style="font-size:15px;"> „Kas ta käis siin mingil kindlal nädalapäeval?”
„Alati kolmapäeva pärastlõunal. Ma arvan, et kella kahe ja kolme vahel. Või ehk natuke hiljem.”
„Kas ta ostis midagi?”
„Ei ostnud.”
„Kuidas te seda nii täpselt mäletate? Siin peaks ju tohutult palju rahvast käima.”
„Ma ei tea,” lausus tüdruk. „Aga ma usun, et inimesed mäletavad tegelikult palju rohkem, kui nad arvavad. Kui keegi küsib, siis tuleb see kuidagi välja.”
Wallander silmitses tüdruku käsi. Sõrmuseid ei olnud. Tal käis peast läbi mõte, kas peaks püüdma tüdrukut kohtamisele kutsuda, kuid tõrjus mõtte seejärel õudusega kõrvale.
Tundus, nagu oleks Mona tema mõtteid kuulnud.
„Kas mäletate veel midagi?” küsis ta.
„Ei,” ütles tüdruk. „Aga ma olen kindel, et ta rääkis telefonis naisega.”
Wallander üllatus.
„Kuidas te saate selles kindel olla?”
„Niisuguse asja kuuleb ära,” ütles tüdruk veendunult.
„Teie meelest siis Hålén helistas ja leppis kokku kohtumise naisega?”
„Mis selles imelikku on? Muidugi, ta oli vana, aga miks ta seda siis teha poleks võinud?”
Wallander noogutas. Tüdrukul oli loomulikult õigus. Ja kui see nii oli, siis oli ta midagi tähtsat teada saanud. Kõigest hoolimata oli Håléni elus keegi naine.
„Hästi,” ütles ta. „Kas mäletate veel midagi?”
Enne kui tüdruk vastata jõudis, astus poodi järjekordne klient. Wallander ootas. Kaks väikest tüdrukut valisid pikalt komme ja maksid lõpuks kommikottide eest suure hunniku viieöörilistega.
„Naise nimi algab võib-olla A-tähega,” ütles tüdruk. „Ta rääkis alati väga vaikselt. Ma ütlesin seda juba. Aga naise nimi võis olla Anna. Või oli see topeltnimi. Mingi A-tähega nimi.”
„Olete selles kindel?”
„Ei ole,” ütles neiu. „Aga mul on selline tunne.”
Wallanderil oli veel ainult üks küsimus.
„Kas ta käis siin alati üksi?”
„Alati.”
„Te olite suureks abiks,” sõnas ta siis.
„Kas tohib teada, miks te seda kõike küsite?”
„Kahjuks mitte,” vastas Wallander. „Me esitame küsimusi. Kuid iga kord me ei ütle, miks me seda teeme.”
„Võib-olla peaksin politseinikuks hakkama,” ütles tüdruk. „Ma ei kavatsegi eluks ajaks siia poodi jääda.”
Wallander kummardus ettepoole ja kirjutas oma telefoninumbri kassaaparaadi kõrval olevasse väikesesse märkmeplokki.
„Helistage mõnikord,” ütles ta. „Me võime kokku saada ja ma võin siis rääkida, kuidas on politseis töötada. Muuseas, ma elan siinsamas lähedal.”
„Wallander,” ütles tüdruk, „kas oli nii?”
„Kurt Wallander.”
„Minu nimi on Maria. Aga ärge hakake midagi ette kujutama. Mul juba on peika.”
„Ma ei kujuta endale tavaliselt midagi ette,” ütles Wallander ja naeratas.
Wallander lahkus.
Peikast võib alati lahti saada, mõtles ta tänavale jõudes. Ja jäi seepeale poolelt sammult seisma. Mis siis juhtub, kui tüdruk tõesti helistab? Kui ta helistab just siis, kui Mona tema juures on? Ta mõtles, millega ta nüüd hakkama on saanud. Samas tundis ta pisukest rahulolu.
Monal tuleb sellega leppida, et ta oli andnud oma telefoninumbri Mariale, kes on väga ilus.
Samal silmapilgul hakkas vihma kallama, nagu oleks see karistus Wallanderi patuse mõtte eest. Koju jõudis ta läbimärjana. Ta pani märjad sigaretipakid köögilauale ja kooris end riidest lahti. Maria võiks siin olla ja mind kuivatada, mõtles ta. Siis võiks Mona rahulikult juukseid pügada ja aega maha võtta.
Ta pani hommikumantli selga ja kirjutas Marialt kuuldu kirjaplokki üles. Hålén helistas niisiis igal kolmapäeval kellelegi naisele. Naisele, kelle nimi algas A-tähega. Vägagi tõenäoliselt on see eesnimi. Küsimus oli nüüd selles, mida see tähendas peale selle, et müüt üksikust mehest oli purustatud.
Wallander istus köögilaua äärde ja luges eelmisel päeval kirjutatu läbi. Järsku tuli tal üks mõte. Kuskil peaks olema meremeeste register. Sealt peaks nägema, kui kaua Hålén mere peal oli. Millistel laevadel ta töötas?
Ma tunnen inimest, kes saab mind aidata, mõtles Wallander. Helena. Ta töötab laevafirmas. Vähemalt oskab ta mulle öelda, kust ma peaksin otsima. Muidugi kui ta ei viska toru kohe hargile, kui ma helistan.
Kell polnud veel üksteistki. Köögiaknast nägi Wallander, et vihmasadu on lõppenud. Helena ei läinud tavaliselt enne poolt üht lõunale. Teiste sõnadega – enne lõunat jõuaks temaga veel rääkida.
Ta pani riidesse ja sõitis bussiga rongijaama juurde. Laevandusfirma kontor, kus Helena töötas, asus sadamas. Ta astus uksest sisse. Sekretär noogutas talle nagu tuttavale.
„Kas Helena on siin?” küsis ta.
„Räägib telefoniga. Aga te võite üles minna. Te ju teate, kus ta kabinet on.”
Mõnevõrra kõheldes läks Wallander teisele korrusele. Helena võis vihastada. Kuid ta püüdis end rahustada mõttega, et tema ilmumine tekitab eeskätt üllatust. See võib anda talle vajamineva aja, et selgitada oma tuleku põhjust. Seekord ei olnud Kurt Wallander endine peigmees, vaid politseinik, tulevane kriminaalpolitseinik.
Assistent Helena Aronsson, kuulutas silt uksel. Wallander tõmbas sügavalt hinge ja koputas. Ta kuulis naise häält ja avas ukse. Helena oli telefonikõne lõpetanud ja istus kirjutusmasina taga. Wallanderil oli õigus. Naine oli tõepoolest üllatunud, mitte vihane.
„Sina,” ütles ta. „Mis sa siin teed?”
„Ma tulin tööasjus,” vastas Wallander. „Ma usun, et saad mind aidata.”
Naine oli püsti tõusnud ja vaatas teda juba tõrjuvalt.
„Ma mõtlen seda tõsiselt,” kordas Wallander. „Mitte midagi isiklikku!”
Helena oli endiselt valvas.
„Millega saaksin mina sind aidata?”
„Kas ma võin istuda?”
„Ainult siis, kui see liiga kaua aega ei võta.”
Samasugune võimukas stiil nagu Hembergil,
