osutas välisukse poole. Nad läksid sisse.
Hiljem jälgis Wallander tähelepanelikult, kuidas Hemberg töötas. Vaatas, kuidas ta kükitas surnukeha kõrvale ja arutas saabunud arstiga kuuli sisenemisava. Vaatas relva, keha, käe asendit. Siis käis ta korteris ringi, uuris sahtleid, kappe ja riideid.
Vähem kui tunni pärast oli ta lõpetanud. Ta andis Wallanderile märku endaga kööki tulla.
„Küllap see oligi enesetapp,” ütles Hemberg laual lebanud ennustusvõistluse kupongi sirgeks siludes ja uurides.
„Ma kuulsin mingit pauku,” ütles Wallander. „See pidi lask olema.”
„Midagi muud sa ei kuulnud?”
Wallander mõtles, et kõige parem on öelda, kuidas asi oli.
„Ma tegin päevast uinakut,” ütles ta. „Pauk äratas mind üles.”
„Ja pärast seda? Kas kuulsid trepi peal jooksmist?”
„Ei.”
„Kas sa tundsid teda?”
Wallander rääkis ära selle vähese, mida ta naabrist teadis.
„Kas tal lähedasi polnud?”
„Minu teada mitte.”
„Meil tuleb välja uurida, kuidas selle asjaga on.”
Hemberg istus mõne hetke vaikides.
„Ühtegi perekonnapilti ei ole,” jätkas ta. „Ei kapi peal ega seintel. Sahtlites pole midagi. Ainult kaks vana meremehepassi. Ainus huvitav asi, mis ma leida suutsin, oli purgi sisse pandud värviline põrnikas. Põderpõrnikast suurem. Kas sa tead, kes on põderpõrnikas?”
Wallander ei teadnud.
„Rootsi kõige suurem mardikaline,” ütles Hemberg. „Aga see sureb varsti välja.”
Ta pani ennustusvõistluse kupongi käest.
„Ka hüvastijätukirja ei ole,” jätkas ta. „Vana mees, kes on kõigest tüdinud, lahkub elust pauguga. Arsti sõnul on ta hästi sihtinud. Täpselt südamesse.”
Kööki tuli politseinik, rahakott käes, ja andis selle Hembergile. Hemberg tegi koti lahti ja võttis välja ID-kaardi.
„Artur Hålén,” ütles Hemberg. „Sündinud 1898. Tal oli mitu tätoveeringut. Nagu vana kooli meremehele sobilik. Kas sa tead, mis tööd ta mere peal tegi?”
„Ma arvan, et ta oli vist laevamehaanik.”
„Ühes meremehepassis oli ametiks märgitud mehaanik. Varasemas aga madrus. Ta töötas laevas seega erinevatel töökohtadel. Kunagi oli ta armunud tüdrukusse, kelle nimi oli Lucia. See nimi on tätoveeritud nii parema õla kui ka rinna peale. Võib ka niimoodi mõelda, et ta tulistas end läbi selle ilusa nime.”
Hemberg pani rahakoti koos ID-kaardiga kilekotti.
„Kohtuarstile jääb loomulikult viimane sõna,” ütles ta. „Ja me saadame nii relva kui ka kuuli ekspertiisi. Kuid kahtlemata on see enesetapp.”
Hemberg heitis uuesti pilgu ennustusvõistluse kupongile.
„Artur Hålén ei teadnud Inglise jalgpallist suurt midagi,” ütles ta. „Kui ta oleks selle kupongiga tõepoolest võitnud, siis oleks ta kogu võidusumma endale saanud.”
Hemberg tõusis. Surnukeha viidi parajasti välja. Linaga kaetud kanderaami manööverdati ettevaatlikult läbi kitsa esiku.
„Seda juhtub aina tihedamini,” ütles Hemberg mõtlikult. „Vanad inimesed lahkuvad elust omaenda käe läbi. Aga relva sellel puhul eriti tihti ei kasutata. Revolvrist rääkimata.”
Ta jäi Wallanderit järsku terasemalt silmitsema.
„Aga selle peale oled sa loomulikult juba mõelnud, eks?”
Wallander üllatus.
„Mille peale?”
„Et see on kummaline, et tal üldse revolver oli. Me vaatasime sahtlid läbi. Aga relvaluba me ei leidnud.”
„Küllap ta ostis selle merd sõites.”
Hemberg kehitas õlgu.
„Eks vast jah.”
Wallander läks Hembergi järel tänavale.
„Kuna sa oled naaber, siis mõtlesin, et võime võtme sinu hoolde anda,” ütles komissar. „Kui nad oma tööga seal üleval valmis on, siis jätavad nad võtme sinu kätte. Hoolitse selle eest, et ükski kõrvaline isik enne seda korterisse ei lähe, kui me oleme täiesti kindlad, et see oli enesetapp.”
Wallander läks majja tagasi. Trepil sai ta kokku Linnea Almqvistiga, kes viis parajasti prügikotti välja.
„Mis hirmus jooksmine siin mööda treppe käib?” küsis naine rangelt.
„Kahjuks on meil tegemist surmajuhtumiga,” vastas Wallander viisakalt. „Hålén on surnud.”
Naine oli uudisest silmanähtavalt vapustatud.
„Küllap oli ta kohutavalt üksildane,” ütles ta aeglaselt. „Ma proovisin teda paar korda kohvile kutsuda. Ta vabandas end ajapuudusega. Aga aeg oli ju ometi ainus, mida tal oli?”
„Ma peaaegu ei tundnudki teda,” ütles Wallander.
„Kas süda?”
Wallander noogutas.
„Jah,” vastas ta. „Küllap vist.”
„Nüüd jääb üle ainult loota, et siia mingeid lärmakaid noori ei koli,” ütles naine lahkudes.
Wallander läks tagasi Håléni korterisse. Nüüd, kus surnukeha oli ära viidud, oli see lihtsam. Üks kriminalist pakkis parajasti oma kohvrit kokku. Vereloik linoleumpõrandal oli tumedamaks tõmbunud. Okas puhastas küünealuseid.
„Hemberg ütles, et ma võtaksin võtmed enda kätte,” ütles Wallander.
Okas osutas kapi peal lebavale võtmekimbule.
„Huvitav, kes selle maja omanik on?” küsis Okas. „Mu pruut otsib endale korterit.”
„Seinad kostavad hirmsasti läbi,” ütles Wallander. „Lihtsalt et sa teaks.”
„Kas sa pole uutest eksootilistest vesivooditest midagi kuulnud?” küsis Okas. „Need ei nagise.”
Kell oli juba veerand seitse, kui Wallander Håléni korteri ukse lõpuks kinni sai panna. Monaga kohtumiseni oli ikka veel mitu tundi aega. Ta läks oma korterisse tagasi ja keetis kohvi. Väljas oli tuul tõusnud. Ta pani akna kinni ja istus kööki. Süüa ostma ta sel päeval ei jõudnudki ja nüüd oli pood juba kinni. Ühtegi kauem avatud toidupoodi läheduses ei olnud. Ta mõtles, et peab Mona kuhugi välja sööma viima. Rahakott oli laua peal. Ta vaatas järele, raha selle jaoks ei jätkunud. Monale meeldis restoranis käia, kuid Wallanderi
