Lena Moscho, 20 aastat vana. 1959. See oli samal aastal, kui ma Malmösse tulin. Tal olid käed küljest ära raiutud, surnukeha oli maetud Svedala tee äärde. Üks koer nuuskis ta välja. Tüdrukut oli vägistatud. Ta elas oma vanematega Jägersro kandis. Korralik tüdruk, õppis veel arstiks. See oli aprillis. Ta läks lehte ostma ega tulnud enam kunagi tagasi. Meil kulus viis kuud, enne kui ta üles leidsime.”
Hemberg vangutas pead.
„Eks see ole näha, kumba tüüpi sina oled,” ütles ta ja pani kapi kinni. „Selline, kes unustab, või selline, kes ei unusta.”
„Ma ei teagi ju veel, kas ma kõlban uurijaks,” ütles Wallander.
„Vähemalt tahtmine on sul olemas,” vastas Hemberg. „Ja alustuseks on seegi juba hea.”
Hemberg hakkas pintsakut selga panema. Wallander vaatas kella – viie minuti pärast seitse.
„Ma pean minema,” ütles ta.
„Ma võin sind koju viia,” sõnas Hemberg. „Oota ainult natuke.”
„Mul on kiire,” ütles Wallander.
Hemberg kehitas õlgu.
„Nüüd sa siis tead,” ütles ta, „mis Hålénil kõhus oli.”
Wallanderil vedas ja tal õnnestus politseimaja eest takso saada. Kui ta Rosengårdi jõudis, oli kell üheksa minutit seitse läbi. Ta lootis, et Mona jääb hiljaks. Aga kui ta luges oma välisuksele kinnitatud sedelit, siis taipas ta, et oli eksinud.
Kas nii hakkabki olema? oli tüdruku käekirjaga kirjutatud.
Wallander võttis sedeli ära. Knopka kukkus trepile. Ta ei hakanud seda otsima. Kui hästi läheb, siis jääb see Linnea Almqvisti talla alla.
Kas nii hakkabki olema? Wallander sai Mona kannatamatusest väga hästi aru. Tüdrukul polnud sääraseid tööalaseid ambitsioone nagu temal. Unistusel oma juuksurisalongist pole määratud veel mõnda aega täituda.
Korterisse astudes ja diivanile istudes tundis ta süümepiinu. Ta peaks Monale rohkem aega pühendama. Mitte lihtsalt eeldama, et tüdruk ootab kannatlikult iga kord, kui ta hiljaks jääb. Helistamine on mõttetu. Praegu on ta laenatud autoga teel Helsingborgi.
Kuskilt hiilis järsku ligi mure, et kõik on tegelikult valesti. Oli ta ikka korralikult läbi mõelnud, mida tähendaks elu koos Monaga? Temaga laste saamine?
Ta heitis need mõtted kõrvale. Räägime, kui Skagenis oleme. Siis on meil aega. Liivarannal pole hilinemist karta.
Ta vaatas kella. Pool kaheksa. Ta pani teleka käima. Nagu tavaliselt, oli kuskil lennuk alla kukkunud. Või oli hoopis rong rööbastelt maha sõitnud? Ta läks kööki ja kuulas hajameelselt uudiseid. Otsis asjatult külmkapist õlut. Kuid seal oli ainult poolik limonaad. Tal tekkis järsku kange tahtmine midagi teravamat juua. Mõte minna linna tagasi ja astuda sisse kuhugi baari tundus ahvatlev. Kuid raha oli peaaegu otsas, niisiis loobus ta sellest plaanist. Ehkki oli alles kuu algus.
Ta tegi selle asemel kannus olnud kohvi soojaks ja mõtles Hembergi peale. Hembergi ja tema kapis olevate lahendamata juhtumite peale. Kas temagi muutub samasuguseks? Või suudab ta ennast harjutada töömõtteid kõrvale jätma, kui koju jõuab? Mona pärast pean ma seda tegema, mõtles ta. Muidu ajan ma ta hulluks.
Püksitaskus olnud võtmekimp jäi istumise alla. Ta võttis selle välja ja pani äraolevalt lauale. Siis tuli talle järsku üks mõte. See oli seotud Håléniga.
