mida temalt pärast lõunat oodatakse. Aga ta jättis selle sinnapaika. Selle asemel tõmbas ta Helenalt saadud nimekirjad lähemale. Taas vaatas ta kõik nimed üle. Püüdis ette kujutada nende nägusid ja nende elu. Madrused ja mehaanikud. Lehe serval olid nende sünnikuupäevad. Wallander pani paberid taas käest ära. Koridorist kostis kellegi vali irvitav naer.
Wallander püüdis Håléni peale mõelda. Naaber, kes täitis ennustuskuponge, pani uksele lisaluku ja lasi end seejärel maha. Kõik kõneles selle kasuks, et Hembergi teooria on õige. Hålén oli mingil põhjusel tapnud Alexandra Batista ja seejärel endalt elu võtnud.
Selle koha peal jäi Wallanderi mõte toppama. Hembergi teooria oli täiesti loogiline ja selge. Ometi mõtles Wallander, et see on lünklik. Vormiliselt see sobis. Aga sisu? See oli endiselt väga segane. Eriti halvasti klappis see muljega, mis Wallanderil oma naabrist oli. Wallander polnud tema juures iialgi märganud kire või vägivalla ilminguid. Muidugi, ka kõige tagasihoidlikumad inimesed võisid surve alla sattudes plahvatada ja vägivaldseks muutuda. Aga kas oli tõesti usutav, et Hålén tappis naise, kellega tal oli tõenäoliselt suhe?
Miski on puudu, mõtles Wallander. Koore all on tühjus.
Ta püüdis süveneda, kuid ei jõudnud sellega kuhugi. Äraoleval pilgul vaatas ta laual lebavaid nimekirju. Teadmata õieti isegi, kust see mõte tuli, hakkas ta järsku paremas veerus olevaid sünnikuupäevi läbi vaatama. Kui vana Hålén õigupoolest oli? Ta mäletas, et sünniaasta oli 1898. Aga kuupäev? Wallander helistas valvelauda ja palus end Stefanssoniga ühendada. Too vastas kohe.
„Wallander siin. Tahtsin küsida, kas sul on Håléni sünniaeg käepärast?”
„Tahad talle sünnipäevaks õnne soovida või?”
Ma ei meeldi talle, mõtles Wallander. Aga küll tuleb veel aeg, kui ma näitan talle, et olen tunduvalt parem uurija kui tema.
„Hemberg palus mul ühte asja uurida,” valetas Wallander.
Stefansson pani toru käest. Wallander kuulis, kuidas ta paberitega krabistas.
„17. september 1898,” ütles Stefansson. „Kas oli veel midagi?”
„See on kõik,” ütles Wallander ja pani toru hargile.
Siis tõmbas ta nimekirjad uuesti lähemale.
Kolmandalt lehelt leidis ta selle, mida oli alateadlikult otsinud. 17. septembril 1898 sündinud mehaaniku. Anders Hansson. Samad nimetähed mis Artur Hålénil, mõtles Wallander.
Ta vaatas ka kõik ülejäänud paberid läbi, et kindel olla, ega samal kuupäeval pole veel keegi teine sündinud. Ta leidis 19. septembril 1901 sündinud madruse. See oli otsitavale kõige lähem kuupäev. Wallander võttis telefoniraamatu ja otsis sealt kirikukantselei numbri. Kuna nad elasid Håléniga samas majas, siis pidid nad olema ka sama koguduse hingekirjas. Ta valis numbri ja ootas. Vastajaks oli keegi naine. Wallander mõtles, et samahästi võib ta ennast ka nüüd kriminaalpolitseinikuna tutvustada.
„Minu nimi on Wallander ja ma helistan kriminaalpolitseist,” alustas ta. „Asi puudutab ühte surmajuhtumit mõni päev tagasi. Helistan isikuvastaste kuritegude osakonnast.”
Ta ütles Håléni nime, aadressi ja isikukoodi.
„Mida te teada soovite?” küsis naine.
