küll.”
Faråker suskis jalaga esikumati jäänuseid.
„Vaevalt see paber oli,” ütles ta. „Arvatavasti riidetükk. Või takutuust.”
Hemberg raputas väsinult pead.
„Kurat küll, nüüd pannakse juba surnutegi kortereid põlema.”
„See on sinu asi,” sõnas Faråker, „mitte minu.”
„Meil tuleb kriminalistidele öelda, et nad selle üle vaataksid.”
Hemberg tundus hetkeks nõutu olevat.
„Kas sa pakuksid kohvi?”
Nad läksid Wallanderi korterisse. Hemberg vaatas ümberläinud kaussi ja veeloiku põrandal.
„Kas sa proovisid ise tulekahju kustutada?”
„Ma tegin omale jalavanni.”
Hemberg vaatas teda huviga.
„Jalavanni?”
„Mul on jalad vahel valusad.”
„Siis on sul valed jalanõud,” ütles Hemberg. „Ma patrullisin üle kümne aasta ja mul polnud kunagi jalad valusad.”
Hemberg istus köögilaua äärde, Wallander pani kohvi üles.
„Kas sa kuulsid midagi?” küsis Hemberg. „Mingit liikumist trepi peal?”
„Ei.”
Wallanderil oli piinlik öelda, et ta magas ka seekord.
„Kui keegi oleks koridoris liikunud, kas sa oleksid siis kuulnud?”
„Välisuks läheb tavaliselt pauguga kinni,” vastas Wallander põiklevalt. „Arvatavasti oleksin ma kuulnud, kui keegi oleks tulnud. Kui tulija muidugi ust vaikselt kinni ei pannud.”
Wallander pani lauale paki küpsiseid. Muud tal kohvi kõrvale pakkuda ei olnud.
„Midagi imelikku siin on,” ütles Hemberg. „Kõigepealt teeb Hålén enesetapu. Siis tungib keegi öösel tema korterisse. Ja nüüd pannakse see veel ka põlema.”
„Võib-olla see polnud enesetapp?”
„Ma rääkisin täna kohtuarstiga,” ütles Hemberg. „Kõik viitab sellele, et see oli täiuslik enesetapp. Hålénil pidi olema kindel käsi. Ta sihtis õigesti. Otse südamesse. Vähimagi kõhkluseta. Kohtuarsti ekspertiis pole veel päris valmis. Aga peale enesetapu ei otsi me ühtegi muud surma põhjust. Neid lihtsalt pole. Küsimus on pigem, mida see, kes siin käis, otsis. Ja miks tahab keegi korterit maha põletada? Loogiliselt võttes on see sama inimene.”
Hemberg noogutas Wallanderile, et see talle kohvi juurde valaks.
„Mis sinu seisukoht on?” küsis Hemberg järsku. „Näita mulle, et sa oskad mõtelda.”
Wallander oli Hembergi küsimuseks täiesti ette valmistamata.
„See, kes öösel siin käis, otsis midagi,” alustas ta. „Kuid arvatavasti ei leidnud.”
„Sellepärast, et sina segasid teda? Sellepärast, et ta oleks muidu juba varem ära läinud?”
„Jah.”
„Mida ta otsis?”
„Seda ma ei tea.”
„Ja täna õhtul püüab keegi korterit põlema panna. Oletagem, et see on sama inimene. Mida see tähendab?”
Wallander mõtles järele.
„Ära kiirusta,” ütles Hemberg. „Kui tahad heaks uurijaks saada, siis tuleb mõelda metoodiliselt, ja sageli võrdub see aeglaselt mõtlemisega.”
„Võib-olla ta ei tahtnud, et keegi teine leiab selle, mida ta otsis?”
„Võib-olla,” ütles Hemberg. „Miks „võib-olla”?”
„Sellele võib ju ka mingi muu seletus olla.”
„Näiteks milline?”
Wallander otsis palavikuliselt vastust, kuid midagi ei tulnud pähe.
„Ma ei tea,” vastas ta. „Ma ei leia mingit muud seletust. Vähemalt mitte praegu.”
Hemberg võttis küpsise.
„Mina ka mitte,” ütles ta siis. „See tähendab, et vastus võib endiselt korteris olla. Ilma et meil oleks õnnestunud seda leida. Kui asi oleks piirdunud öise külaskäiguga, siis oleks uurimine lõpetatud niipea, kui relvaekspertiis ja kohtuarstlik ekspertiis on valmis. Aga tänu sellele tulekahjule tuleb meil korter ilmselt uuesti üle vaadata.”
„Kas Hålénil tõesti sugulasi polnud?” küsis Wallander.
Hemberg lükkas tassi eemale ja tõusis püsti.
„Tule homme minu juurest läbi, ma näitan sulle toimikut.”
Wallander kõhkles.
„Ma ei tea, millal ma aega saan. Meil on homme Malmö parkides reid. Narkootikumid.”
„Ma räägin su ülemusega,” ütles Hemberg. „Selle asja saab ära korraldada.”
Järgmise päeva, 7. juuni hommikul kohe pärast kaheksat luges Wallander läbi kogu materjali, mis Hemberg oli Håléni kohta kogunud. Seda oli äärmiselt vähe. Hålénil polnud varandust, kuid tal polnud ka võlgu. Tundus, et ta elaski ainult oma pensionist. Ainsa sugulasena oli toimikus mainitud 1967. aastal Katrineholmis surnud õde. Vanemad olid surnud juba varem.
Wallander luges toimikut Hembergi kabinetis, kui too mingil koosolekul viibis. Veidi pärast poolt üheksat oli komissar juba tagasi.
„Kas leidsid midagi?” küsis ta.
„Kuidas saab inimene nii üksik olla?”
„Hea küsimus,” vastas Hemberg. „Aga see ei anna meile vastuseid. Sõidame tema korterisse.”
Hommikupoolikul töötasid kriminalistid Håléni korteri põhjalikult läbi. Tööd juhtis väikest kasvu kõhn mees, kes ei rääkinud peaaegu sõnagi. Tema nimi oli Sjunnesson ja Rootsi kriminalistide hulgas oli ta lausa legend.
„Kui siin midagi on, siis leiab ta selle üles,” ütles Hemberg. „Vaata ja õpi.”
Järsku anti Hembergile edasi mingi teade ja ta kadus.
„Jägersros on üks mees ennast garaažis üles poonud,” ütles ta tagasi tulles.
Siis kadus ta uuesti. Kui ta mõne aja pärast tagasi tuli, oli ta jõudnud vahepeal juuksuris käia.
Kell kolm lõpetas Sjunnesson töö.
„Siin pole midagi,” ütles ta. „Ei peidetud raha ega narkootikume. Puhas plats.”
„Järelikult
