jah.”
„Ma vaatan, mis ma teha saan.”
„Mis sa arvad, kui kaua sellega aega läheb?”
„Kui veab, siis käib see kiiresti.”
„Ma olen kodus,” ütles Wallander.
Ta andis Anderssonile kõik teadaolevad andmed. Pärast kõne lõpetamist jõi ta kohvi. Mona polnud ikka veel helistanud. Siis mõtles ta oma õe peale. Kuidas isa tema kiiret lahkumist õele seletab. Kui ta nüüd üldse vaevub oma poja külaskäiku mainimagi. Kristina oli sageli isa poolel. Wallander kahtlustas, et selle põhjuseks oli tegelikult argus, et õde kartis isa ja tolle äkilist meelelaadi.
Seejärel vaatas ta uudiseid. Autotööstusel läheb hästi. Rootsis on majandusbuum. Siis tuli lõik koertenäituselt. Ta keeras telekal hääle maha. Väljas sadas endiselt vihma. Kuskilt eemalt oli ka äikest kuulda. Või siis oli see Metropolitani lennuk, mis Bulltoftale maanduma hakkas.
Kell oli juba kümme minutit üheksa läbi, kui Andersson uuesti helistas.
„Oligi nii, nagu ma arvasin,” ütles ta. „Malmö taksodispetšeris on kord majas.”
Wallander tõmbas ploki ja pastaka lähemale.
„Sõideti Arlövi,” ütles Andersson. „Kliendi nime ei ole. Taksojuhi nimi on Norberg. Muidugi võib ta üles otsida ja küsida, kas ta mäletab, kuidas klient välja nägi.”
„On see kindel, et tegemist on ikka sama sõiduga?”
„Kolmapäevase päeva jooksul ei tellitud sellele aadressile rohkem ühtegi taksot.”
„Ja sihtpunkt oli Arlöv?”
„Täpsemalt öeldes Smedsgatan 9. See asub suhkruvabriku lähedal. Vana ridamajade piirkond.”
„Seega mitte üürikorteritega maja,” ütles Wallander. „Siis elab seal ainult üks perekond. Või üks inimene.”
„Arvata võib.”
Wallander kirjutas.
„Tubli töö,” ütles ta siis.
„Mul on võib-olla veelgi uudiseid,” vastas Andersson. „Ehkki sa seda ei küsinud. Aga ka sõit Smedsgatanilt tagasi linna on registreeritud. Täpsemalt neljapäeva hommikul kell neli. Taksojuhi nimi on Orre. Aga teda sa kätte ei saa. Ta on praegu Mallorcal puhkusel.”
Kas taksojuhtidel on siis nii palju raha? mõtles Wallander tahtmatult. Sellepärast, et nad sõidavad mustalt? Aga loomulikult ei rääkinud ta Anderssonile oma kahtlustest.
„See võib oluline olla.”
„Kas sul pole ikka veel autot?”
„Ei ole.”
„Kavatsed sinna sõita?”
„Jah.”
„Sa saad kindlasti politseist auto?”
„Muidugi.”
„Muidu võin ma sind ju sinna sõidutada. Mul pole praegu midagi ees. Ega me pole juba tükk aega juttu ajanud ka.”
Wallander oli kohe nõus ja Lars Andersson lubas talle poole tunni pärast järele tulla. Selle aja jooksul helistas Wallander infotelefonile ja küsis, kas Arlövis Smedsgatan 9 on telefon. Vastuseks kuulis ta, et on küll, kuid number on salastatud.
Vihm oli tihedamaks muutunud. Wallander pani kummikud jalga ja vihmajope selga. Ta seisis köögiakna alla ja nägi, kuidas Andersson maja ees pidurdas. Plafooni katusel ei olnud. See oli Anderssoni isiklik auto.
