kõige tähtsam.”
Wallander läks oma korterisse ja helistas Monale. Nad leppisid kokku, et kohtuvad õhtul ja lähevad autoga sõitma. Mona oli saanud ühe sõbranna käest autot laenata. Kell seitse pidi ta Wallanderile Rosengårdi järele tulema.
„Sõidame Helsingborgi,” pani Mona ette.
„Milleks?”
„Sellepärast, et ma pole seal kunagi varem käinud.”
„Mina ka mitte,” ütles Wallander. „Ma olen kell seitse vaba. Ja siis sõidame Helsingborgi.”
Kuid Helsingborgi Wallander sel õhtul ei jõudnudki. Veidi enne kella kuut helises telefon. Helistajaks oli Hemberg.
„Tule siia,” ütles ta. „Ma olen oma kabinetis.”
„Mul on tegelikult muud plaanid,” ütles Wallander.
Hemberg katkestas teda.
„Ma arvasin, et sinu naabriga juhtunu pakub sulle huvi. Tule siia, ma näitan sulle. See ei võta palju aega.”
Wallanderis tärkas uudishimu. Ta helistas Monale koju, kuid keegi ei vastanud.
Ma jõuan tagasi, mõtles ta. Tegelikult ei saaks ma endale taksosõitu lubada. Aga mis teha. Ta rebis paberkoti küljest tüki ja kirjutas sellele, et on kell seitse tagasi. Siis helistas ta taksofirmasse. Seekord vastas dispetšer kohe. Ta kinnitas sedeli knopkaga välisuksele ja sõitis politseimajja. Hemberg istus oma kabinetis, jalad laua peal.
Ta andis Wallanderile noogutusega märku istet võtta.
„Me eksisime,” ütles ta. „On veel üks võimalus, mille peale me ei mõelnud. Sjunnesson ei eksinud. Ta ütles, nagu asi on. Håléni korteris polnud midagi. Ja see on tõsi. Aga seal on midagi olnud.”
Wallander ei saanud aru, mida Hemberg mõtles.
„Ma tunnistan, et ka mind veeti ninapidi,” ütles Hemberg. „Kuid Hålén võttis korteris olnu endaga kaasa.”
„Aga ta on ju surnud!”
Hemberg noogutas.
„Kohtuarst helistas,” ütles ta. „Lahkamine on lõpetatud. Ja ta leidis Håléni maost midagi väga huvitavat.”
Hemberg tõstis jalad põrandale. Siis võttis ta sahtlist väikese kokku volditud riidetüki ja tegi selle ettevaatlikult lahti.
Riide peal olid kivid. Kalliskivid. Wallander ei teadnud täpselt, mis kivid.
„Just enne sinu tulekut käis mul siin juveliir,” ütles Hemberg. „Ta andis kiire hinnangu. Need on briljandid. Arvatavasti pärit Lõuna-Aafrika kaevandusest. Ta ütles, et need maksavad korraliku varanduse. Ja Hålén neelas need niisiis alla.”
„Kas need olid tema maos?”
Hemberg noogutas.
„Pole mingi ime, et me neid ei leidnud.”
„Aga miks ta need alla neelas? Ja millal ta seda tegi?”
„Viimane küsimus on võib-olla kõige tähtsam. Kohtuarsti arvamuse kohaselt neelas ta need alla kõigest mõni tund enne seda, kui ta end maha lasi. Enne kui soolestik ja magu funktsioneerimise lõpetasid. Millele see sinu arvates võib viidata?”
„Et tal oli hirm.”
„Õigus.”
Hemberg lükkas riidetüki briljantidega eemale ja tõstis jalad uuesti lauale. Wallander tundis higihaisu.
„Tee nüüd sellest loost kokkuvõte,” ütles Hemberg.
„Ma ei tea, kas ma oskan.”
„Proovi!”
„Hålén neelas briljandid alla, sest ta kartis, et keegi varastab need ära. Ja seejärel lasi ta end maha. Öösel seal käinud inimene otsis briljante. Aga tulekahju ei oska ma seletada.”
„Kas seda ei võiks ka teisest küljest näha?” küsis Hemberg. „Kui sa muudad veidi Håléni motiivi. Mis siis juhtub?”
Wallander taipas järsku, kuhu Hemberg sihtis.
„Tal võib-olla polnudki hirm,” ütles Wallander. „Ta võib-olla lihtsalt otsustas, et ei lahku oma briljantidest mitte iialgi.”
Hemberg noogutas.
„Ühe järelduse võib veel teha. Keegi teadis, et Hålénil olid need briljandid.”
„Ja Hålén teadis, et keegi teadis.”
Hemberg noogutas tunnustavalt.
„Sinust saab asja,” ütles ta. „Ehkki aega kulub selleks väga palju.”
„Tulekahju see ometigi ei seleta.”
„Alati tuleb endalt küsida, mis on kõige tähtsam,” ütles Hemberg. „Kus on keskpunkt? Mis on asja tuum? Tulekahju võib olla pettemanööver. Või on keegi teinud seda lihtsalt viha pärast.”
„Aga kes?”
Hemberg kehitas õlgu.
„Seda me vaevalt teada saame. Hålén on surnud. Kuidas briljandid tema kätte sattusid, seda me ei tea. Kui ma selle jutuga prokuröri juurde lähen, naerab ta mind välja.”
„Mis briljantidest saab?”
„Lähevad riigivara hulka. Ning meie võime lüüa oma paberitele templi peale ja saata Håléni surma puudutava raporti võimalikult sügavale keldriarhiivi.”
„Kas see tähendab, et süütamist ei hakata uurima?”
„Mul on kahtlus, et väga põhjalikult seda küll ei tehta,” ütles Hemberg. „Selleks pole ju ka mingit põhjust.”
Hemberg tõusis püsti ja läks seina ääres seisva kapi juurde. Ta võttis taskust võtme ja keeras ukse lahti. Siis noogutas ta Wallanderile, et too lähemale astuks. Ta osutas paarile toimikule, mis olid omavahel kokku seotud.
„Need on mu alalised saatjad,” ütles Hemberg. „Kolm tapmist, need pole lahendatud ega ka aegunud. Mina ei uurinud neid. Üks kord aastas vaatame materjalid uuesti läbi. Või siis, kui ilmneb mingeid uusi asjaolusid. Need pole originaalid, vaid koopiad. Vahel ma vaatan neid. Mõnikord näen isegi unes. Enamik politseinikke pole niisugused. Nad teevad oma tööd ja koju minnes unustavad. Aga on ka teistsuguseid, selliseid nagu mina. Ma ei saa lahendamata asju lihtsalt ära unustada. Ma võtan need toimikud tavaliselt koguni puhkusele kaasa. Kolm tapmisasja. Üks üheksateistkümneaastane tüdruk, 1963. Ann-Louise Franzén. Surnuks kägistatud, laip leiti linnast põhja pool maantee ääres põõsastest. Leonard Johansson, samuti 1963. Kõigest seitsmeteistkümneaastane. Keegi oli ta pea kiviga puruks löönud. Me leidsime ta linnast lõuna pool rannast.”
„Teda ma mäletan,” ütles Wallander. „Kas tookord ei kahtlustatud, et tegemist oli mingi tüdruku pärast puhkenud kaklusega, mis üle piiri läks?”
„Nad kaklesid ühe tüdruku pärast,” ütles
