style="font-size:15px;"> Oma korterisse jõudes ei suutnud Wallander mõtteid Monast enam eemale tõrjuda. Ta mõtles, et peaks helistama. Või helistab Mona ehk õhtu jooksul ise? Rahutuse peletamiseks hakkas Wallander vanu ajalehti kokku korjama ja minema viskama. Siis asus ta vannitoa kallale. Ta taipas üsna pea, et seal on tunduvalt rohkem vana sisseimbunud mustust, kui ta oli arvanud. Ta küüris üle kolme tunni, alles siis jäi ta tulemusega rahule. Kell oli saanud viis. Ta pani kartulid keema ja hakkas sibulat hakkima.
Samal ajal helises telefon. Tema esimene mõte oli, et see on Mona, ja süda hakkas kiiremini lööma.
Kuid telefonis kuulis ta ühte teist naisehäält. Naine ütles oma nime, Maria, aga kulus mõni sekund, enne kui ta taipas, et see oli tubakakioski müüja. „Loodetavasti ma ei sega,” ütles neiu. „Ma kaotasin selle lipiku ära, mis sa mulle andsid. Telefonikataloogis su nime ei ole. Oleksin võinud helistada infotelefonile, aga ma helistasin selle asemel politseisse.”
Wallander jahmatas.
„Mis sa neile ütlesid?”
„Et otsin Kurt Wallanderi nimelist politseinikku. Ja et mul on tähtsaid andmeid. Algul ei tahtnud nad su kodust numbrit anda. Aga ma olin visa.”
„Kas sa küsisid kriminaalassistent Wallanderit?”
„Küsisin lihtsalt Kurt Wallanderit. Mis tähtsust sellel on?”
„Mitte mingisugust,” vastas Wallander kergendust tundes. Kuulujutud levivad politseimajas kiiresti. Oleks tekitanud tüli ja lisaks tarbetut elevust, kui oleks ilmnenud, et Wallander esitleb end kriminaalpolitseinikuna. Ta ei tahtnud oma karjääri kriminaalpolitseis niimoodi alustada.
„Ma küsisin, kas ma segan,” kordas tüdruk.
„Sugugi mitte.”
„Ma mõtlesin selle peale,” ütles ta. „Håléni ja tema mängukupongide peale. Ta ei võitnud muuseas kunagi.”
„Kust sa seda tead?”
„Vaatasin ajaviiteks, kuidas ta kuponge märkis. Teisi vaatasin ka. Aga temal oli Inglise jalgpallist väga vähe aimu.”
Täpselt see, mis Hemberg rääkis, mõtles Wallander. Selles osas ei tohiks nüüd enam mingit kahtlust olla.
„Aga siis mõtlesin ma telefonikõnede peale,” jätkas tüdruk. „Ja mul tuli meelde, et ta helistas lisaks sellele naisele ka mõned muud kõned.”
Wallander muutus tähelepanelikuks.
„Kuhu?”
„Taksofirmasse.”
„Kuidas sa seda tead?”
„Ma kuulsin ju, kuidas ta takso tellis. Aadressiks ütles ta kioski kõrvaltrepikoja numbri.”
Wallander mõtles järele.
„Kui tihti ta takso tellis?”
„Kolm või neli korda. Alati pärast seda, kui oli kõigepealt sellele teisele numbrile helistanud.”
„Ega sa juhuslikult ei kuulnud, kuhu ta tahtis sõita?”
„Seda ta ei öelnud.”
„Sul on hea mälu,” ütles Wallander tunnustavalt. „Aga ega sa ei mäleta, millal ta takso tellis?”
„See pidi ju olema kolmapäeviti.”
„Millal see viimati juhtus?”
Vastus tuli kiiresti ja kindlalt.
„Eelmisel nädalal.”
„Oled sa selles kindel?”
„Muidugi olen. Ta tellis takso eelmisel kolmapäeval. 28. mail, kui täpselt teada tahad.”
„Hea,” ütles Wallander. „Väga hea.”
„Kas sellest võiks mingit abi olla?”
„Kindlasti on.”
„Ja sa ei kavatse mulle ikka öelda, mis juhtunud on?”
„Ma ei saa,” vastas Wallander. „Isegi kui tahaksin.”
„Võib-olla saad hiljem rääkida?”
Wallander lubas seda teha. Siis lõpetas ta kõne ja mõtles neiu jutu üle järele. Mida see tähendab? Hålénil oli kuskil keegi naine. Pärast naisele helistamist tellis ta takso.
Wallander katsus kartuleid. Need polnud veel pehmed. Siis tuli talle meelde, et üks tema hea sõber on Malmös taksojuht. Nad olid esimesest klassist saadik koos koolis käinud ja ka pärast kooli kontakti hoidnud. Tema nimi oli Lars Andersson ja Wallanderile meenus, et telefoninumber peaks olema telefonikataloogi sisekaanele kirjutatud.
Ta otsis numbri ja helistas. Vastas Anderssoni naine Elin. Wallander oli temaga mõned korrad kohtunud.
„Ma otsin Larsi,” ütles ta.
„Ta on tööl,” vastas naine. „Aga päevases vahetuses. Ta tuleb arvatavasti mõne tunni pärast koju.”
Wallander palus edasi öelda, et Lars talle koju jõudes helistaks.
„Kuidas lastel läheb?” küsis naine.
„Mul ei ole lapsi,” vastas Wallander imestades.
„Siis olen ma millestki valesti aru saanud,” vastas naine. „Minu meelest ütles Lars, et sul on kaks poega.”
„Kahjuks mitte,” sõnas Wallander. „Ma pole isegi abielus.”
„Eks lapsi võib sellest hoolimata saada,” vastas naine.
Wallander asus taas kartulite ja sibula kallale. Ta tegi söögi sellest, mida külmkapist leidis. Mona ei helistanud ikka veel. Väljas oli taas sadama hakanud. Kuskilt kostis lõõtspillimuusikat. Ta mõtles, millega ta õieti tegeleb? Tema naaber Hålén oli teinud enesetapu. Enne seda oli mees oma kalliskivid alla neelanud. Keegi oli püüdnud neid kätte saada ja siis vihaga korteri põlema pannud. Igasuguseid hullumeelseid on palju, ahneid inimesi samuti. Aga enesetapp pole kuritegu. Ahnus muide ka mitte.
Kell sai pool seitse. Lars Andersson polnud ikka veel helistanud. Wallander otsustas kella seitsmeni oodata. Siis proovib ta ise uuesti.
Anderssoni kõne tuli viis minutit enne seitset.
„Vihmaga on rohkem tööd. Ma kuulsin, et sa helistasid.”
„Mul on üks uurimine käsil,” ütles Wallander. „Ja ma mõtlesin, et saad mind ehk aidata. Vaja on üles otsida üks autojuht, kes eelmisel kolmapäeval klienti sõidutas. Kella kolme paiku, ühelt Rosengårdi aadressilt. Mehe nimi oli Hålén.”
„Mis juhtunud on?”
„Ma ei saa sellele praegu vastata,” ütles Wallander ja märkas, kuidas põiklevate vastuste andmine talle iga korraga ebameeldivamaks muutus.
„Seda annab vast korraldada,” vastas Andersson. „Malmö taksodispetšeris on