Hullumeelne ettevõtmine hullumeelse ilmaga, mõtles Wallander korteriust lukustades. Aga parem see, kui toas edasi-tagasi tammuda ja Mona kõnet oodata. Ja kui ta peakski helistama, siis nii ongi. Ma ei vasta.
Lars Andersson hakkas kohe vanu kooliaegseid mälestusi heietama. Suurt osa sellest, mida ta rääkis, Wallander ei mäletanud. Tema meelest oli Andersson vanadest aegadest jutustades sageli tüütu; justkui oleks kooliaeg parim aeg tema elus. Wallanderi jaoks oli kool olnud hall argipäev, ainult geograafia ja ajalugu tekitasid temas mõningast huvi. Aga rooli taga istuv mees meeldis talle sellegipoolest. Tema vanematel oli olnud Limhamnis pagaritöökoda. Aeg-ajalt suhtlesid poisid väga tihedalt. Ja Lars Andersson oli selline, keda Wallander võis alati usaldada. Inimene, kes võttis sõprust tõsiselt.
Malmö jäi selja taha ja nad olid peagi Arlövis.
„On sul tihti siia tellimusi?” küsis Wallander.
„Tuleb ette. Enamasti nädalavahetustel. Inimesed käivad Malmös või Kopenhaagenis joomas ja tahavad koju sõita.”
„On sul mõnikord ka halvasti läinud?”
Lars Andersson heitis talle kiire pilgu.
„Mis mõttes?”
„Röövitud? Ähvardatud? Ma ei tea.”
„Mitte kunagi. Üks jooksis arvet maksmata minema. Aga ma sain ta kätte.”
Nad olid nüüd Arlövis. Lars Andersson sõitis õigele aadressile.
„Siin,” ütles ta ja viipas käega. „Smedsgatan 9.”
Wallander keris klaasi alla ja kissitas silmi, püüdes vihmast läbi näha. Number üheksa oli kuuest boksist koosneva ridamaja viimane. Ühes aknas põles tuli. Niisiis on keegi kodus.
„Kas sa sisse ei lähegi?” küsis Lars Andersson imestunult.
„Tegemist on jälgimisega,” vastas Wallander põiklevalt. „Sõida natuke kaugemale, siis ma lähen välja ja vaatan maja üle.”
„Kas sa tahad, et ma tulen kaasa?”
„Ei, pole vaja.”
Wallander tuli autost välja ja tõmbas kapuutsi pähe. Mis ma edasi teen? mõtles ta. Helistan ukse taga kella ja küsin, kas härra Hålén oli siin eelmisel kolmapäeval külas, kella kolmest pärastlõunal kella neljani hommikul? Võib-olla on tegu abielurikkumisega? Mis ma ütlen, kui äkki mees ukse avab?
Wallander tundis ennast tobedalt. Mõttetu, lapsik ja asjatu, mõtles ta. Mul on õnnestunud ainult tõestada, et Arlövis on olemas selline aadress nagu Smedsgatan 9.
Ometigi läks ta üle tänava. Värava kõrval oli postkast. Wallander püüdis sellelt nime lugeda. Tal olid jopetaskus suitsud ja tikutoos. Mõningase pusimise järel sai ta ühe tiku põlema ja jõudis nime näha, enne kui vihm tiku kustutas.
„Alexandra Batista” oli postkastil kirjas. Siiamaani on tubakakioski Marial niisiis õigus olnud, eesnimi algas A-tähega. Hålén oli helistanud naisele, kelle nimi on Alexandra. Küsimus oli nüüd vaid selles, kas naine elab siin üksi või on tal ka perekond. Wallander vaatas üle aia, kas maja juures on laste jalgrattaid või muud, mis viitaks majas elavale perekonnale. Aga ta ei näinud midagi.
Ta läks ümber majanurga. Selle taga oli tühermaa. Lagunenud aia taga olid mõned vanad roostetanud tünnid. See oli kõik. Maja tagumised aknad olid pimedad. Tuli põles
