naine. „Nii et seda pole sul tarvis küsida.”
„Minul samuti.”
„Mis sa tahad?”
Wallander ohkas endamisi naise järsu tooni peale ja jutustas siis, mis oli juhtunud.
„Sa tegeled ju laevandusega,” lõpetas ta. „Sa peaksid teadma, kust välja uurida, mida Hålén mere peal õieti tegi. Millises laevakompaniis ta töötas, milliste laevade peal?”
„Ma tegelen kaubavedudega,” ütles Helena. „Me rendime Kockumsile ja Volvole laevu või laadimiskohti. Muud midagi.”
„Keegi peab seda teadma.”
„Kas politsei seda muud moodi ei saa välja selgitada?”
Wallander oli seda küsimust oodanud. Sellepärast oli tal ka vastus valmis.
„Ma uurin seda asja omal käel,” vastas ta. „Põhjustel, mida ma ei saa avaldada.”
Wallander märkas, et Helena jäi teda ainult poolenisti uskuma. Samal ajal paistis, et asi tegi talle ka nalja.
„Ma võin ju oma kolleegide käest küsida,” ütles ta. „Meil on siin üks vana kapten tööl. Aga mis ma vastutasuks saan, kui ma sind aitan?”
„Mis sa saada tahad?” vastas Wallander nii sõbralikult kui suutis.
Naine raputas pead.
„Mitte midagi.”
Wallander tõusis.
„Mu telefoninumber on endine,” lausus ta.
„Minu oma ei ole,” vastas Helena. „Ja uut numbrit ma sulle anda ei kavatse.”
Tänavale jõudes märkas Wallander, et ta on higine. Kohtumine Helenaga oli osutunud pingutavamaks, kui ta oleks tahtnud endale tunnistada. Ta jäi seisma ja mõtles, mida teha. Kui raha oleks rohkem olnud, oleks ta Kopenhaagenisse sõitnud. Samas ei tohtinud unustada, et ta oli haiguslehel. Talle võidi helistada. Ei tohiks liiga kaua kodust ära olla. Lisaks oli tal üha raskem põhjendada, miks ta surnud naabrile nii palju aega pühendab. Ta läks sadama vastas asuvasse kohvikusse ja sõi päevaprae. Aga enne tellimist luges ta oma raha üle. Homme tuleb panka minna. Seal oli veel tuhat krooni. Sellega peaks kuu lõpuni välja vedama. Ta sõi loomalihakastet ja jõi vett peale.
Kell üks oli ta jälle tänaval. Edela poolt lähenes uus torm. Ta otsustas koju sõita. Aga kui ta nägi isa linnaossa minevat bussi, läks ta hoopis selle peale. Vähemalt võib ta ju mõni tund aidata isal asju pakkida.
Majas valitses kirjeldamatu kaos. Isa istus, katkine õlgkaabu peas, ja luges vana ajalehte. Ta vaatas Wallanderile üllatunult otsa.
„Kas sa oled ära tulnud?” küsis ta.
„Kust?”
„Kas oled aru pähe võtnud ja politseist ära tulnud?”
„Mul on täna vaba päev,” vastas Wallander. „Pole mingit mõtet sellest jälle rääkima hakata. Me ei jõua iialgi samale seisukohale.”
„Ma leidsin 1949. aasta ajalehe,” ütles isa. „Väga huvitav lugemine.”
„Sul pole ju ometi aega kakskümmend aastat vana ajalehte lugeda.”
„Tol ajal ma ei jõudnud seda lugeda,” ütles isa. „Muu hulgas ka sellepärast, et mul oli majas kaheaastane poeg, kes päevad läbi röökis. Sellepärast loengi nüüd.”
„Ma mõtlesin, et aitan sul pakkida.”
Isa viitas laua pole, kuhu olid laotud lauanõud.
„Need tuleb kastidesse panna,” ütles ta. „Aga korralikult. Midagi ei tohi ära lõhkuda. Kui ma katkise taldriku leian, siis maksad selle mulle kinni.”
Isa süvenes jälle oma ajalehte. Wallander riputas jope nagisse ja hakkas lauanõusid pakkima. Taldrikuid mäletas ta oma lapsepõlvest. Eriti hästi mäletas ta ühte tassi, millest oli kild välja löödud. Eemal keeras isa lehte.
„Mis tunne on?” küsis Wallander.
„Mis mõttes?”
„Ära kolida.”
„Hea. Vaheldus on tore.”
„Ja sa pole maja ikka veel näinud?”
„Ei. Aga kindlasti on see kena.”
Minu isa on kas hullumeelne või hakkab seniilseks jääma, mõtles Wallander. Ja ma ei saa sinna midagi parata.
„Ma arvasin, et Kristina tuleb siia,” ütles ta.
„Ta läks poodi.”
„Ma tahaksin teda näha. Kuidas tal läheb?”
„Hästi. Pealegi on ta suurepärase mehega tuttavaks saanud.”
„Kas see mees tuli ka?”
„Ei. Aga tundub, et ta on igati tore mees. Küllap hoolitseb selle eest, et ma varsti omale lapselapsed saan.”
„Mis ta nimi on? Millega ta tegeleb? Kas kõike peab sinu käest välja pinnima?”
„Tema nimi on Jens ja ta on dialüüsiteadlane.”
„Misasi?”
„Neerud. Kui oled nendest kuulnud. Ta on teadlane. Peale selle meeldib talle väikeulukeid küttida. Tundub, et on tore mees.”
Samal hetkel pillas Wallander ühe taldriku põrandale. See läks pooleks. Isa ei tõstnud lehelt pilku.
„See läheb sul kalliks maksma,” ütles ta ainult.
Siis sai Wallanderil mõõt täis. Ta võttis oma jope ja astus sõnagi lausumata uksest välja. Ma ei sõida iialgi tema juurde Österleni, mõtles ta. Ma ei tõsta iialgi oma jalga tema majja. Arusaamatu, kuidas ma olen suutnud vanameest kõik need aastad taluda. Aga nüüd on sellega lõpp.
Ta ei pannud tähelegi, et räägib tänaval iseendaga. Vastutuules kühmu hoidev jalgrattur vaatas teda imestusega.
Wallander sõitis koju. Håléni korteri uks oli lahti. Ta astus sisse. Kriminalist tegeles korteris tuha kogumisega.
„Ma arvasin, et te olite lõpetanud,” sõnas Wallander üllatunult.
„Sjunnesson on pedantne,” vastas kriminalist.
Jutuajamine soikus. Wallander läks uuesti trepikotta ja hakkas oma korteri ust lahti keerama. Samal hetkel tuli välisuksest sisse Linnea Almqvist.
„Kohutav,” ütles ta. „Vaene mees! Ta oli nii üksik.”
„Ilmselt oli tal keegi naistuttav,” ütles Wallander.
„Raske uskuda,” vastas Linnea Almqvist. „Ma oleksin seda tähele pannud.”
„Kahtlemata,” sõnas Wallander. „Aga ta ei pruukinud naisega ju siin kohtuda.”
