lihtsalt ei julgenud.
Kell oli kümne minuti pärast kaheksa. Ta hakkas jopet selga panema.
Mõte, et tal tuleb terve päev patrullis veeta, tekitas vastumeelsust.
Ta oli juba uksest välja astumas, kui telefon uuesti helises. Mona, mõtles ta. Nüüd ta helistab ja saadab mind põrgusse. Ta hingas sügavalt sisse ja võttis toru.
Helistajaks oli Hemberg.
„Kuidas kõhugripiga lood on?”
„Ma hakkan parajasti politseimajja tulema.”
„Hästi. Aga tule üles minu juurde. Ma rääkisin Lohmaniga. Sa oled tunnistaja, kellega meil on vaja pikemalt rääkida. Ühesõnaga, täna sa patrulli ei lähe. Pealekauba pääsed haarangust uimastiurgastesse.”
„Ma tulen,” ütles Wallander.
„Tule kella kümneks siia. Mõtlesin, et võiksid kohal olla, kui meil on Arlövi tapmise asjus koosolek.”
Kõne lõppes. Wallander vaatas kella. Ta jõuab laevafirmast paberid ära tuua. Köögiseinal oli Rosengårdi bussiplaan. Kui kähku teha, siis poleks vaja bussi oodata.
Välisukse ees põrkas ta kokku Monaga. See tuli talle täiesti ootamatult. Niihästi kohtumine kui ka sellele järgnev. Tüdruk tuli otsejoones tema juurde ja andis talle vasakule põsele kõrvakiilu. Siis pööras ta ringi ja läks minema.
Wallander oli nii jahmunud, et ei taibanud kuidagi reageeridagi. Põsk tulitas ja mees, kes eemal oma auto ust lukust lahti keeras, vaatas teda uudishimulikult.
Mona oli juba läinud. Aeglaselt hakkas Wallander bussipeatuse poole kõndima. Kõht kiskus krampi. Ta poleks iialgi arvanud, et Mona nii ägedalt reageerib.
Buss tuli. Wallander sõitis kesklinna poole. Udu oli nüüd hajunud, kuid ilm oli pilvine. Hommikune uduvihm kestis visalt edasi. Ta istus bussis, pea täiesti tühi. Öiseid sündmusi enam nagu poleks olnudki. Köögis tooli peal istunud surnud naine oli osa unenäost. Ainsana oli tõelisus see, et Mona oli teda löönud ja seejärel ära läinud. Ilma sõnagi ütlemata, ilma vähimagi kõhkluseta.
Ma pean temaga rääkima, mõtles Wallander. Mitte praegu, kui ta veel vihane on. Aga hiljemalt täna õhtul.
Ta läks bussist maha. Põsk tulitas endiselt. Löök oli olnud kõva. Ta uuris end ühe vaateakna peegelduselt. Punetus põsel oli selgesti näha.
Ta seisis nõutult ega teadnud, mida teha. Tuleks võimalikult kiiresti Lars Anderssoniga rääkida. Tänada teda abi eest ja seletada, mis juhtus.
Siis mõtles ta Löderupi maja peale, mida ta näinud polnud. Ja oma lapsepõlvekodu peale, mida enam alles pole.
Ta hakkas minema. Malmö kesklinnas kõnnitee peal seismisest ei lähe midagi paremaks.
Wallander läks Helena kontorisse ja võttis sekretärilt sinna jäetud kopsaka ümbriku.
„Ma pean temaga rääkima,” ütles Wallander sekretärile.
„Ta on hõivatud,” kuulis ta vastuseks. „Ta palus mul lihtsalt ümbrik teile üle anda.”
Wallander taipas, et Helena oli hommikuse telefonikõne peale vihastanud ega taha teda näha. Ta sai sellest väga hästi aru.
Wallander jõudis politseimajja juba viis minutit pärast üheksat. Ta läks oma kabinetti ja tema suureks kergenduseks polnud seal kedagi teda ootamas. Veel kord mõtles ta hommikused sündmused läbi. Kui ta juuksurisalongi helistab, siis ütleb Mona, et tal pole aega. Tuli õhtuni oodata.