„Kas on mingeid andmeid selle kohta, et Hålénil võis varem mingi muu nimi olla?”
„Et ta pidi siis perekonnanime vahetama?”
Kurat, mõtles Wallander. Inimesed ei vaheta ju eesnime, ainult perekonnanime.
„Ma vaatan järele,” ütles naine.
Valesti läks, taipas Wallander. Ma tegutsen enne, kui olen jõudnud oma idee korralikult läbi mõelda.
Ta kaalus, kas panna toru lihtsalt hargile. Aga naine imestaks selle üle, arvaks, et kõne on katkenud ja hakkab teda võib-olla politseimajast otsima. Ta ootas. Võttis tükk aega, enne kui naine tagasi tuli.
„Surmajuhtumit parajasti registreeritakse,” ütles ta. „Sellepärast võttiski see nii kaua aega. Aga teil oli õigus.”
Wallander ajas selja sirgu.
„Tema nimi oli varem Hansson. Nimevahetus toimus 1962. aastal.”
Mul oli õigus, mõtles Wallander. Ja siiski mitte.
„Eesnimi,” ütles ta. „Kuidas on eesnimi?”
„Anders.”
„Peaks olema Artur.”
Vastus üllatas teda.
„Seda ka. Ta vanemad nähtavasti armastasid nimesid. Või siis ei jõudnud nad omavahel kokkuleppele. Tema nimi oli Erik Anders Artur Hansson.”
Wallander hoidis hinge kinni.
„Suur tänu abi eest,” ütles ta.
Pärast kõne lõppu tundis Wallander kanget tahtmist otsekohe Hembergile teada anda. Aga ta jäi oma toolile istuma. Küsimus oli selles, kui palju tema avastus tegelikult väärt on. Ma selgitan selle ise välja, otsustas ta. Kui see kuhugi ei vii, siis pole kellelgi vaja sellest ka teada.
Wallander tõmbas kirjaploki lähemale ja hakkas kokkuvõtet tegema. Mida ta tegelikult teab? Artur Hålén oli seitse aastat tagasi nime vahetanud. Ülemise korruse Linnea Almqvist oli kunagi öelnud, et Hålén kolis majja 1960-ndate alguses. See paistis klappivat.
Wallander jäi istuma, pastakas käes. Siis helistas ta uuesti kirikukantseleisse. Vastas sama naine.
„Ma unustasin ühe asja,” vabandas Wallander. „Mul on vaja teada, millal Hålén Rosengårdi kolis?”
„Te mõtlete Hanssonit,” ütles naine. „Ma vaatan järele.”
Seekord läks asi kiiremini.
„Aadressimuutus on registreeritud 1. jaanuarist 1962.”
„Kus ta varem elas?”
„Seda ma ei tea.”
„Ma arvasin, et andmed varasemate aadresside kohta on samuti olemas.”
„Ta elas välismaal. Kus täpselt, selle kohta andmeid pole.”
Wallander noogutas toru otsas.
„Siis on vast kõik. Luban, et ma rohkem ei tülita.”
Ta asus uuesti oma märkmete juurde. Hansson kolib 1962. aastal teadmata välismaa aadressilt Malmösse ja muudab samal ajal ka nime. Mõni aasta hiljem alustab ta suhet Arlövis elava naisega. Kas nad tundsid teineteist juba varasemast, ei ole teada. Veel mõni aasta hiljem naine tapetakse ja Hålén teeb enesetapu. Millises järjekorras see täpselt toimub, pole praegu veel selge. Aga Hålén laseb end maha. Pärast ennustuskupongi täitmist ja uksele lisaluku paigaldamist. Ja mitme hinnalise vääriskivi allaneelamist.
Wallander krimpsutas nägu. Ta ei leidnud ikka veel mingit pidepunkti, millest lähtuda. Miks inimene nime vahetab? mõtles ta. Et nähtamatuks muutuda? Et kättesaamatuks muutuda? Et keegi ei teaks, kes ta on või on olnud?
Kes