Lisalukk, mille ta alles hiljuti paigaldada oli lasknud. Kuidas seda tõlgendada? See võis viidata hirmule. Ja miks oli uks olnud irvakil, kui Wallander surnukeha leidis?
Vastuolusid oli liiga palju. Ehkki Hemberg oli kindla sõnaga öelnud, et see oli enesetapp, näris Wallanderit kahtlus.
Ta kaldus üha rohkem arvama, et Håléni enesetapu taga oli peidus ka midagi muud, mida nad riivamisigi polnud veel puudutanud. Enesetapp või mitte, seal taga oli veel midagi.
Wallander otsis köögisahtlist kirjaploki, et kirjutada punkthaaval üles, mis tal meeles mõlkus. Lisalukk. Ennustusvõistluse kupong. Miks oli uks irvakil? Kes käis öösel korteris kalliskive otsimas? Miks tekkis tulekahju?
Siis püüdis ta meenutada meremehepasse. Rio de Janeiro, tuli talle meelde. Aga kas see oli laeva või linna nimi? Göteborgi oli ta samuti näinud, ja Bergenit. Siis meenus talle Saint Luis. Kus see asub? Ta tõusis püsti ja läks tuppa. Riidekapi põhjast leidis ta oma vana kooliaegse atlase. Kuid järsku hakkas ta kirjaviisis kahtlema. Kas Saint Louis või Saint Luis? USA või Brasiilia? Atlase registrit lehitsedes sattus ta järsku São Luisi peale ja ta oli kohemaid kindel, et see oligi otsitav koht.
Ta vaatas oma nimekirja uuesti üle. Kas ma näen siin midagi, mida ma siiski ei märka? mõtles ta. Seost, seletust või seda, millest Hemberg rääkis – keskpunkti?
Ta ei leidnud midagi.
Kohv oli ära jahtunud. Kärsitult kobis ta diivanile tagasi. Televiisorist tuli järjekordne vestlussaade. Seekord arutlesid pikajuukselised inimesed Inglise uue popmuusika teemadel. Ta lülitas teleka välja ja pani selle asemel grammofoni käima. Linnea Almqvist hakkas otsekohe vastu põrandat koputama. Kõige meelsamini oleks ta hääle kõige valjemaks keeranud. Selle asemel pani ta grammofoni hoopis kinni.
Samal hetkel helises telefon. Helistajaks oli Mona.
„Ma olen Helsingborgis,” ütles ta. „Helistan sadama juurest telefoniputkast.”
„Vabandust, et ma liiga hilja koju jõudsin,” ütles Wallander.
„Sind kutsuti muidugi tööle?”
„Jah, nad helistasid mulle. Kriminaalpolitseist. Ehkki ma ei tööta veel seal, kutsusid nad mu välja.”
Ta lootis, et see avaldab ehk Monale natuke muljet, kuid kuulis hääletoonist, et tüdruk ei usu teda. Tekkis vaikus.
„Kas sa ei võiks siia tulla?” küsis Wallander.
„Ma arvan, et kõige parem on, kui me oma suhtes aja maha võtame,” lausus Mona. „Vähemalt mõneks nädalaks.”
Wallander tõmbus üleni külmaks. Kas Mona tahab teda maha jätta?
„Ma arvan, et nii on kõige parem,” kordas tüdruk uuesti.
„Ma mõtlesin, et me läheme koos puhkusele.”
„Lähemegi. Kui sa selles osas meelt pole muutnud?”
„Loomulikult ei ole!”
„Sa ei pea karjuma. Võid mulle nädala pärast helistada. Aga mitte varem!”
Ta püüdis telefonikõnet venitada. Kuid Mona oli toru juba hargile pannud.
Ülejäänud õhtu Wallander lihtsalt istus, tundes samal ajal kasvavat paanikat. Ta ei kartnud midagi nii palju kui mahajätmist. Ainult äärmise pingutusega sundis ta end loobuma mõttest pärast südaööd Monale helistada. Ta heitis magama, kuid tõusis otsemaid jälle üles. Hele suveöine taevas tundus järsku ähvardav. Ta praadis mõned munad, kuid ära neid ei söönud.
Alles kella viie paiku õnnestus tal uinuda. Kuid peaaegu otsekohe kargas ta voodist uuesti välja.
