Püramiid. Henning Mankell

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Püramiid - Henning Mankell страница 6

Püramiid - Henning Mankell

Скачать книгу

meelest mees ei valetanud.

      „Võtame nüüd algusest peale,” ütles Wallander.

      „Mis on juhtunud?” katkestas teda mees.

      „Artur Hålén on surnud,” vastas Wallander. „Esialgu on see kõik, mis ma saan öelda.”

      „Aga kui politsei on asjasse segatud, siis on ju midagi juhtunud. Kas ta jäi auto alla?”

      „Esialgu on see kõik, mis ma öelda saan,” kordas Wallander ja mõtles ise, miks ta küll olukorra nii tarbetult dramaatiliseks teeb.

      Siis palus ta, et mees kõik algusest peale ära räägiks.

      „Minu nimi on Emil Holmberg,” alustas mees. „Ma olen tegelikult bioloogiaõpetaja. Aga ma püüan teatmeteoste müümisega saada kokku nii palju raha, et saaksin Borneole sõita.”

      „Borneole?”

      „Mind huvitavad troopikataimed.”

      Wallander noogutas, andes märku jätkata.

      „Ma käisin eelmisel nädalal siin ümbruskonnas ringi ja andsin uste taga kella. Artur Hålén oli huvitatud ja kutsus mind sisse. Istusime siinsamas köögis. Ma rääkisin teatmeteosest, kui palju see maksab, ja näitasin talle proovieksemplari. Umbes poole tunni pärast kirjutas ta lepingule alla. Täna hommikul ma helistasin ja ta ütles, et talle sobib, kui ma täna õhtul tulen.”

      „Mis päeval te eelmisel nädalal siin käisite?”

      „Teisipäeval. Umbes kella nelja ja kuue vahel.”

      Wallander tuletas meelde, ta oli sel ajal tööl. Kuid ta ei näinud mingit põhjust öelda, et elab ise samas majas. Eriti arvestades seda, et ta oli ennast tutvustanud kriminaalpolitseinikuna.

      „Hålén oli ainus, kes raamatute vastu huvi tundis,” jätkas Holmberg. „Ülemisel korrusel hakkas üks daam pahandama, et ma segan inimesi. Seda juhtub ikka, kuigi mitte väga tihti. Mul on meeles, et siin kõrvalkorteris polnud kedagi kodus.”

      „Te ütlesite, et Hålén tegi esimese sissemaksu juba ära.”

      Mees avas oma raamatuportfelli ja näitas Wallanderile kviitungit. Sellel oli eelmise nädala reede kuupäev.

      Wallander püüdis mõelda.

      „Kui kaua ta pidi selle entsüklopeedia eest veel maksma?”

      „Kaks aastat. Seni, kuni kõik kakskümmend osa on ära makstud.”

      See ei klapi, mõtles Wallander. Mitte miski ei klapi. Mees, kes kavatseb end tappa, kirjutaks küll vaevalt alla järgmiseks kaheks aastaks siduvale ostulepingule.

      „Mis mulje teil Hålénist jäi?” küsis Wallander.

      „Ma ei saa teie küsimusest vist päris hästi aru.”

      „Milline ta oli? Rahulik? Heas tujus? Kas ta tundus murelikuna?”

      „Ta ei rääkinud kuigi palju. Kuid ta oli entsüklopeediast tõsiselt huvitatud. Selles olen ma kindel.”

      Wallanderil polnud hetkel rohkem küsimusi. Köögi aknalaual oli harilik pliiats. Ta otsis taskust paberit. Ainsana jäi talle pihku ostunimekiri. Ta keeras selle teistpidi ja palus Holmbergil kirjutada sinna oma telefoninumber.

      „Tõenäoliselt me teile rohkem ei helista,” ütles ta. „Kuid ma tahaksin siiski teie telefoninumbrit saada.”

      „Hålén paistis täiesti terve,” ütles Holmberg. „Mis õieti juhtunud on? Ja mis nüüd lepingust saab?”

      „Kui tal ei ole just mõnda sugulast, kes tellimuse üle võtaks, siis ma ei usu, et te selle eest raha saate. Võin teile kinnitada, et Artur Hålén on surnud.”

      „Ja te ei saa öelda, mis on juhtunud?”

      „Kahjuks mitte.”

      „Päris kõhe lugu.”

      Wallander tõusis püsti, andes märku, et jutuajamine on lõppenud.

      Holmberg jäi seisma, portfell käes.

      „Kriminaalkonstaabel, võib-olla tunnete teie entsüklopeedia vastu huvi?”

      „Kriminaalassistent,” vastas Wallander. „Ja entsüklopeediat ei ole mul tarvis. Vähemalt mitte praegu.”

      Wallander saatis Holmbergi tänavale. Alles siis, kui mees jalgrattaga nurga taha kadus, läks ta Håléni korterisse uuesti tagasi. Ta istus köögilaua äärde ja käis Holmbergilt kuuldu uuesti mõttes läbi. Ainus mõistlik seletus, mis tal pähe tuli, oli see, et Håléni otsus endalt elu võtta sündis väga järsku. Kui ta muidugi polnud nii segane, et tahtis süütule raamatumüüjale halba nalja teha.

      Kuskil eemal helises telefon. Ta taipas liiga hilja, et see oli tema enda oma. Ta jooksis korterisse. Helistajaks oli Mona.

      „Ma arvasin, et sa tuled mulle vastu,” ütles neiu pahaselt.

      Wallander vaatas kella ja vandus endamisi. Ta oleks pidanud vähemalt veerand tundi tagasi juba sadamas olema.

      „Üks kriminaalasi pidas mind kinni,” ütles ta vabandavalt.

      „Sul on ju täna vaba päev.”

      „Kahjuks oli mind tööl vaja.”

      „Kas peale sinu tõesti teisi politseinikke pole? Kas see ikka peab niimoodi olema?”

      „See oli kindlasti erandjuhtum.”

      „Kas sa süüa ostsid?”

      „Ma ei jõudnud.”

      Ta kuulis, kui pettunud tüdruk oli.

      „Ma tulen sulle nüüd vastu,” ütles ta. „Püüan takso saada. Siis läheme välja sööma.”

      „Kuidas ma selles kindel saan olla? Sa pead võib-olla uuesti tööle minema.”

      „Ma tulen nii kiiresti, kui saan. Ma luban!”

      „Ma istun sadamas pingi peal. Aga ma ootan ainult kakskümmend minutit. Siis lähen koju.”

      Wallander pani toru hargile ja helistas taksodispetšerile. Number oli kinni. Kulus peaaegu kümme minutit, enne kui tal õnnestus takso tellida. Helistamiste vahepeal jõudis ta Håléni korteri ukse lukku keerata ja särki vahetada.

      Ta jõudis Taani praamide terminali kolmekümne kolme minuti pärast. Mona oli selleks ajaks koju läinud. Ta elas Södra Förstadsgatanil. Wallander läks Gustav Adolfi väljakule ja helistas sealt telefoniautomaadist. Keegi ei vastanud. Viis minutit hiljem proovis ta uuesti. Mona oli selleks ajaks koju jõudnud.

      „Kui ma ütlen kakskümmend minutit, siis seda ma ka mõtlen,” teatas neiu.

      „Ma ei saanud taksot. Neetud dispetšer oli kogu aeg kinni.”

      „Ma olen nagunii väsinud,” ütles Mona. „Saame parem mõni teine õhtu kokku.”

Скачать книгу