma pea kõrval.
Keegi oli Håléni korteris. Ta pidas hinge kinni ja kuulatas. Kõlksatus, nagu oleks keegi mingit eset liigutanud. Seejärel oli kuulda lohistamist. Keegi lükkas mööblit teise kohta. Wallander vaatas öökapi peal seisvat kella. Kolmveerand kolm. Ta surus kõrva vastu seina. Algul arvas ta, et kujutas hääli endale ainult ette. Kuid nüüd kuulis ta kindlalt korterist liikumist.
Ta tõusis voodis istuli ja mõtles, mida teha. Helistada kolleegidele? Kui Hålénil sugulasi polnud, siis poleks ju nagu kellelgi põhjust korteris olla. Kuid nad ei olnud Håléni perekondlikes sidemetes kindlad. Ja võis ju olla, et ta oli mõne tuttava juurde tagavaravõtme jätnud.
Wallander tuli voodist välja, pani püksid jalga ja särgi selga. Siis läks ta paljajalu trepikotta. Håléni korteri uks oli kinni. Võtmed olid tal käes. Ta lõi järsku kõhklema ega teadnud, mida teha. Ainus mõistlik tegu oli uksekella helistada. Ta oli ju Hembergi käest võtmed saanud ja seega mingil määral vastutav. Wallander vajutas kellanuppu. Reaktsiooni ei järgnenud. Samal hetkel ta taipas, et korteris olev inimene võib vabalt akna kaudu välja pääseda. Aknast oli maapinnani alla kahe meetri. Ta vandus ja jooksis tänavale. Håléni korter asus nurga peal. Wallander kiirustas ümber maja. Tänav oli tühi. Kuid üks Håléni korteri akendest oli pärani lahti.
Wallander läks majja tagasi ja keeras Håléni ukse lukust lahti. Ta hüüdis enne sisse astumist, kuid ei saanud vastust. Ta pani esikus tule põlema ja astus tuppa. Kummutisahtlid olid lahti tõmmatud. Wallander vaatas ringi. See, kes korteris käis, oli midagi otsinud. Ta läks akna juurde ja püüdis selgusele jõuda, kas see oli lahti murtud. Kuid ta ei leidnud lõhkumisjälgi. Sellest võis teha kaks järeldust. Håléni korterisse tulnud tundmatul oli võti. Ja ta ei tahtnud, et teda sealt tabataks.
Wallander pani toas tule põlema ja asus uurima, kas midagi on puudu. Kuid ta polnud oma mälu peale kindel. Kõik, mis talle päeval silma oli hakanud, oli alles. Brasiilia mardikas, kaks meremehepassi ja vana foto. Kuid foto oli ümbrikust välja võetud ja vedeles nüüd põrandal. Wallander kükitas ja uuris ümbrikku. Keegi oli pildi välja võtnud. Ainus seletus, mis Wallanderile pähe tuli, oli see, et keegi oli otsinud midagi muud, mis võis ümbrikus olla.
Ta tõusis püsti ja lasi pilgul toas ringi käia. Voodiriided olid voodist maha tõmmatud, riidekapi uksed lahti. Üks Håléni kahest ülikonnast oli põrandal.
Keegi otsis midagi, mõtles Wallander. Küsimus on, mida? Ja kas ta leidis otsitava, enne kui uksekell helises?
Ta läks kööki. Köögikappide uksed olid lahti. Üks pott oli põrandale kukkunud. Võib-olla see oligi ta üles ajanud? Tegelikult, mõtles ta, on vastus selge. See, kes siin oli, oleks pärast otsitava leidmist ära läinud. Ja vaevalt oleks ta siis akna kaudu lahkunud. Järelikult on otsitav veel siin. Kui see siin üldse kunagi olnud ongi.
Wallander läks uuesti tuppa ja silmitses kuivanud verd põrandal.
Mis juhtus? küsis ta endalt. Oli see ikka enesetapp?
Ta jätkas korteri läbiotsimist. Kuid kümme minutit pärast nelja andis ta alla, läks oma korterisse tagasi ja heitis voodisse. Ta pani äratuskella seitsmeks helisema. Hommikul esimese asjana kavatses ta Hembergiga rääkida.
Kui Wallander järgmisel päeval bussipeatusesse jooksis, kallas Malmös vihma. Ta oli maganud rahutult ja ärganud tükk aega enne äratuskella helinat. Mõte, et ta võib oma tähelepanekutega Hembergile muljet avaldada, hoidis teda ärkvel ja ta unistas, kuidas temast saab ühel päeval erakordselt hea uurija. Sellest mõttest ajendatuna otsustas ta ka Mona paika panna. Ei saanud ju oodata, et politseinik kõikidest kokkulepitud aegadest alati kinni peab.
Ta jõudis politseimajja neli minutit enne seitset. Ta oli kuulnud, et Hemberg tuleb sageli väga vara tööle ja valvelauast saadud info kinnitas seda. Hemberg oli tulnud juba kella kuue ajal. Wallander läks üles kriminaalpolitsei osakonda. Enamik kabinette olid tühjad. Ta läks otsejoones Hembergi ukse juurde ja koputas. Hembergi häält kuuldes avas ta ukse ja astus sisse. Komissar istus külaliste toolil ja lõikas küüsi. Wallanderit märgates kortsutas ta kulmu.
„Kas meil oli kohtumine kokku lepitud? Ma ei mäleta nagu.”
„Ei. Aga mul on midagi ette kanda.”
Hemberg pani küünekäärid laua peale pastakate hulka ja istus oma kohale kirjutuslaua taha.
„Kui sellega üle viie minuti läheb, siis võid istuda.”
Wallander jäi seisma. Siis rääkis ta, mis oli juhtunud. Ta alustas raamatumüüjast ja jutustas seejärel öistest sündmustest. Ta ei suutnud selgusele jõuda, kas Hemberg kuulas teda huviga või mitte. Mehe näost polnud võimalik midagi välja lugeda.
„See on kõik,” ütles Wallander. „Mõtlesin, et mul tuleks võimalikult kiiresti ette kanda.”
Hemberg andis Wallanderile noogutusega märku istuda. Siis tõmbas ta kirjaploki lähemale, valis laualt ühe pastaka ja kirjutas üles raamatumüüja Holmbergi nime ning telefoninumbri. Wallander jättis kirjaploki endale meelde. Hemberg ei kasutanud niisiis lahtisi paberilehti ega
