Pärast seda lendab minu edasine politseikarjäär vastu taevast.
Ta otsustas asja sinnapaika jätta. Perekond Batista telefoninumbri saab ta järgmisel päeval välja uurida. Kui telefonile vastab naine, võib ta mõned küsimused esitada. Kui mees, paneb ta lihtsalt toru hargile.
Vihm oli hõredamaks jäänud. Wallander kuivatas nägu. Ta tahtis just tuldud teed tagasi minna, kui märkas, et terrassiuks on lahti. Võib-olla on neil kass, mõtles ta. See tahab öö jooksul vabalt sisse ja välja käia.
Samas tekkis tal tunne, et midagi on valesti. Ta ei osanud seda täpsemalt sõnastada. Aga tundest lahti ta ka ei saanud. Ta läks ettevaatlikult ukse juurde ja kuulatas. Sadu oli nüüd peaaegu lõppenud. Eemalt kostis kaugeneva veoauto müra. Maja seest ei kostnud ühtki häält. Wallander jättis terrassiukse sinnapaika ja läks tagasi maja ette.
Irvakil aknas põles ikka veel tuli. Ta seisis majaseina äärde ja püüdis kuulata. Kõik oli endiselt vaikne. Siis tõusis ta ettevaatlikult kikivarvule ja piilus aknast sisse.
Ta jahmatas. Köögis istus tooli peal naine ja vahtis talle otsa. Wallander jooksis tänavale. Iga hetk võis keegi trepile ilmuda ja appi karjuda. Või siis tulevad politseiautod. Ta kiirustas auto juurde, kus Andersson teda ootas, ja hüppas esiistmele.
„Kas juhtus midagi?”
„Sõida!” vastas Wallander.
„Kuhu?”
„Siit minema. Tagasi Malmösse.”
„Kas keegi oli kodus?”
„Ära küsi. Pane mootor käima ja sõida. Muud midagi.”
Lars Andersson tegi, nagu Wallander käskis. Nad jõudsid Malmö teele. Wallander mõtles teda läbi akna põrnitsenud naise peale.
Tal oli taas sama tunne. Midagi oli valesti.
„Keera järgmisele parkimisplatsile,” ütles ta.
Lars Andersson tegi nagu kästud. Nad jäid seisma. Wallander istus ega lausunud sõnagi.
„Kas ma ei peaks sinu meelest teadma, mis toimub?” küsis Andersson ettevaatlikult.
Wallander ei vastanud. Naise näoilme ei andnud talle rahu. Ta ei suutnud taibata, mis selle juures kummalist oli olnud.
„Sõida tagasi,” ütles ta siis.
„Arlövi?”
Wallander kuulis häälest, et Andersson hakkab ära tüdinema.
„Ma seletan hiljem,” jätkas Wallander. „Sõida tagasi samale aadressile. Kui sul on taksomeeter, siis võid selle käima panna.”
„Kurat, ma ei võta ju ometi sõprade käest raha,” ütles Andersson pahaselt.
Nad sõitsid vaikides Arlövi tagasi. Vihm oli nüüd täiesti lõppenud. Wallander tuli autost välja. Ei mingeid politseiautosid ega muud reaktsiooni. Mitte midagi. Ainult seesama üksik tuli köögiaknas.
Wallander tegi värava ettevaatlikult lahti. Ta läks akna alla tagasi. Enne kikivarvule tõusmist tõmbas ta mõned korrad sügavalt hinge.
Kui asi on nii, nagu ta arvab, siis on see väga ebameeldiv.
Ta tõusis varvastele ja võttis aknaplekist kinni. Naine istus ikka veel tooli peal ja vaatas endisel ilmel talle otse silma.
Wallander läks ümber maja ja tõmbas terrassiukse lahti. Tänavalt kumavas valguses nägi ta laualampi. Ta pani selle põlema. Siis võttis ta kummikud jalast ära ja läks kööki.
Naine istus endiselt tooli peal. Aga ta ei vaadanud Wallanderi poole. Ta vahtis aknasse.
Tema kaela ümber oli haamrivarre abil pingule tõmmatud jalgrattakett.
Wallander tundis, kuidas süda rinnus peksab.
Siis leidis ta esikust telefoni ja helistas Malmö politseimajja.
Kell oli saanud kolmveerand üksteist.
Wallander palus end Hembergiga ühendada. Talle öeldi, et Hemberg oli kella kuue paiku majast ära läinud.
Wallander küsis tema kodust numbrit ja helistas sinna.
Hemberg vastas. Oli kuulda, et ta oli maganud ja telefon ajas ta üles.
Wallander ütles, nagu asi on.
Arlövi ridamajas istub tooli peal surnud naine.
3
Hemberg jõudis Arlövi veidi pärast südaööd. Selleks ajaks olid kriminalistid juba tööd alustanud. Wallander oli Anderssoni koju saatnud ega seletanud täpsemalt, mis oli juhtunud. Siis seisis ta värava juurde ja ootas esimese politseiauto saabumist. Ta rääkis kriminaalpolitseinik Stefanssoniga, too oli umbes temaealine.
„Kas sa tundsid teda?” küsis Stefansson.
„Ei,” vastas Wallander.
„Mis sa siis siin tegid?”
„Ma seletan seda Hembergile,” ütles Wallander.
Stefansson vaatas teda umbusklikult. Aga ta ei küsinud rohkem midagi.
Hemberg alustas köögist. Ta seisis tükk aega ukse peal ja silmitses surnud naist. Wallander nägi, kuidas Hembergi pilk ruumis ringi liikus. Seisnud seal mõnda aega, pöördus ta Stefanssoni poole, kellel oli Hembergi vastu nähtavasti suur aukartus.
„Kas on teada, kes ta on?” küsis Hemberg.
Nad läksid elutuppa. Stefansson oli naise käekoti lahti teinud ja mõned dokumendid lauale puistanud.
„Alexandra Batista-Lundström,” vastas ta. „Rootsi kodanik. Aga sündinud Brasiilias, 1922. aastal. Tuli siia nähtavasti pärast sõda. Paberite järgi otsustades oli ta abielus Lundströmi-nimelise rootslasega. Aga siin on ka abielulahutuse tõend aastast 1957. Kuigi selleks ajaks oli ta juba Rootsi kodanik. Rootsi perekonnanimest on ta hiljem loobunud. Tal on hoiuraamat Batista nimele, Lundströmi selle järel enam ei ole.”
„Kas tal lapsi oli?”
Stefansson raputas pead.
„Vähemalt tundub, et siin ei elanud kedagi teist peale tema enda. Rääkisime ühe naabriga. Naine elas selles majas nähtavasti sellest saadik, kui maja valmis sai.”
Hemberg noogutas ja pöördus siis Wallanderi poole.
„Ma arvan, et läheme teisele korrusele ja laseme tehnikutel rahus tööd teha.”
Stefansson asutas end nendega kaasa tulema. Aga Hemberg hoidis teda tagasi. Teisel korrusel oli kolm tuba. Naise magamistuba, üks tühi tuba, kus oli ainult suur pesukapp, ja külalistetuba. Hemberg istus külalistetoas voodile ja andis Wallanderile märku toa nurgas toolil istet võtta.
„Tegelikult on mul ainult üks küsimus,” alustas Hemberg. „Mis sa arvad, milline see on?”
„Sa tahad muidugi teada, mida ma siin teen?”
„Ma
