Mona ähvardas mind maha jätta, kui seda nägi.”
„Kuidas tal läheb?”
„Hästi.”
Wallander kaalus kiiresti, kas rääkida õele juhtunust. Et nende vahel valitseb praegu vaikus.
Varem, kui nad mõlemad veel kodus elasid, olid neil Kristinaga lähedased ja usalduslikud suhted. Wallander otsustas siiski, et ei ütle midagi. Pärast seda kui õde Stockholmi kolis, oli nende kontakt pinnapealsem ja juhuslikum.
Wallander istus laua äärde ja küsis, kuidas õel läheb.
„Hästi.”
„Paps ütles, et sa oled tuttavaks saanud kellegagi, kes tegeleb neerudega.”
„Ta on insener ja tegeleb uut tüüpi dialüüsiaparaadi väljatöötamisega.”
„Ma vist päriselt ei teagi, mis see on,” ütles Wallander. „Aga jutu järgi on see keeruline värk.”
Siis taipas ta, et õel oli tulekuks mingi kindel põhjus. Ta nägi seda Kristina näost.
„Ma ei tea, millest see tuleb,” ütles ta. „Aga ma näen alati ära, kui sul mingi eriline jutt on.”
„Ma ei saa aru, kuidas sa saad isa niimoodi kohelda.”
Wallander jahmus.
„Mis sa sellega mõtled?”
„Mis sa ise arvad? Sa ei aita tal asju pakkida. Sa ei taha tema Löderupi maja isegi vaatama minna. Tänava peal juhuslikult kohtudes teed sa näo, et ei tunne teda.”
Wallander raputas pead.
„Kas ta ütles sulle seda?”
„Jah. Ja ta on väga pahane.”
„Ükski neist asjust pole tõsi.”
„Ma pole siiatulekust saadik sind näinud. Täna ta kolib.”
„Kas ta ei rääkinud, et ma käisin seal? Ja et ta viskas mind peaaegu välja?”
„Ta pole midagi öelnud.”
„Sa ei peaks kõike uskuma, mida ta räägib. Vähemalt mitte seda, mis ta minu kohta ütleb.”
„See pole siis tõsi?”
„Ei. Ta isegi ei rääkinud mulle, et on maja ostnud. Ta pole tahtnud mulle seda näidata, pole öelnud, mis see maksis. Kui ma tahtsin aidata tal pakkida, siis pillasin ühe vana taldriku maha. See oli talle liig mis liig. Ja loomulikult jään ma seisma ja räägin temaga, kui ma teda tänava peal näen. Kuigi ta väljanägemine on tavaliselt üle mõistuse.”
Wallander nägi, et õde ei jäänud teda uskuma. See ärritas teda. Aga veelgi rohkem ärritas teda see, et õde talle niiviisi epistlit loeb. See meenutas talle ema. Või Monat. Ja koguni Helenat. Wallander ei talunud tänitavaid naisi, kes püüdsid talle dikteerida, kuidas tuleks käituda.
„Sa ei usu mind,” ütles Wallander. „Aga peaksid. Ära unusta, et sina elad Stockholmis ja minul on paps kogu aeg külje all. Siin on vaks vahet.”
Telefon helises. Kell oli saanud kakskümmend minutit seitse läbi. Wallander vastas. Helistajaks oli Helena.
„Ma helistasin sulle eile õhtul,” ütles naine.
„Ma olin öösel tööl.”
„Keegi ei vastanud, ma mõtlesin, et mul on vale number, nii et helistasin Monale ja kontrollisin üle.”
Wallander pidi telefonitoru käest maha pillama.
„Mida sa tegid?”
„Helistasin Monale ja küsisin sinu numbrit.”
Wallander taipas samal hetkel, mis tagajärjed sellel on. Kui Helena Monale helistas, siis lööb Mona armukadedus täie hooga lõkkele. Nende omavahelisi suhteid see paremaks ei tee.
„Oled sa ikka seal või?” küsis Helena.
„Jah,” ütles Wallander. „Aga mul on õde praegu külas.”
„Ma olen tööl. Võid mulle helistada.”
Wallander pani toru hargile ja läks kööki tagasi. Kristina vaatas teda küsivalt.
„Kas sa oled haige?”
„Ei ole,” vastas ta. „Aga ma pean nüüd tööle hakkama.”
Nad jätsid esikus hüvasti.
„Sa peaksid mind uskuma,” ütles Wallander. „Isa sõnade peale ei saa alati loota. Ja ütle talle edasi, et ma tulen niipea, kui jõuan. Kui ma ikka olen teretulnud ja kui keegi mulle ainult ütleb, kus see maja asub.”
„Löderupi servas,” ütles Kristina. „Kõigepealt jääb tee äärde külapood. Siis sõidad mööda pajualleed. Selle lõpus vasakut kätt on maja, tee ääres on kiviaed. Maja on musta katusega ja väga kena.”
„Kas sa oled seal käinud?”
„Eile viisime esimese koorma sinna.”
„Kas sa tead, palju ta maja eest maksis?”
„Seda ta ei ütle.”
Kristina läks ära. Wallander lehvitas talle köögiaknast. Isa jutu peale tärganud viha tõrjus ta eemale. Helenaga oli asi tõsisem. Wallander helistas talle. Kui ta kuulis, et naine on teise kõnega hõivatud, virutas ta toru hargile. Ta kaotas harva enesevalitsuse. Aga nüüd oli see hetk väga lähedal. Ta helistas uuesti. Ikka kinni. Mona teeb meie suhtele lõpu, mõtles ta. Ta arvab, et ma olen jälle Helenaga kurameerima hakanud. Minu jutul pole mingit tähtsust. Ta ei usuks mind nagunii. Wallander helistas uuesti. Seekord vastati.
„Mis sa tahtsid?”
Naise hääl oli terav:
„Kas sa pead nii vaenulik olema? Ma olen püüdnud sind aidata.”
„Kas Monale helistamine oli hädavajalik?”
„Ta teab, et ma pole sinust enam huvitatud.”
„Kas ikka teab? Sel juhul ei tunne sa Monat.”
„Ma ei kavatsegi hakata sinu telefoninumbri küsimise pärast vabandama.”
„Mis sa tahtsid?”
„Kapten Verke aitas mind. Kui sa mäletad? Ma ütlesin, et meil on siin üks vana kapten tööl.”
Wallander mäletas küll.
„Mul on koopiad siin laua peal. Madruste ja mehaanikute nimekirjad, kes on viimase kümne aasta jooksul Rootsi reederifirmades töötanud. Nagu aru saad, on neid üsna palju. Kas sa oled muide kindel, et see mees töötas ainult Rootsi lipu all sõitnud laevadel?”
„Ma pole milleski kindel,” ütles Wallander.
„Sa võid nimekirjad