Ta tegi ümbriku lahti ja jahmus, kui nägi, millised pikad nimekirjad oli Helenal õnnestunud erinevatest laevafirmadest kätte saada. Ta otsis Artur Håléni nime. Kuid seda nimekirjas polnud. Kõige ligilähedasem oli põhiliselt Grängse laevafirmas töötanud madrus nimega Håle ja Johnsoni juures tööl olnud vanemmehaanik Hallén. Wallander lükkas paberikuhja eemale. Kui tema käes olevad nimekirjad on täielikud, siis tähendab see seda, et Hålén on olnud tööl laevadel, mis ei kuulunud Rootsi kaubalaevastikku. Sel juhul on andmeid tema kohta peaaegu võimatu hankida. Wallander ei teadnud enam järsku, mida ta oli lootnud leida. Seletust millele täpselt?
Nimekirjade läbivaatamiseks oli kulunud peaaegu kolmveerand tundi.
Ta tõusis laua tagant ja läks ülemisele korrusele. Koridoris sattus ta kokku oma ülemuse, inspektor Lohmaniga.
„Kas sa ei pidanud täna Hembergi juures olema?”
„Ma lähengi praegu sinna.”
„Mida sa õieti Arlövis tegid?”
„Pikk lugu, kohtumine Hembergiga ongi sellega seotud.”
Lohman vangutas pead ja kiirustas edasi. Wallander tundis kergendust, et pääseb visiidist süngetesse ja masendavatesse narkourgastesse, kuhu ta kolleegid täna peavad minema.
Hemberg istus oma kabinetis ja lehitses mingeid pabereid. Jalad olid tal nagu tavaliselt laua peal. Ta vaatas üles, kui Wallander avatud ukse vahele ilmus.
„Mis sinuga on juhtunud?” küsis Hemberg ja osutas ta põse poole.
„Jooksin kogemata vastu ust,” vastas Wallander.
„Täpselt nagu peksasaanud naised ütlevad, kui nad ei taha oma mehi üles anda,” ütles Hemberg lõbusalt ja lasi jalad laua pealt maha.
Wallander tundis, et teda on läbi nähtud. Oli aina raskem aru saada, mida Hemberg tegelikult mõtleb. Tundus, nagu oleks ta jutul kaks tasandit, nii et kuulajal tuli sõnade tagant kogu aeg nende tegelikku mõtet otsida.
„Me ootame Jörne käest ikka veel lõplikke tulemusi,” ütles Hemberg. „See võtab aega. Seni, kuni me ei tea naise täpset surmaaega, ei saa me ka edasi minna teooriaga, et Hålén tappis ta, läks siis koju ja lasi end kahetsusest või hirmust maha.”
Hemberg tõusis, paberid kaenla all. Wallander järgnes talle koridori lõppu nõupidamisruumi. Seal ootas juba mitu kriminaalpolitseinikku, teiste hulgas ka Stefansson, kes heitis Wallanderile vastumeelse pilgu. Sjunnesson puhastas küünealuseid ega vaadanud kellegi poole. Ruumis oli ka kaks võõrast, keda Wallander ei tundnud. Ühe nimi oli Hörner, teine oli Mattsson. Hemberg istus laua otsa ja osutas Wallanderi poole vaadates toolile.
„Kas tavaline politsei hakkab meid nüüd aitama?” küsis Stefansson. „Kas neil nende kuradi demonstrantidega veel vähe tegemist on?”
„Tavaline politsei ei aita meid,” ütles Hemberg. „Aga Wallander oli see, kes Arlövi-naise surnukeha leidis. Nii lihtne see ongi.”
Tundus, et Stefansson oli ainuke, kellele Wallanderi kohalolek ei meeldi. Ülejäänud noogutasid sõbralikult. Wallander oletas, et nad olid lisajõu üle pigem rõõmsad. Sjunnesson pani küünealuste urgitsemiseks kasutatud hambatiku käest. Nähtavasti oli see märguanne, et Hemberg võib alustada. Wallander pani tähele metoodilist täpsust kõikide faktide läbiarutamisel. Nad lähtusid olemasolevast. Kuid samal ajal kompisid nad, ja eriti Hemberg, erinevaid võimalusi. Miks Alexandra Batista tapeti? Milline võis olla seos tema ja Håléni vahel? Kas oli mõnda teist jälge?
„Kalliskivid Håléni kõhus,” ütles Hemberg koosoleku lõpetuseks. „Ma sain juveliiri käest hinnangu. 150 000 krooni.
